ja veel elust Bowenis

Ja siis mul on veel pilte elust Bowenis, mis ei käi alateemade hostel, Bowen ja töö alla:).

Nimelt oli mul ju vahepeal sünnipäev. Nüüdseks juba ammu, aga mulle endalegi üllatuseks selgus, et viimati kirjutasin blogi juunis!

Sünnipäev oli mulle nii orgunnitud, et kutsutud oli u 30 inimest ja hostelist viis meid buss Mehhiko restorani. Osad inimesed tulid ise sinna kohale (autodega ja kohalikud). Sünnipäevaks ostsin spetsiaalselt musta kleidi ja kontsakingad!
Mehhiko restoran oli muidu väga viis, aga kahjuks ei saanud me kõik ühe laua ääres istuda, vaid kaks eraldi lauda oli. Ma siis käisin teises lauas ka aeg-ajalt, sh pilte tegemas:).

Teise laua rahvas...

Ühel laupäeval toimus karavanpargis kostüümipidu - meie kolmekesi olime riietatud nukkudeks - vasakult Heejin, Rachael, Naoko (toogas, tema ei olnud nukk) ja mina:)

Ühel reedel oli Korea tüdruku Sunny sünnipäev ning sõime Korea toite! Korea toidud on väga vürtsikad, aga kuna kõik vürtsikaid toite ei söö, siis see kord valmistati osad toidud vähemvürtsikad:). Väga maitsev oli!

Heejin, sünnipäevalaps Sunny ja tema boyfriend Min.

ja siis saabus kurb hetk, mil Rachael jättis meid maha ... 4ks nädalaks. Kohtume taas Taimaal!

Viimasel hommikul käisime traditsiooniliselt (kui keegi lahkub) hommikust söömas kohalikus puu- ja juurviljapoes. Väga hea odav pood on ning lisaks pakutakse ka hommikusööki. Asub väikese jalutuskäigu kaugusel meie hostelist. (hostel meil muidu asub linnast väljas ja ilma autota on suht jama, hosteli buss käib teatud kindlatel aegadel poes ja muudkui peab ootama seda... viimasel ajal üritame poes käia kellegagi, kellel on auto:))

Rachaeli reisimisest väsinud ja räsitud kohver.

hüvastijätt Rachaeliga...

peale 5 kuud kooselu...:)

Saatsime Rachaeli bussi peale ja sõitsime koju, korraga saime sõnumi, et buss peatub me kõrval bensukas!!! Veetsime veel natuke Rachaeliga bensukas aega:).

Reedeti palun ma Stephanie´l või Rachaelil oma juuksed ära sirgendada ja siis me läheme linna ainukesse ööklubisse QB (Queens Beachil asub) tantsima!

Üks tantsupilt ka:)

Töö paprika pakkijana

Igal hommikul - tavaliselt kella 9 paiku, vahest harva ka 7 või 10 paiku, sõidame hosteli bussiga tööle. Algselt oli meid 13 tüdrukut, nüüdseks on meid veidi vähemaks jäänud... oleme muutunud kiiremaks ja seetõttu vajatakse vähem töötajaid. Lisaks on võetud mõned tüdrukud väljastpoolt hostelit.

Meie paprika perekond. Hommikul kl 10 on meil väike paus (vahest 10, vahest 15min), kl 12 on poole tunnine lõuna ja kell 15 on taas paus (10-15min). Kauem kui kell 5 me tavaliselt ei tööta, kõige kauem oleme ükskord töötanud poole 7ni.

Elame tööhostelis, mis tähendab, et hostel leiab meile töö, selle eest me peame hostelis elama. Hostel tagab ka transpordi tööle ja tagasi ning me maksame selle eest siis kõrgemat üüri.

Siit saab pakkimise protseduur alguse:). Nendest sinistest tünnidest kallatakse tõstukiga paprikad üles liinile (kus juba paprikad näha). Sealt hakkavad paprikad liikuma...

kõigepealt sorteerimislauale (see valge osa). Seal töötavad üks iiri tüdruk ja üks kohalik naine. Üritavad võtta võimalikult palju mitte kõlbulikke paprikaid välja. Seal punase osa peal on 2-3 inimest pakkimas (sõltub palju meid tööl on), nemad pakivad. Vahest rohelisi, vahest väikesed ja keskmise suurusega... sealt lähevad ülejäänud paprikad (tempo on kiire, nad jõuavad ainult väikese osa paprikatest ära pakkida) üles meie lindi peale...

Sealt jagunevad paprikad 3,5 liini vahet. See pool tähendab, et on üks lühike lint, kus vahest üks inimene pakib, vahest pole sinna kedagi vaja ja vahest on seal mitu inimest:). Järgmine lint on nn väikeste paprikate lint - st loogika on, et sinna läheb enamus väikeseid paprikaid. Sellest järgmine on nn keskmiste paprikate lint, kus mina töötan. Ja viimane on suurte paprikate lint. Tegelikult muidugi on iga lindi peal igas suuruses paprikaid ja me peame suuruse järgi neid pakkima.

Lisaks peame välja võtma koledad - auguga, pehmed, liiga kriimused... Lisaks sõltub, kellel paprikad lähevad. Kui supermarket Coles´ile, siis tuleb suuri paprikaid sorteerida I ja II klassi vahel. II klass tuleb kastidesse pakkida, I klass läheb üles lindi peale ja sealt automaatselt kastidesse.

Tavaliselt on liini peal 4 inimest. Mina olen oma liinil esimene. Tavaliselt pean üritama välja võtta enamus väikeseid ja keskmisi paprikaid. Aga see sõltub mitmes korjamine parasjagu on. Esimese korjamise puhul üritatakse korjata ainult punaseid ning siis on vähem keskmisi ja väga vähe väikeseid ning nüüdseks pean ma sel juhul suuri paprikaid pakkima. Esialgu ma ei pakkinud kunagi suuri. Eks ma olen nüüd väga kiireks pakkijaks ka muutunud ja seetõttu on meie liinil juba pikemat aega ainult 3 pakkijat!!! Ise oleme liiga head ja kiired pakkijad:). Vahest ajab päris närvi, sest meil on kiire liin ja vahest läheb liiga kiireks 3 inimese jaoks. Vahest väga harva saadetakse meile keegi 4ndaks appi. Aga tavaliselt alles siis, kui me ikka väga väga hädas oleme.

Teise korjamise puhul on juba palju rohkem väikeseid ja keskmisi. Siis ma alati vaatan, et kas ma jõuan suuri pakkida või mitte. Kolmanda ehk viimase korjamise puhul, aga suuri ma kindlasti ei paki, sest siis on kõige rohkem väikeseid. Lisaks pakime ka värvi järgi. Kui on liiga palju erkrohelist, siis ei sobi punase paprika kasti ja tuleb eraldi kasti panna. Viimase korjamise ajal on lisaks veel palju rohelisi, mida tuleb ka eraldi pakkida.

Normaalsel liinil on 4 pakkijat ja siis ma pakiks umbes 5 erinevasse kasti maksimaalselt, aga mina pean pakkima mõlema külje peale. St tavaliselt seisad küljega liini poole ja pakid enda ette kolme kasti paprikaid, aga mul on mõlemal pool kastid, sest minu kõrval on koht tühi. Nii ma pean ennast keerutama, alguses oli harjumatu ja hakkas lausa paha keerutamisest. Nüüdseks olen harjunud.

Minust järgmised võtavad keskmisi, mida ma ei jõua (vahest harva ka väikeseid, sest ma pean ju kaste vahepeal vahetama ja vahest muidugi on nii palju väikeseid, et ma ei jõua kõiki ära pakkida) ja peavad kõiki suuri kontrollima, sest üles liini peale võivad minna ainult peaaegu perfektsed paprikad (kui pakitakse supermarketile). II klassi paprikad ning keskmised ja väikesed lähevad turule. Vahest ei pakita supermarketile ning siis on meil elu lihtsam, suuri paprikaid tuleb sel juhul ainult sorteerida ja neid ei pea pakkima. Vaid lähevad üles liinile ja masin pakib nad ära.

Minu taga paremal on näha nn suurte paprikate liini, mis on kõige aeglasem liin. Vahest harva on neil liin kiirem. Aga ikkagi on nende liinil alati 4 inimest, kui kiireks läheb, isegi 5! Ebaõiglus, aga mis teha, ise oleme tublid (story of my life!). Pealegi kohalik seal liini peal ei viitsi üldse tööd teha nii, et kui teda ei arvesta, siis neil on 3 inimest:).

Selja taga on meil kastid. Nendele tuleb märkida paprikate suurus ja värv, lisaks on igaühel oma number, et teaks, kes ebakvaliteetseid paprikaid pakib! Mitte, et midagi väga öeldaks konkreetsele isikule, vaid ikka käiakse kõigile näitamas, mida ei tohi pakkida.

Poisid pakivad kastid alustele.

Ja siis selle tõstukiga viiakse külmruumi.

Ja selliseid kaste siis pakimegi. Võrreldes eelmise farmiga, on tempo palju kiirem, sest mitu inimest on liini peal. Algul oli nii harjumatu, et ma ei peagi jõudma kõiki paprikaid liini pealt ära võtta ja pakkida. Samas kaste pean kogu aeg vahetama. Üle paari minuti ma liini ääres järjest olla ei saa, muudkui tuleb kaste vahetada.

Vot selline on pakkija elu:). Kuigi mul on liinil kõige kiirem, meeldib mulle enda koht kõige rohkem, sest kui on kiire, siis läheb aeg kiiresti. Vahest väga harva on meie liin aeglane olnud, siis aeg muudkui venib ja venib. Nii ma sattusin ka suuri pakkima, ülemus arvas, et mul muidu igav!

Bowen

Niisiis Bowenist. On täitsa ilus koht, nagu piltidelt näha. Pisike. Veidi igav:).

Igast suunast Bowenisse tulles on umbes sellised Boweni sildid. Ja mitu, et juba aegsasti tead, kuhu jõudma hakkad:)

Üks kuulus turismiatraktsioon Bowenis (tegelikult Bowenist natuke väljas) on suur mango. Igal pool Austraalias pidi olema taolisi asju, st suur banaan jne. Kuna siin muud suurt vaadata ei ole (peale randade), siis jalutasime ühel ilusal päeval suure mango juurde ja tegime pilti:).

Vaade tee äärest, kui olime teel suure mangoni.

Väidetavalt Boweni ilusaim rand (ainus, kus mina käinud olen)- Horseshoe Bay.

Rannast väikese jalutuskäigu kaugusel on vaateplats - teel sinna.

Need on maailma kuulsad Whitsunday saared. Nii lähedal ja samas nii kaugel... ei teagi veel, kas sinna enne äraminekut lähen või jääb järgmiseks korraks... sõltub rahast ja kui odavalt sinna saaks:). Aasia on ikkagi esmatähtis!

vaateplatsil

Vaade meie hosteli lähedalt.

Vaade hosteli kõrvalt, Caltexi bensuka parkimisplatsilt:)

Boweni kohtuhoone

niisama ilusad majad:)

vahest tuleb ostukäruga pizzat ostma kihutada:)

Hostelielu:)

Elame Aussie Nomads hostelis. Hostel on korralik, basseiniga ja puha:), aga üür on väga kallis. Maksame 200 dollarit (2000kr) nädalas. See hind sisaldab endas lisaks üürile ka transpordi tööle ja tagasi. Enne äraminekut tuleb nädal ette teatada, muidu ei saa oma deposiiti tagasi (mis on ka 200! tavaliselt hostelistes ainult võtme deposiit 20 dollarit). Samuti kui töökohta vahetada või hostelist ära kolida ja farmi tööle edasi jääda, kaotab selle 200 dollarit. Väidetavalt töö vahendamise eest!

Hosteli üks omanikest, kes ka mänedzerina tegeleb on Paul, kes on väga ebameeldiv tegelane. Esiteks on tal tujud, kord on maailma sõbralikeim inimene, teisel hetkel vihane. Kunagi ei tea, mis tuju satub. Kui juhtud halva tuju hetkel tema juurde minema, siis saab lambist sõimata.

Esiuks.

Hosteli kõrval on bensukas, see pilt on tehtud bensukast tulles. Bensukas tuleb lisaks nt piima ja saia või shoksi ja coca ostmisele käia siis, kui pesu on vaja kuivatiga kuivatada, sest hostelis kuivatit ei olegi! See on üllatav, muidu ju korralik hostel. Tavaliselt on kuivatid ikka hostelites olemas. Lisaks saab bensukas süüa (söögikoht on neil ka), aga mulle nende menüü väga ei meeldi (hamburgerid, friikad jne), va jäätisekokteilid!

Selline bassein on meitel:). Enne oli vesi jube külm, nüüd väidetavalt soe, aga ma pole proovinudki ammu:). Kogu aeg on plaanis, aga ... 3 nädalat on veel siin jäänud, üritan enne ära minekut ikka ujuda ka:)

Üks suht vana pilt, siis oli vesi veel külm, ainult päevitasime basseini ääres. Mina Sonya ja Rachaeliga.

Kelly (eestist) ostis kaltsukast Harry Potteri lauamängu! Põnev. Palju reegleid:). Ühel õhtul mängisime, rohkem polegi:). Mina, Kelly, Stephanie ja Rachael.

Kaarte mängisime vahepeal päris tihti - shitheadi ja snapi. Mina, Heejin, Sunny ja Rachael.

Cristina Itaaliast tegi meile lasagnet!!! Nii nämma oli! Meie paprikaperekond (ehk tüdrukud, kes paprikaid pakivad, lisaks boyfriendid)

Mina tegin ühel õhtul meie perekonnale ehk meie toa rahvale süüa - pasta koorese singi kastmega. Väga lihtne ja väga maitsev!!!

Hostelis on meil ka baar-restoran. Baaris on joogid liiga kallid, aga restoranis on erihind hosteli elanikele. Iga kord on menüüs 1-4 erinevat rooga, hinnaga 8 dollarit. Maitsev ja suhteliselt odav, aeg-ajalt käime. Sellel pildil on Sonya lahkumise õhtusöök.

Shin läks paariks nädalaks koju Jaapanisse. Tema lahkumise puhul tegi Shin curryt ja Rachael ka. Väga head olid mõlemad! Magustoiduks tegi Shin Pavlova kooki, mis on Austraalias väga popp (väidetavalt), minu meelest natuke liiga magus.