Friday, October 30, 2009

Esimene nädal McDonaldsis töötatud!!!

Alustan algusest.

Peale 2 nädalast roadtripi ehk teekonda Margaret Riverist põhja poole, jõudsime oma reisi sihtkohta Broome`i. 4290km olime maha sõitnud ja raha oli otsa saanud:). Peatusime karavanpargis (st jätkasime elu telgis) ja esmaspäeval asusime kohe tööd otsima (Broome´i jõudsime reedel).

Töö otsimine on aega ja kannatust nõudev tegevus. Vaatasime üle kõik linna kuulutustetahvlid, kirjutasime üles mitmeid numbreid ja võtsime mitmest kohast avalduste vormid. Kuulutusi oli õnneks palju, lisaks mainiti mitmes kohas, et kohe on algamas wet season (märg hooaeg ehk turismihooaeg saab läbi), mis tähendab, et paljud backpackerid (seljakotireisijad) liiguvad edasi ja peaks vabanema mitmeid töökohti.

Kuigi lootust oli, olime suhteliselt masendunud, sest raha oli tõesti otsakorral ja väsimus võttis võimust. Otsustasime end lohutada einega McDonaldsis (sest see on suhteliselt odav). Juba Subwayst (kiirtoidukoht, kus müüakse sandwitch´e) taotluse vorme võttes mainis Margus, et ta pigem töötaks McDonaldsis. Erinevalt Subwayst McDonaldsis töökuulutust väljas ei olnud, kuid olid olemas avaldusevormid, mida asusime kohe täitma (Piret protesteeris, et tema ei taha Mäkus töötada). Olime vaevalt kirjutama hakanud, kui meie juurde tuli üks naisterahvas, kes ütles, et täidate vorme jah, täitke ära ja 15minuti pärast üks mänedžeridest vestleb teiega!

Tööintervjuu tuli suhteliselt ootamatult ja ei toimunud mitte mänedžeriga, vaid selle sama naisterahva Taniaga, kes on Broome´i McDonaldsi omanik! Väga sõbralik ja tore naine, vestlus oli väga meeldiv ja olimegi kohe kolmekesi tööle võetud! Seejuures Margusega vestles ta esimesena ja ütles kohe, et meil vedas, et neil on just töötajaid vaja ja et me saame tööle. Mina seda ei teadnud, sest vestlesin kohe peale Margust, aga mulle ütles Tania ka, et tal on tööd pakkuda. Piretile ütles ta “welcome aboard!” ehk tere tulemast pardale!:). Hiljem rääkis ta meie kolmega ka korraga ja ütles, et esimesel paaril nädalal on tal meile pakkuda tööd 30h nädalas, hiljem rohkem. Eriti palju on pakkuda öist vahetust. Ja juba järgmisel päeval kl 11 tuvustus ja väljaõpe (orientation ja training) 3 tundi.

Nii et tööle saamine läks ootamatult libedalt!

Järgmisel päeval kell 11 olime kohal, seekord vestles meiega mänedžeri Shaker (mina arvasin, et ta on Indiast, aga selgus hiljem, et Sri Lankalt), kes oli väga sõbralik. Pani meid vaatama 45minutilist tutvustavat videot. Ütles, et see on igav, aga vaatamine on kahjuks kohustuslik:). Andis meile hunniku pabereid ka täita, hiljem korjas need nii kähku ära, et osad jäid täitmata (küsimustik videolt nähtu kohta!:)), mille peale ta ütles, et vahet pole, lihtsalt paberimajandus! Shaker paistabki silma selle poolest, et tal on suhteliselt ükskõik, kuidas asju tehakse, peaasi, et tehtud on. Ise ta on juba 5aastat Broome´i McDonaldsis töötanud. Kui me oleme õigesti aru saanud, siis tema on üldmänedžer. Mänedžere on muidu hulgim – eesleti omad, tagumise osa ehk burgerite valmistamise mänedžer ja McCafe mänedžer... Mina olen seni kohanud kokku koos Shakeriga 7 mänedžeri, mis ei tähenda, et neid rohkem pole. Lisaks on 2 tähtsat meest, kes vist on office mänedžerid vms. Töötajaid on ka palju, kood mänedžeridega oli eile nimekirjas 82 nime!

Peale video vaatamist ja mõningate paberite täitmist selgus, et neil pole meile vormiriietust anda, sest uute riiete tellimus ei olnud kohale jõudnud, kuigi oleks pidanud jõudma. Shaker mainis väljendit “Broome`i aeg”, mille kohta ma olin lugenud, et Broome´is juhtub kõik oma ajaarvamise järgi ehk aeglaselt:). Kuna meile riideid anda ei olnud, ei toimunud kohe teisipäeval meie väljaõpe, vaid meid kutsuti järgmiseks päevaks tagasi.

Omanik oli meile öelnud, et minu ta paneb eesletti, Marguse taha (ta ise tahtis, minult ei küsitud, kus ma tahan olla. Küsis ainult, et kas mulle hostelis meeldis administraatori töö ja inimestega suhtlemine, mille peale ma ütlesin, et väga – ja ma ei valetanud:)) ja Piretit ta prooviks algul ees ja kui ta ei tunne end seal hästi, siis paneks taha. Shaker ütles, et ta vajab kahte inimest taha ja ühte ette nii, et mind pandi üksi eesletti. Juhendajaks määrati mulle Roxan Filipiinidelt (tal on lausa särgi varrukal kiri crew trainer ehk meeskonna väljaõpetaja), kes oli sõbralik, aga ütles, et on enne mind ainult ühte inimest välja õpetanud ja see oli inimene, kes oli enne McDonaldsis töötanud ja arvas, et teab kõike. Seetõttu Roxanile tema väljaõpetamine ei meeldinud ja ta ütles, et ta tahab õpetada kedagi, kes ei tea midagi, mille peale ma ütlesin, et nagu mina:). Ma ei ole kunagi sarnast tööd teinud, kõige sarnasem oli töö valuutavahetuses ja Frensis konverentsisekretärina ja nüüd Innetownis administratsioonis... aga need pole eriti sarnased.

Selgus, et töö McDonaldsis on palju keerulisem, kui võiks arvata. Ma ei tea Eesti Mäku menüüd nii hästi, sest ma tellin alati Big Maci eine:) ja vahest jäätisekokteili vms, aga siin on menüü väga väga rikkalik (Katu ütles, et Eestis ei ole. Ta peaks teadma, sest ta alati proovib uusi asju:). Lisaks tavalisele menüüle, mille valik võttis silme eest kirjuks, on olemas deli ja salati menüü, McCafe ja hommikusöögi menüü. McCafes ma ei tööta, st tellimusi ei täida, aga kui inimene soovib minu käest McCafe asju tellida, siis ma pean tellimuse vastu võtma, mis on väga keeruline kui üldse ei tea, mis seal menüüs on ja kust neid leida. Kassaaparaadis pead algul tegema kategooria valiku, mis on eriti keeruline seetõttu, et ma ei valda kookide jms alast inglise keele terminoloogiat. Koogid ja tordid jne on neil hoopis teistsugused väljendid kui meil, st sama sõna tähendab hoopis midagi muud. Kook nt ei ole kook, vaid lõik:). Esimesel päeval ma McCafe tellimust tegema ei pidanud, aga juba teisel päeval pidin ja õnneks McCafe töötaja abiga sain tehtud ka:).

Roxan üritas mulle kõik ära rääkida, aga tegelikult õppisin esimesel päeval põhimenüüd ja muidugi jäi tal veel muidki asju rääkimata. Kuigi menüüs on palju asju ja nende leidmine oli algul eriti keeruline, oli esimene päev OK (juba ootasin päeva, mil mul menüü on selge). Mäku menüüst veel nii palju, et eriti palju on neil igasuguseid kana ja juustu burgereid. Algul ma ei saanud üldse aru, kust juustu omi leiab ja otsisin muudkui kana burgerite hulgast:). Keerulisemaks teeb asja veel see, et kassas kasutatakse tihti lühendeid...

Teine päev oli millegipärast palju palju raskem. Esiteks ei viitsinud Roxan minuga enam tegeleda, kuigi ta ütles, et ta on endiselt mu juhendaja, kui ma küsisin. Esimesel päeval ta tahtis mind kohe kassasse panna! Ütlesin, et ma algul ikka vaataks, kuidas tema tellimusi vastu võtab ja aitaks tal neid täita. Hiljem võtsin juba tellimusi vastu. Segadust tekitas minus see, et võtad tellimuse ja siis vahest tormavad kõik seda täitma ja vahest ei liiguta keegi ja pead ise seda tegema. Roxanilt üritasin küsida, aga selget vastust ei saanud, et kuidas asi peaks toimima. Paar korda juhtus, et täitsin tellimust ja siis selgus, et keegi oli juba täitnud. Mina vaatasin lolli näoga coca tops käes, kuidas klient juba jõi oma cocat! Lisaks oli meie väljaõpe kõige kiiremale ajale sätitud, et me kiiresti õpiks.

Õnneks tuli varsti tööle üks tore saksa tüdruk Kathrine (ma ei mäletagi, kuidas õieti ta nimi kirjutatakse), kes võttis mind kohe enda hoole alla, kuigi Roxan pidi seda tegema. Seletas ilusti kõiki asju ja küsis, et kas ma seda tean ja seda oskan. Tema selgitas mulle süsteemi ka, et tegelikult peaks nii olema, et üks võtab kassas tellimust vastu ja ainult üks kindel inimene täidab neid tellimusi (on selle konkreetse isiku backup). Mingi aeg töötasime nii, et tema võttis tellimusi ja mina täitsin neid ja siis vahetasime. Aegajalt Roxan avastas, et ma ka olemas ja kuigi ta teadis, et Kathrine minuga tegeleb, andis aegajalt lambist mulle käske! Ma siis tormasin Roxani käsku täitma, kuigi Kathrine oli just mulle midagi teha andnud... Ja siis korraga hakkas Roxan Kathrine´i töötamist hindama (mingi paber oli käes, mida ta kõik kontrollima pidi) nii, et mind jäeti lihtsalt üksi! Tagatipuks olid eesletis ainult kaks inimest, kes ei olnud üldse sõbralikud ja ei tahtnud mind aidata! Üks oli kutt nimega Luke, kes on eriti ülbe (ei ütle teregi). See mingi hetk avastas, et ma olin kassas üksi tellimusi vastu võtmas ja ütles, et ma võtaks tellimusi ja tema täidab neid. Ütlesi OK ja enamasti asi toimis, va kui ta lambist vahest miskipärast eeldas, et mina annan joogi ja vihaselt mulle nähvas, et jooki sa ei andnudki! Mis sest, et mina pidin ainult tellimusi võtma ja mul oli sellega pidevalt kiire (kui tekib hetk, et pole järgmist inimest, kelle tellimust võtta, siis aidatakse tellimust täita). Nii ma pidin nt ühel korral väiksele poisile järgi jooksma väikese cocaga ja ta oli juba päris kaugele jõudnud. Õnneks sain ta ikka kätte. Väljas oli muidugi megapalav!

Teine töötaja, kellelt ma abi küsisin, sest kedagi teist lihtsalt polnud, oli üks aasia tüdruk (nime ma siiani ei tea), kes aitas mind vihast nohisedes ja ei öelnud ühtegi sõna! Lisaks mingi hetk õiendas, kui ma midagi teha ei osanud, aga ise ei öelnud, kuidas peab tegema! Aga noh kahjuks ei saagi kõik sõbralikud olla ja mõtlesin endamisi, et olge kui nõmedad tahate, nagunii küsin, kui ma midagi ei oska! See käiski eriti närvidele teisel päeval, et juba nagu eeldati, et ma oskan! Juhendaja lihtsalt kadus ära ja nihverdas veel ainsa abivalmis inimese ka ära!

Kui esimesel päeval tundus, et kõik on väga sõbralikud ja toredad, siis teisel päeval selgus, et muidugi ei ole kusagil kõik inimesed sõbralikud. See aasia tibi iseenesest järgmisel korral kui ma teda nägin (eile õhtul) isegi teretas mind ja mulle tundus, et peaaegu et naeratas mulle!

Peaaegu unustasin, et teisel päeval tutvusin veel ühe nõmeda inimesega. Mingi hetk loivas (sõna otseses mõttes) ette mingi paks tüüp mingis imelikus pluusis (muidu on sinised pluusid, va neil, kes töötavad ka McCafes, neil on pruunid) nii, et ma ei saanud üldse aru, kes see on. Lihtsalt seisis, vahepeal mõne töötajaga vahetas paar sõna (muidugi ainult vanade olijatega), ükski näolihas tal ei liigu. Naeratusest ta pole elus midagi kuulnud (ja vahepeal teenindab kliente!). Selgus, et tegemist on mänedžeriga! Mina aru ei saanud, mis ta nimi on ja kutsun teda McAnguseks! Kui talt abi palusin, siis tuli kassasse, klõpsis kiiresti mingeid nuppe (et ma mitte mingi tingimusel aru ei saaks, kuidas asi käib:)) ja ei öelnud mitte ühtegi sõna! Isegi kui ma üritasin midagi seletada nii, et mulle jäi selgusetuks, kas ta sai aru, mida tuleb teha ja kas tegi õiget asja.

Nii et teisel päeval tekkis mingi hetk tõeline masendus, et kus ma olen ja kuidas nad saavad eeldada, et ma juba tean asju! Vähemalt McCafes töötas sõbralik tädi, kelle käest McCafe asju sain küsida. Ja mingi hetk tuli Kathrine tagasi!

Sõbralikest inimestest ka. Esimesel päeval torkas sõbralikkuse ja abivalmidusega silma üks saksa poiss (vist on ta nimi Ben, aga ega ei tutvustata ju ja temalt ma pole saanud küsida ka, sest tema tundub alati siis tööl olevat, kui on megakiire), hiljem selgus, et ta on Kathrine boyfriend. Lisaks on väga sõbralik Hazel Hong Kongist ja Mira Saksamaalt. Nendega on lausa lust koos töötada, kuigi kõige rohkem meeldib mulle ikkagi Saksa paar Kathrine ja Ben.

Teine päev läks üle kivide ja kändude, aga tõeline pauk tuli kolmandal tööpäeval, mis ootamatult oli hoopis öine vahetus. Mänedžer Chris (kes on tore ja sõbralik) helistas, et kas ma saaks reede ja laupäeva öösel töötada (laupäeva päeva asemel). Küsisin igaks juhuks üle, et kas ikka eesletis ja olin nõus (see andis mulle juurde 12 töötundi!). Margus oli ka samal ajal öises vahetuses. Olime arvanud, et öösel on põhiliseks probleemiks see, et magama ei jääks, sest ikka on ju mingi aeg, kui ei ole eriti tellimusi. Eksisime rängalt:). Kõige suurem probleem oli, et jõuaks kõik asjad ära tehtud, kuigi rabasime terve see aeg tööd teha!

Öösel töötab kokku neli inimest: 1 ees, 2 taga ja mänedžer. Õnneks sattus meile mänedžer Shaun, kes aitas mind väga palju. Ise ta ütles, et mul vedas, sest enamus mänedžerid on laisad ja ei viitsi aidata.

Esimese šoki sain kohe tööle jõudes. Öine vahetus algab kl 23, sel hetkel kui tööle jõuan, on eesletis 2 inimest. Kumbagi neist ma ei tundnud. Küsisin paksukeselt, et mis kell uksed kinni pannakse, sest tol hetkel ta veel teenindas kliente eesletis. Mina ei tea, kas tal oli kõnehäire (sest aktsendi probleem see ei olnud) või mis tal oli viga, aga mina ei saanud temast küll mitte midagi aru. Miskipärast ta ütles, et mänedžer selgitab mulle seda vms! Seda ma sain aru umbes 5ndal korral ütlemise peale. Paksuke lasi kohe jalga (tema vahetus lõppes kl 23). Teine töötaja oli saksa tibi Annika, kes oli algul täitsa jube. Esimese asjana küsis, kas ma olen Saksamaalt ja kui ma ütlesin, et ei ole, siis vandus vihaselt! No sorry tõesti! Köögis sel hetkel töötas veel üks saksa kutt, ta vist lootis, et saame kõik saksa keeles rääkida vms. Lisaks oli ta meganärvis, et mina uus töötaja ja Margus ka veel ja prantslasest ta ka eriti hästi ei arvanud. Käratas taha, et kus on kana nuggetsid. Üldse närvitses suht palju, aga leebus hiljem, kui ma olin teda juba ilusti aidanud ja ta mõikas, et kuigi ma uus, ei ole tegu lolliga:). Tema võttis drive-in´i tellimusi vastu ja mina täitsin neid. Kusjuures olin ju esimest korda drive-trough letis ja seal on muidugi hoopis teistsugune jookidemasin (ja ma olin jälle lollakas, kui ei saanud kohe aru, kui mulle mokaotsast mainiti, et see teeb ise jooke. Kui ma aru ei saanud, siis tibi nähvas, et ma teen ise joogid, sa tegele teiste asjadega). Sealne masin teebki automaatselt ise joogid, kui drive-in kassas on tellimus sisestatud. Teeb muidugi elu palju lihtsamaks.

Lisaks närvitses samal ajal mänedžer, et talle on algajad tööle pandud ja et ta on nii palju sel nädalal öösel tööl, see on ebaaus. Tundus, et pidin talle kaasa tundma, aga selleks mul küll aega ei olnud. Muidu oli ta normaalne, õpetas mida pean tegema ja aitas väga palju. Ikkagi pidin terve öö ringi tormama. Kõik masinad tuleb ära puhastada ja kõikide asjade varud täiendada (topsid, kaaned, kastmed jne), lisaks tellimusi vastu võtta ja neid täita. Kiiremal ajal Shaun aitas tellimustega, aga mingi hetk pidin ise jooksma ühe luugi juurest teise juurde. Hommikuks olid jalad täiesti läbi ja olime Margusega mõlemad täiesti masenduses, sest olime šokis kui palju peab öösel rabama. Päevane vahetus tundub sellega võrreldes nagu puhkus!

Margus oli eriti resoluutne, et sellist orjatööd tema rohkem ei tee, et ainult tänase öö on veel. Samas mõtlesime, et teine öö peaks juba lihtsam olema, sest tead mida teha jne. Lisaks algul ma ei teadnud ju, et selline tuli on takus, sest ei teadnud, kui palju asju tuleb teha ja koristasin eriti hoolega.

Tänane öö oligi õnneks täiesti normaalne. Esiteks oli õhtul tööl Hazel (kuigi saksa Annika ka lõpuks leebus, ei olnud ta ikkagi üldse meeldiv inimene. Õnneks oli too õhtu ta viimane tööpäev), keda enne mainisin kui hästi sõbralikku tüdrukut. Shaun oli jälle närvis, sest Chris oli unustanud, et lisaks neljale inimesele on veel koristajat vaja (ma ka juba unustasin, kui alguses öisest vahetusest kirjutasin). Esimesel ööl oli üks aasia kutt koristamas. Tema koristas klientide teenindusala, mingi hetk korraga pidi taga burgereid tegema ja hommikul pesi aknaid. See kord pidi Shaun ise koristama! Ütles, et on sellepärast täiesti närvis, aga tema puhul see hea, et kuigi on närvis, siis ta ei ela seda meie peal välja (kuigi hoiatas, et võib grumpy olla jne). Õnneks ta palus Hazelil kauemaks tööle jääda ja ta oli nõus, sest 24st 2ni on üldiselt kõige kiirem aeg. Üksi oleks olnud suhteliselt võimatu tellimusi täita.

Siin on eriti oluline tellimuse täitmise kiirus. Sellepärast mu teisel tööpäeval kõik kõiki tellimusi täita üritasidki ja oli täielik kaos (see kas tekib kaos või mitte sõltub muidugi inimestest. Tol päeval nt Shaker aitas kaost tekitada). Kui ma oleks tellimustega üksi tegelema pidanud, ei oleks kiirusest juttugi olnud!

Erisus Eestiga on siin see, et Eestis tehakse mingi hulk kõige rohkem tellitavaid burgereid valmis nii, et nt mina saan tavaliselt kohe oma Big Maci. Siin ma saan ka kohe, aga tänu sellele, et kui minu tellimust sisestatakse, ilmub see kohe arvutiekraanile köögis ja sel ajal, kui mina alles tellin ja maksan, juba valmistatakse minu burgerit. Nii, et erinevalt Eestist, saab siin ka Big Maci värskelt ja keegi ei kleebi peale kleepsu, et oi, sinu burger on just tehtud:).

Kusjuures tagaletis tehakse ainult burgerid ja nuggetsid, eesleti töötajad peavad valmistama friikartuleid ja kõik magustoidud (seda ma ei teagi, kes õunapirukaid teeb).

Esimese öötöö juures oli hommikune üllatus see, et pidin ju lambist hommikusöögi menüüd teadma! Õnneks töötasin siis Mira ja Timi´ga (ka sõbralik) ja ütlesin neile, et mina esimest korda tegelen hommikusöögiga nii, et nemad võtsid tellimusi ja mina täitsin neid. Sain palju kohvi teha (õnneks teeb kõike muidugi masin:)) ja tellimusi täites saab menüü ka palju selgemaks.

Monday, October 26, 2009

roadtripi pildid (juttu lugeda palun pireti blogist)

enne pingviinide saarele minekut
see seal on pingviinide saar, kus elavad maailma väikseimad pingviinid. neist mul pilti ei ole, sest tegin videod (pireti blogis on pilt:)).
Freemantle´i vangla

suleti 1991.aastal

vangi poolt tehtud maal
need on rohupuud (grass tree)

esimene tasuta telkimisekoht
Pinnaclesi kõrbes Jennyga


Leoga:)
papagoid
valmib õhtusöök
järjekordne ööbimiskoht (väikese tasu eest)

roosa järv

Kalbarri
pelikanide söötmine
Kalbarri National Park



Nature´s window

teel rahvuspargist ära


Island Rock
Natural Bridge

Hamelin Pool
stromatoliidid


Eagle`s Bluff
järgmine tasuta telkimiskoht

ja meie naabrid john, carol ja devil
Denham

Shell Beach


Coral Bay

siin käisime ujumas, esimest korda üle pika aja!

termiitide pesa, päris väike

Magna kuumenes üle
tulekahju Tom Price´is
vaade Tom Price´ile

Karijini Rahvuspark




kämpa oli igast küljest ümbritsetud mägedega





telkimiskohas olid meil külalisteks lehmad, ei teadnudki enne, et austraalias on metsikud lehmad:)