varasügisene Uppsala

lihtsalt mõned klõpsud iphone`iga varasügisesest Uppsalast ehk paar kuud tagasi:)
teel ülikoolist katedraali suunas:)
sügise imeilusad värvid
katedraal ja mingi ausammas
katedraal endiselt:)
õhtune Uppsala kesklinn, tagaplaanil otse loomulikult katedraal!

üks lahe maja
meie tänav
Oskari kool ja sügise värvid
klõps tööle olles:)

Minu sarjast

Minu-sari sai mu lemmikuks Minu Hispaaniaga. Praeguseks ma ei mäleta sellest raamatust suht midagi, aga meeles on, et väga väga meeldis. Ja tahtsin veel ja veel Minu-sarja raamatuid lugeda. (Hispaanias olen käinud, aga mitte Valencias)

Järgmisena meenub Minu Argentiina (minul on Argentiina kahe i-ga, eesti keeles kirjutatakse ju pikk vokaal kahe tähega), meeldis, aga mitte nii väga kui Hispaania. Tahtmine Argentiinasse minna oli mul ammu enne juba, ei mäleta, kas see raamat midagi selles osas lisas. Hispaania keele armastust suurendas küll:).

Minu Ameerikat ma ei tahtnud kaua lugeda, põhjus -vastumeelene kaanekujundus! Uus kaas on palju palju mõnusam. See juba kutsuks lugema. Eelmine kujundus tekitas eelarvamuse, et tegemist on mingi tibiraamatuga. Kui lõpuks lugesin, siis järjest mõlemad osad ja meeldis küll. Lemmikuks ei saanud. Häiris ameeriklaste liigne kritiseerimine, just see, et nagu eeldataks, et nad peaksid muutuma, kuna neil teistsugused arusaamad. Mitte, et ma oleks vaimustunud tarbimishullusest või ameeriklastest väga hästi arvaks. Austraalias käis mingil hetkel mulle ameerikla inglise aktsent miskipärast lausa närvidele:). Samas igas rahvuses on ju igasuguseid inimesi. Ja kui mõtlema hakata, siis nt enamus minu lemmikkirjanike on USA-st (Hemingway, Steinbeck, Fitzgerald, Grisham meenuvad esimesena)... Ja USA-s käinud ma ei ole.

Minu Moldova mulle meeldis. Eks kõik on subjektiivne ja sõltub ka ootustest raamatule, aga mulle meeldivad Minu sarja raamatud, mis annavad mulle ülevaate sellest maast eestlase pilgu läbi, kes seal elab. Mind ei huvita kellegi eraelu (täiesti seda muidugi välja ka ei saa jätta, see mind ju huvitab, et kuidas sinna maale elama satuti), mind huvitab see maa. Ja mind huvitab ka poliitika ja üldine elukorraldus ja kohalikud inimesed...

Minu Soome on üks mu lemmikutest. Kirjeldused tekitasid suure soovi Soomesse tiirutama minna (olen käinud ainult Helsingis), ei teagi, kas ratta või autoga. Eelistaks muidugi rattaga, aga siis jõuab ju vähem!:) Ja selles raamatus oli minu jaoks kõige paremini paigas eraelu avaldamise ja mitteavaldamise tasakaal.

Minu Island on ka mulle väga meeldis. Olen ise ka käinud ja kindel soov uuesti minna, see kord ehk rattaga, aga igatahes tahaks palju rohkem näha, kui esimesel korral võimalik oli (tööreis) ning kindlasti suvel, kui saar on roheline. Aga imeline koht oli see ka kevadel. Raamat oli huvitav, eriti põnev oli muidugi lugeda kohtadest, kus ise olin käinud.

Minu Taani meeldis ka. Taas riik, kus olen käinud ja kuhu veel tahaks minna. Taanis veetsin ma kunagi super 2 nädalat ja leidsin mitmed eluaegsed sõbrad... lisaks on see lihtsalt ideaalne maa rattaga sõitmiseks... tahaks jälle tagasi ja seekord rattaga. Esimesel korral sõitsime ainult natuke kahese rattaga:). Raamatust on meelde jäänud see, et oli teistsugune kui teised...

Nii Minu Taanit kui ka Minu Kanadat lugesin Austraalias ja Kanada puhul tekkis mul esmakordselt tunne, et olen vist nüüd ise ka väliseestlane! Samal ajal Sydneys juhuslikult Eesti Majast möödudes tekkis mul ju eriti härras tunne, pisar tuli lausa silma... Mulle raamat meeldis, oli huvitav väliseestlastest lugeda. Aga Minu Taani meeldis rohkem.

Minu Marokot lugesin ka Austraalias. Väga huvitav oli ja meeldis. Naljakas, et huvitav on lugeda nii kaugetest ja Eestist väga erinevatest kohtadest, aga lähedastest ja sarnastest ka...

kuu aega Rootsis oldud

nii, et aeg kokkuvõtteks:):):)
Alustuseks lihtsalt üks ilus pilt meie aknast:).

Põhimärksõnaks on bürokraatia. Küll ikka Eestis käivad asjad lihtsalt ja kiirelt ja elektrooniliselt siinsega võrreldes! Isegi peale 2a Austraalias on siinne asjaajamine väga imelik ja harjumatu. Esiteks kõik asjad saadetakse paberil, sh võib ühel paberil oleva otsuse ümbrikus olla kokku 3 paberit - üks, kus on aadressid peal, teine siis otsus (kahepoolne kusjuures!) ja üks paber niisama:).

Aga alustan algusest. Asjaajamist on mul siin olnud seoses sellega, et tahaks end siin elanikuks registreerida. Alguses oli eesmärgiks tasuta rootsi keele kursused, millele kõigil Rootsis elanikeks registreerunutel on õigus. Esimene kord läksime maksuametisse. Natuke olime sinisilmsed ka, et EL kodanikele peaks ju lihtne olema, vaba liikumine ja puha. Ma miskipärast polnud üldse kodutööd ka teinud, mis minu puhul on üllatav, aga nagu ei tulnud selle peale, et uurida...

Kirjutasin, et tahan Rootsis õppida. Selgus, et sel juhul on mul vaja tervisekindlustust ja piisavate rahaliste vahendite olemasolu näidata. Lisaks öeldi, et pean minema migratsiooniametisse. Räägiti rootsi keeles nii, et mina ei saanud aru, miks migratsiooniametisse ja mis pabereid ma siis maksuametis täitsin?!

Migratsiooniametis oli megapalju rahvast, sinna küll ei tahtnud jääda ootama. Võtsime mingi vormi ja tulime koju...

Rahalisi vahendeid ma veel saaks näidata kuidagi, aga kust ma selle kindlustuse võtan, mul pole ju Eestis haigekassat (siin piisab EL ravikindlustuskaardist), lisaks on vaja koolist tõendit, et ma seal õppima asun, aga ma pole ju veel kooli vastuvõetud...

Lõin käega, käisime hoopis raamatukogus ja võtsime mulle rootsi keele õpiku ja kassetti (kõik õpikud olid kassettidega, mitte DVD-dega!!! ma olin väga üllatunud), et hakkan ise rootsi keelt õppima.

See oli umbes 2 nädalat tagasi ja selle aja jooksul olen ainult ühe peatüki jõudnud ära õppida, aga sellest edaspidi, miks mul selleks aega pole olnud:). Lisaks keelekeskkonnas olek aitab ka ikka palju, lastega multikate vaatamine jne. Ikka korjan sõnu üles ja saan järjest rohkem aru. Üks päev lugesin IKEA kataloogi ja õppisin sõnu sealt:).

Migratsiooniametiga suhtlemisest aga pole pääsu! Mul õnnestus väike tööots saada - reklaamide jagamine laupäeviti. Väike taskuraha ja esimeseks töökohas Rootsis sobiks küll (muidu ju ikka rootsi keelt vaja, sh ka koristajatelt nõutakse rootsi keele oskust!!!). Selgus, et ma saaks seal tööle asuda peab mul olema personaalnumber, mille saab, kui end elanikuks registreerida.

Tekkis nokk kinni, saba lahti tunne. Selleks, et end registreerida, peab olema töökoht (sissetulek), selleks et töökoht saada, peab olema registreerunud... Õnneks tööandja nõustus andma tõendi, et ma neil töötan.

Seekord ma ilusti uurisin välja, mida tuleb teha. Selgus, et EL kodanik peab kõigepealt minema migratsiooniametisse, kus antakse tõend, et mul on õigus residentsusele. Seejärel lähen selle tõendiga maksuametisse, kus mind rahvastikuregistris registreeritakse ja saan oma personaalnumbri. Kodulehel oli kirjas (inglise keeles), et kui registreerida end töötajana, siis ongi ainsa dokumendina vaja seda tööandja poolt täidetud vormi. Seejuures vormil tuleb märkida, kas töötan tähtajatult ja mitu tundi nädalas. Mingit summat, kui suur mu palk on, sinna märkida ei saa.

Küsisin tulevaselt ülemuselt selle tõendi ja läksin Migratsiooniametisse. See on avatud ainult kolmel päeval nädalas (E-K) 3 h päevas! Rahvast oli muidugi jälle murdu. Uksest sisse astudes tekkis mul tunne, et kõik vaatavad mind, et mida sa siin teed... sest ma olin esmapilgul ainus valge, pealegi suhteliselt rootslase välimusega ka veel. Võtsin järjekorranumbri ja leidsin isegi istekoha.

Hiljem kuulsin, kuidas üks Ukraina tüdruk rääkis Bosnia tüdrukule, et nad tulid täpselt avamise ajaks (kl 13ks, ma jäin 5 minutit hiljaks, aga ma ei tahtnud ukse taga järjekorras seista) ja siis ei olnud istekohtigi kõigile! Kusjuures mu istekohast ei näinud järjekorranumbrite tablood, aga mõtlesin, et ootan kuni mõni mu ümbert läheb, siis vaatan, mis number on, sest enne neid mu number ikka olla ei saa. Ja asusin ootama...

Mingi hetk liikusid numbrid päris kiiresti, järgmine hetk ei muutunud tükk aega. Kokku oli 4 luuki, aga ühes neist oli mingi oma (elav)järjekord. Kiri oli ainult rootsi keeles nii, et ma ei tea, mis järjekord see seal oli, aga arvasin, et minu oma küll mitte, sest EL kodaniku moodi ei näinud keegi seal järjekorras välja. Ülejäänud kolmes võeti siis järjekorranumbri alusel inimesi vastu, aga aeg-ajalt saadeti inimesi kord ühte, siis teise, siis kolmandasse putkasse, vist pilti tegema. Sh käisid neid putkades pilte tegemas ka inimesed neljandast putkast. See kõik muidugi raiskas aega.

Lõpuks peale 2h ootamist (kusjuures mul oli raamat kaasas, aga ei tekkinud tunnet, et loeks. Polnud nii mugav istumiskoht) sain lõpuks leti äärde. Andsin oma paberid. Selgus, et klienditeenindaja oli soomlanna, ütles, et teab mida "kivi" tähendab, aga et kas "valli" tähendab ka midagi. Sogasin midagi vastuseks. Ise pabistasin samal ajal, et see tööandja tõend oli mul ju ilma originaalallkirjata ja oma andmed pidin ise lisama. Eestis naljalt küll sellist imelikku paberit ei aktsepteeritaks. Selgus, et see küll ei olnud probleem, vaid töötundide arv on! Soomlanna ütles, et tavaliselt annavad nad positiivse vastuse kui on vähemalt 10h nädalas tööd, aga saadavad otsuse postiga. Üritasin teada, kaua aega läheb, aga vastuseks sain, et varsti saan otsuse.

See 10h oli ootamatu probleem, sest midagi selle kohta kusagil ju kirjas ei olnud. Põhimõttest ma saan aru, sest mu sissetulek peaks olema piisav jne. Aga mis erisust on, kas ma töötan 6 või 10h? Oluliselt mu sissetulek sellest ei sõltu. Lisaks nad ei küsinud ju, mis mu sissetulek on!

Õnneks on tänav, mida mööda Migratsiooniametisse kõndisin, väga ilus. Minu uus lemmiktänav Uppsalas - Björkgatan ehk Kase tänav (kask muideks mu lemmikpuu ju!!!)! Lisan mõne ilusa pildi ka, et postitus ilusam oleks:)

Meilisin siis oma tulevasele ülemusele, et kas oleks võimalik saada tõendit, et töötan vähemalt 10h, ise kartsin küll, et saadab mind kuu peale, üks igavene jama minuga!:). Aga saatis uue paberi, mille kohaselt töötan 10-12h nädalas!

Aga kuna Migratsiooniamet on neljap-reede suletud, siis pidin ootama esmaspäevani. Seekord viis Monna mind autoga kohale, jõudsin u 13.15 kohale, rahvast oli muidugi taas nagu murdu. Võtsin numbri ja leidsin istekoha ning esimese poole tunniga ei liikunud järjekord üldse!!! Esimese tunniga lõpuks võeti 4 inimest vastu! Hakkasin juba mõtlema, et sellise tempoga vist ma ei jõuagi enne sulgemist leti ette! Huvitav, kas sama number kehtib homme ka või peab jälle otsast alustama... Kusjuures kogu aeg tuli natuke inimesi juurde, huvitav miks nad mingi hetk ust ei sulge, et nagunii inimesed, kes nt kell 3 saabuvad, ei jõua ju!

Seekord polnud mul raamatut ka kaasas (unustasin) ja just tekkis tunne, et võiks lugeda. Vaatasin siis hoopis inimesi, osad olid samad, kes eelmisel korral. Püsikundesid on neil vist mitmeid siis... lõpuks peale 2h 15min ootamist, tuli minu number. Olin taas soomlanna putkas ning ta ütles esimese asjana, et tema teada mu otsus läks reedel välja. Küsisin, et mis see oli siis ja et mina pole kätte küll saanud. Uuris asja ja selgus, et polnud otsus välja läinud! Et tema oli otsuse valmis teinud, aga oli allkirjastamata. Andsin uue dokumendi, ütles, et nüüd peaks küll kõik OK olema ja et otsus tuleb postiga.

Ma ei julgenud rõõmustada, aga väike lootus tekkis küll, et nüüd peaks ju ometi kõik korras olema! Ainus jama, et otsuse saamine võtab aega ja sellega veel vaja maksuametis käia nii, et kirjutasin ülemusele, et sel nädalal ma küll veel tööle ei jõua... taaskord. Ülemus on mul väga tore, vastas, et ärgu ma muretsegu ja andku teada, kui mul see maagiline number käes on!!!

Reedel sain kauaoodatud otsuse - üllatus üllatus negatiivse!!! Täiesti uskumatu ikka. Muudkui jooksutavad inimesi, ütlevad, et nüüd peaks ok olema ja siis saan negatiivse otsuse, sh rootsi keelse!!! Adel oli õnneks kodus ja tõlkis mulle, et otsus negatiivne, sest ei selgu mu sissetulek ja nad ei tea, kas see on piisav!!!!! Erilised jobud! Miks nad siis ei küsinud mu sissetuleku suurust!!!:@

Kui nad enne ei avastanud, siis otsust koostades oleks võinud mulle helistada või meilida, et selline küsimus tekkis, et palju mu sissetulek on, et nad ei saa muidu hinnata kas mul on piisavad vahendid siin äraelamiseks! Eestis küll ei tohi inimesi nii jooksutada ja minu teada on see õiguse üldpõhimõte, mis peaks siin ka kehtima. Nagu neil vähe inimesi seal kontoris käiks, et muudkui jooksutavad inimesi! Üritasime neile helistada, muidugi ei saanud kätte. Lõpuks otsustasin meilida, et siis jääb märk ka maha mu kirjast, küsisin, et kui palju siis sissetulek peab olema, et ma ei peaks taas kord edasi-tagasi jooksma! Ütlesin, et miks mult siis ei küsitud sissetulekut ja et sellist kohtagi ei ole vormil ning kodulehel ka pole kirjas, et sissetulek peab kajastuma... aga otseselt ei kaevanud (otsusel oli kirjas, et see edasikaebamisele ei kuulu).

Nüüd siis ootan vastust....

Selle Migratsiooniameti vahet jooksmise pärast polnudki aega rootsi keelt väga õppida. Lisaks käis Jane meil külas!

Aga eelmisel nädalal õppisin rootsi keelt tublilt, esimene peatükk (peatükid on väga mahukad) on õpitud! Ainult sõnu peaks veel kordama, mulle pole kunagi meeldinud sõnu pähe õppida...

Ja nädalavahetusel käisime korraks Hiiumaal isa juubelil. Laevaga. Tore oli. Ja tore on ka siin tagasi olla!

Kevad on siia saabunud. Lund on väheks jäänud, päike paistab ja linnud laulavad! Jeeee, kevad on mu lemmikaastaaeg!!!

Out of Office

Tegelikult tahtsin ma magama minna... aga see raamat on mind juba mitu päeva (vist üle nädala juba) nii häirinud. Sellest mul tekkiski tahtmine blogisse kirjutada...

On raamatuid, mis tekitavad tugevaid emotsioone. Eks kõik ju sõltub lugejast. Ootustest. Ettekujutusest, milline see raamat võiks olla...

Suurimad pettumused on mulle, vähemalt viimasel ajal, olnud raamatud, millede teema mind ennast lähedalt puudutab. Kõigepealt oli mu esimeseks raamatuks, mille ostmist ma tõsiselt kahetsesin, raamat "Austraalia - Down Under" (http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/austraalia_-_down_under/51543). Varem polnud minuga sellist asja kunagi juhtunud, et ma raamatu ostmist kahetseks. Ma ei osta ju raamatuid suvaliselt.

Kõige tipuks oli see mõttetult kallis raamat ka. Ma ei teagi miks. Aga ma ostsin selle, sest ma olin ise kohe-kohe Austraaliasse minemas. Omast arust ma ei oodanudki sellest raamatust midagi erilist, lihtsalt seda mida lubati - kahe Eesti tüdruku aastat working holiday viisaga Austraalias. Nende töötamisest/reisimisest Austraalias sain ma teada aga minimaalselt, vajalikku infot selle kohta, mis ootab ees working holiday viisaga Austraaliasse minejat sai sealt samuti väga vähe. Hoopis fakte oli sinna kopeeritud, polegi tähtsust kas mõnest entsüklopeediast või otse wikipeediast... fakte Austraalia kohta ma olen ise ka võimeline internetist surfama...

Enne kui ma olin jõudnud oma sõpru hoiatada, olid nemadki selle raamatu ostnud ja selles samamoodi täielikult pettunud...

Ja nüüd oli pettumuseks "Out of Office". Vähemalt seda viga ma seekord ei teinud, et oleks ise selle raamatu ostnud:).

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sellise super ideega raamat saab nii kehv olla???

Raamat koosneb sajast erinevast killust, mis kuidagi kokku ei haaku. Tuhat korda korratakse, kuidas kõik tahaks tegelikult ära ja kuidas tekkis soov ära ja miks ongi normaalne nii tunda jne jne jne. Kordamine ongi kindlasti tarkuse ema, aga kaua võib sama mõtet veidikene erinevas sõnastuses lugeda?

Kogu aeg oli jutt sellest, kuidas peategelane tuleb töölt ära ja ei tööta terve suve ja siis sügisel vaatab, mis edasi saab. Ja siis ta töötab terve suve ju! OK, ei tööta kontoris. Aga seda oleks võinud siis täpsustada, et tuleb kontoritöölt ära, et erinevaid asju, sh töid proovida.

Ja mis värk oli nende Malaisia reisidega? Saan aru, et neid oli kaks, üks emaga, teine emata. Mingeid katkeid oli ka, kus käidi. Aga mis asja mõte oli? Tore, et inimene on Malaisias käinud, aga oleks võinud ikka selgitada, kas autor jõudis seal lõplikult selgusele, et tahab muutust või mis talle need reisid Malaisiasse andsid?

Siis korraga on autor teel Austraaliasse. Ei mingit selgitust, kuidas selline otsus ja mõte siis tekkis. Enne oli pidevalt juttu, et ta Eestist kohe kindlasti ära ei taha... ja siis on teel maakera kuklapoolele!

Austraalia on taas kord väike killuke, mille tähtsusest autorile selgust ei saa. Mida sealt juurde saadi või mis mõttemaailmas muutus...

Ja siis ollakse lõpuks maal talus. Täitubki helesinine unistus, mis juba raamatu alguses põhiline eesmärk oli, kui töölt ära tulla (st kontoritöölt siis). Aga ka seal ei ole nagu hetkegi, mil ta ei töötaks. Ikka on mingi töö kogu aeg olemas. Minule tekitab see tunde, et raamatu idee on, et toimub suur muutus, loobumine mugavusest, turvatundest... aga tegelikult ei teki ju hetkekski olukorda, kus mitte mingit tööd ja sissetulekut ei ole. Maal olles on lisaks artiklite kirjutamisele ette teada juba mingi kursuse läbi viimine...

Oleks nagu eneseleidmise lugu, aga kuidagi ei saa sellele teekonnale pihta... olen ennegi taolisi raamatuid lugenud, nii segadust tekitavad ja mõttetut pole õnneks ette sattunud.

Nagu oleks ja ei oleks ka.

Mul on kahju, et ma ei suuda raamatuid lõike ja lehekülgi vahele jättes lugeda. Nüüd vaatasin muudkui leheküljenumbreid, et kui palju veel. Samas muudkui ootasin, et millal siis põnevaks läheb ja millal midagi olulist juhtub... Õnneks raamat saigi läbi. Põnevaks ei läinudki.

P.S Eraldi tahaks mainida sukeldumiskursustele pühendatud mõnda lehekülge. Seal ma tõesti iga sõna ei lugenud, sest see oli täpselt sukeldusmiskursusi läbiviivatelt firmadelt saadav info, mida iga huviline ise ka on võimeline leidma. Kas hetkeks tahtis see raamat veel õpik ka olla?

Kokkuvõttes, raamatu sisu võiks ikka raamatu ideele/reklaamile ka vastata. Muidu võib-olla tegemist eksitava reklaamiga:).

-----------------------------------------------------------------------------------------------

Kolmas raamat, milles ma sarnastel põhjustel (eriti nagu Austraalia raamatu puhul) pettusin, oli "Minu Austraalia". Üks väga vähestest "Minu-sarja" raamatutest, milles ma pettunud olen. Aga seda ma lugesin liiga ammu, et selle kohta pikemat arvamust kirjutada:).

minu sõber Kindle

Eelmisel sünnipäeval sain endale uue sõbra - Kindle´i. Kindle on asendamatu, eriti reisides. Mina lihtsalt ei saa raamatuta ja siis oli kogu aeg üks häda, et ei saa ju raamatuid kaasa tirida. Mul on ju heade raamatute omamisvajadus ka, ma ei saa jätta head raamatut hostelisse maha, nagu paljud reisijad teavad, vaid need peavad ikka mu riiulisse lõpuks jõudma...

Nii ma siis reisisingi eelmisteks jõuludeks koju kott raamatuid täis! Olin Austraalias avastanud Harry Potteri raamatud. 2dollari eest ostsin HP viimase raamatu, mis oli esimene, mida mina lugesin! mõtlesin, et 2 dollari eest võiks ju küll uurida, milles selle raamatu fenomen seisneb. Ja oligi superlahe raamat! Sel aastal tekkis mul suur tahtmine uuesti neid lugeda, aga raamatud olid ju mul Hiiumaale toimetatud ja kahjuks digiraamatuna neid veel pole/polnud... jäid uuesti üle lugemata.

See-eest aga said paljud uued huvitavad raamatud loetud. Minu lemmikute alajaotuse all on sellised raamatud (neist Barrack Obama ja John Dos Passos on veel lugemata):

Nagu esimeselt pildilt näha on üks mu lemmikraamat Tony Blairi autobiograafia, teine lemmik on Nelson Mandela autobiograafia, mille ma ostsin paberraamatuna ka Taist. Ei suutnud lihtsalt kiusatusele vastu panna. Nii soodne hind oli ja ma olen seda alati oma raamaturiiulisse tahtnud!

See ongi Kindle´i puhul kõige raskem, et mulle ju meeldivad ikka raamatud füüsiliselt ka ja raamaturiiulis... aga eks reisil oleks tegi harjumise lihtsamaks ja see ka, et mu raamaturiiulid on ju Tallinnas, kaugel ära:).

Nelson Mandela raamat on Hiiumaal. Läbi lugesin Aasia reisil, nii hea raamat oli!

Kindle´it ma tagasijõudes polegi lugenud, sest eesti keelseid raamatuid loen ma endiselt paberil. Eesti e-raamatuid kahjuks täiesti mõistetamatutel põhjustel Kindle´iga lugeda ei saa. Kahju, aga eks ise teavad, mul jäävad ostmata:), muidu mul oleks ilmselt "Minu Eesti 2" loetud, nüüd pean ootama... a ehk kunagi jõuavad Eesti raamatud ka Kindle´isse.

ps Kindle´i puhul on kõigele lisaks super see, et saab Amazonist alla laadida tasuta näidiseid! Need pole sugugi väga lühikesed ja peaks ülevaate saama küll, kas tahaks seda raamatut lugeda või mitte. Huvitav, kas ma siis "Eat, Pray, Love"´i puhul näidist ei lugenudki... sest selle raamatu puhul ma pole esimesest peatükist veel kaugemale saanud... aga võib-olla polnud sobiv aeg selle raamatu lugemiseks:). Üritan teinekord jälle.

Reisimised praeguseks reisitud...

loodetavasti mitte kauaks!:)

ega kui reisipisik on sees, siis sellest lahti vist enam küll ei saa!

aga no ma olen vähemalt ju välismaal praegugi:) ja loodan kohe asuda rootsi keelt õppima. Üht-teist erinevat olen siin juba märganud. Näiteks post pannakse siin korteriukse avausest sisse, mitte postkasti. Ma alati, kas ehmatan selle mürtsatuse peale või arvan, et keegi tuleb:). Üks kord oleksin peaaegu uksele vastu jooksnud, sest arvasin, et Monna tuleb... nii, et seepärast ma tavaliselt ei torma uksele vastu, äkki on kirjakandja hoopis!!! üldiselt tark ei torma ju ka:)

aa, Rootsiga seostub mul juba ammusest ajast ehk minu esimesest reisist Rootsi aastal 1995 naljakas ümmargune sai. Õigemini see polegi nagu tavaline sai meie mõistes, vaid meenutab välimuselt puri saia, maitselt ma aga seda millegagi võrrelda ei oska. Mu meelest nii erinev teistest saia taolistest asjadest. Kui esimene kord naiskirikuõpetaja kodus, kuhu meid 3kesi ööbima pandi, seda saia sõin, siis ma sellest vaimustuses ei olnud. Niivõrd erinev kõigest varem maitstust, samas mitte halb. Sellest ajast on see aga minu jaoks üks spetsiifiline rootsi maitse. Mingit erilist suppi saime seal ka, nagu mannasupi moodi, aga ega ma täpselt ei tea, mis see oli.

Nüüd aga hakkab see ümmargune sai mu lemmikuks saama. Täpsemalt on nii, et juustuga ma tahan seda ümmargust saia, vorstiga aga enamasti musta leiba (vahest siiski ka ümmargust saia). Peale rännakuid Eesti jõuludeks jõudes oli muidugi must leib ainus, mis käiku läks, ei mingit saia tükk aega (võib vist öelda, et enam-vähem kuni Rootsi tulekuni 2 nädalat tagasi). Aga nüüdseks on see suur musta leiva isu üle läinud. Austraalias ja Aasias olin sellest ju nii väga unistanud...

Talve ja lund ootasin ka siis natuke, aga nüüdseks ootan juba tükk aega kevadet:). Talv (valge lume ja päikesega, mida on viimasel ajal siin küll palju olnud) on ju tore ja ilus jah, aga miks ta NII kaua peab kestma? Ja mul algas ta alles 23ndal detsembril!!! Kuidas on võimalik üle elada talv, mis algab juba novembri alguses (ma loodan, et mitte oktoobris!!! ma ei mäleta, millal algas sel aastal, mäletan ainult, et kõik alati ütlesid, et lund jälle sajab!)??? Igatahes ma loodan, et märtsis algab kevad (täpsemalt ma ei tahagi teada, millal), talve olen näinud nüüd küllalt juba:)

Algul oli ikka eriti harjumatu, et nii palju riideid peab selga panema, kui õue tahad minna. Nii tüütu! Ja nii harjumatu jälle ringi käia nagu kubujuss!!! Ma ju alati külmakartlik olnud, nüüd peale Austraaliat seda enam, mul käib ikka mitu kihti riideid talvel, ükskõik mis kraadid väljas. Ja kui ikka väga külm on, siis ma kauaks õue küll ei jää:).

Tegelikult ma tulin siia blogisse pigem selleks, et kirjutada raamatutest. Olen siin natuke lugenud. Ja mulle endale nii meeldib teiste blogidest raamatute kohta lugeda. Ja mulle meeldib raamatute kohta kirjutada ka ja analüüsida on mulle ju alati meeldinud... ja nii ma mõtlesingi siis, et panen siia aeg-ajalt kirja, mis raamatuid ma olen lugenud ja mis mõtteid need minus on tekitanud. Aga eraldi postitusena tulevad need.

pildikesi Sapast