Töö paprika pakkijana

Igal hommikul - tavaliselt kella 9 paiku, vahest harva ka 7 või 10 paiku, sõidame hosteli bussiga tööle. Algselt oli meid 13 tüdrukut, nüüdseks on meid veidi vähemaks jäänud... oleme muutunud kiiremaks ja seetõttu vajatakse vähem töötajaid. Lisaks on võetud mõned tüdrukud väljastpoolt hostelit.

Meie paprika perekond. Hommikul kl 10 on meil väike paus (vahest 10, vahest 15min), kl 12 on poole tunnine lõuna ja kell 15 on taas paus (10-15min). Kauem kui kell 5 me tavaliselt ei tööta, kõige kauem oleme ükskord töötanud poole 7ni.

Elame tööhostelis, mis tähendab, et hostel leiab meile töö, selle eest me peame hostelis elama. Hostel tagab ka transpordi tööle ja tagasi ning me maksame selle eest siis kõrgemat üüri.

Siit saab pakkimise protseduur alguse:). Nendest sinistest tünnidest kallatakse tõstukiga paprikad üles liinile (kus juba paprikad näha). Sealt hakkavad paprikad liikuma...

kõigepealt sorteerimislauale (see valge osa). Seal töötavad üks iiri tüdruk ja üks kohalik naine. Üritavad võtta võimalikult palju mitte kõlbulikke paprikaid välja. Seal punase osa peal on 2-3 inimest pakkimas (sõltub palju meid tööl on), nemad pakivad. Vahest rohelisi, vahest väikesed ja keskmise suurusega... sealt lähevad ülejäänud paprikad (tempo on kiire, nad jõuavad ainult väikese osa paprikatest ära pakkida) üles meie lindi peale...

Sealt jagunevad paprikad 3,5 liini vahet. See pool tähendab, et on üks lühike lint, kus vahest üks inimene pakib, vahest pole sinna kedagi vaja ja vahest on seal mitu inimest:). Järgmine lint on nn väikeste paprikate lint - st loogika on, et sinna läheb enamus väikeseid paprikaid. Sellest järgmine on nn keskmiste paprikate lint, kus mina töötan. Ja viimane on suurte paprikate lint. Tegelikult muidugi on iga lindi peal igas suuruses paprikaid ja me peame suuruse järgi neid pakkima.

Lisaks peame välja võtma koledad - auguga, pehmed, liiga kriimused... Lisaks sõltub, kellel paprikad lähevad. Kui supermarket Coles´ile, siis tuleb suuri paprikaid sorteerida I ja II klassi vahel. II klass tuleb kastidesse pakkida, I klass läheb üles lindi peale ja sealt automaatselt kastidesse.

Tavaliselt on liini peal 4 inimest. Mina olen oma liinil esimene. Tavaliselt pean üritama välja võtta enamus väikeseid ja keskmisi paprikaid. Aga see sõltub mitmes korjamine parasjagu on. Esimese korjamise puhul üritatakse korjata ainult punaseid ning siis on vähem keskmisi ja väga vähe väikeseid ning nüüdseks pean ma sel juhul suuri paprikaid pakkima. Esialgu ma ei pakkinud kunagi suuri. Eks ma olen nüüd väga kiireks pakkijaks ka muutunud ja seetõttu on meie liinil juba pikemat aega ainult 3 pakkijat!!! Ise oleme liiga head ja kiired pakkijad:). Vahest ajab päris närvi, sest meil on kiire liin ja vahest läheb liiga kiireks 3 inimese jaoks. Vahest väga harva saadetakse meile keegi 4ndaks appi. Aga tavaliselt alles siis, kui me ikka väga väga hädas oleme.

Teise korjamise puhul on juba palju rohkem väikeseid ja keskmisi. Siis ma alati vaatan, et kas ma jõuan suuri pakkida või mitte. Kolmanda ehk viimase korjamise puhul, aga suuri ma kindlasti ei paki, sest siis on kõige rohkem väikeseid. Lisaks pakime ka värvi järgi. Kui on liiga palju erkrohelist, siis ei sobi punase paprika kasti ja tuleb eraldi kasti panna. Viimase korjamise ajal on lisaks veel palju rohelisi, mida tuleb ka eraldi pakkida.

Normaalsel liinil on 4 pakkijat ja siis ma pakiks umbes 5 erinevasse kasti maksimaalselt, aga mina pean pakkima mõlema külje peale. St tavaliselt seisad küljega liini poole ja pakid enda ette kolme kasti paprikaid, aga mul on mõlemal pool kastid, sest minu kõrval on koht tühi. Nii ma pean ennast keerutama, alguses oli harjumatu ja hakkas lausa paha keerutamisest. Nüüdseks olen harjunud.

Minust järgmised võtavad keskmisi, mida ma ei jõua (vahest harva ka väikeseid, sest ma pean ju kaste vahepeal vahetama ja vahest muidugi on nii palju väikeseid, et ma ei jõua kõiki ära pakkida) ja peavad kõiki suuri kontrollima, sest üles liini peale võivad minna ainult peaaegu perfektsed paprikad (kui pakitakse supermarketile). II klassi paprikad ning keskmised ja väikesed lähevad turule. Vahest ei pakita supermarketile ning siis on meil elu lihtsam, suuri paprikaid tuleb sel juhul ainult sorteerida ja neid ei pea pakkima. Vaid lähevad üles liinile ja masin pakib nad ära.

Minu taga paremal on näha nn suurte paprikate liini, mis on kõige aeglasem liin. Vahest harva on neil liin kiirem. Aga ikkagi on nende liinil alati 4 inimest, kui kiireks läheb, isegi 5! Ebaõiglus, aga mis teha, ise oleme tublid (story of my life!). Pealegi kohalik seal liini peal ei viitsi üldse tööd teha nii, et kui teda ei arvesta, siis neil on 3 inimest:).

Selja taga on meil kastid. Nendele tuleb märkida paprikate suurus ja värv, lisaks on igaühel oma number, et teaks, kes ebakvaliteetseid paprikaid pakib! Mitte, et midagi väga öeldaks konkreetsele isikule, vaid ikka käiakse kõigile näitamas, mida ei tohi pakkida.

Poisid pakivad kastid alustele.

Ja siis selle tõstukiga viiakse külmruumi.

Ja selliseid kaste siis pakimegi. Võrreldes eelmise farmiga, on tempo palju kiirem, sest mitu inimest on liini peal. Algul oli nii harjumatu, et ma ei peagi jõudma kõiki paprikaid liini pealt ära võtta ja pakkida. Samas kaste pean kogu aeg vahetama. Üle paari minuti ma liini ääres järjest olla ei saa, muudkui tuleb kaste vahetada.

Vot selline on pakkija elu:). Kuigi mul on liinil kõige kiirem, meeldib mulle enda koht kõige rohkem, sest kui on kiire, siis läheb aeg kiiresti. Vahest väga harva on meie liin aeglane olnud, siis aeg muudkui venib ja venib. Nii ma sattusin ka suuri pakkima, ülemus arvas, et mul muidu igav!