Bowenis

Suure hilinemisega, aga üritan nüüd piltide alla jutu ka kirjutada:).

Varahommikul asusime teele, kõige pealt saime Rachealiga rongi- ja bussijaamas kokku, et sõita bussiga lennujaama. Rachealil oli kohver katki läinud nii, et pidime seda teipima:). Päris naljakas nägi välja, aga peaasi, et kohale jõuaks sellega. Üks Austraalia paar andis meile teipi. Väga tore keskealine paar oli, rääkisime reisimisest ja kust me tuleme ja kus oleme olnud. Meeldivad sõbralikd inimesed.

Lendasime Jetstariga Brisbane-Mackay. Pildid on Mackay lennujaamast, kus pidime tunde bussi ootama. Viimase raha eest sai natuke süüa ja kohvi ostetud:). Kohvi jaoks algselt raha ei olnud, aga siis mulle meenus, et mul peaks mõned dollarid veel aussi arvel olema:). Kontrollisin netist ja oligi!!!! jeeee, saime kohvi osta!;)
Selline ilus lennujaam. Natuke magasime ja lugesime. Aeg läks päris kiiresti.

Ja enne kui bussi peale saime, loojus päike. Nii ilus.

Lennujaam meenutas mulle Alice Springsi lennujaama. Mõlemad ilusad, uued ja pisikesed.

Ja järjest ilusamaks päikeseloojang läks.

Lõpuks jõudis kätte aeg bussi peale minna. Sõitsime Greyhoundiga Bowenisse. Peatusime enne ka Airlie Beachil, see on väga turistikas koht, kust enamus rahvast Whitsundays saartele läheb. Whitsundays saartel (st ühel neist, aga ma ei tea mis nimelisel) on Whithaven rand, mis on maailma top 10 ranna hulgas!

Palusime bussijuhil end maha panna bensiinijaamas enne Bowenit, sest me uus elukoht asub veidi linnast väljas. Õnneks leidsime hosteli kergesti üles, sest see asub kohe bensuka kõrval.

Kuigi olime nagu kord ja kohus ette helistanud, millal me saabume (pidime ju saabuma HILJEMALT esmaspäeval ja helistasime ette, et saabume pühapäeval), ei olnud administraatorit kusagil näha. Kui hostelisse sisse astuda, siis satud kohe interneti ja telekatuppa. Rahvas vaatas telekat ja kui olime mingi aeg nõutult admini luugi taga seisnud, tuli üks sõbralik tüdruk Elsa ja ütles, et teine tüdruk läks admini otsima. Et pole imestada, et see on kõik ära unustanud ja segi ajanud, sest tegemist on kreisi muttiga. Selles veendusime ka ise päris ruttu.

Mutt, kelle nimi on Diane, hakkas sogama, et tema ei teadnud, et me varem tuleme ja et meie tuba ei ole valmis. Paul, üks omanikest, ilmus ka välja ja tundus normaalne olevat. Ütles, et kõik OK, et oleme esimese öö teisel korrusel ja homme kolime oma tuppa. Maksime igaüks 400 dollarit (!), röövimine - 200 nädal üüri ette ja 200 on deposiit. Hostel ise on väga korralik ja uus. Teise korruse tuba oli just valmis saanud ja tegemist oli ensuite toaga ehk meil oli oma vannituba.

Hommikul äratati meid varakult, sest töömees tuli ust värvima! Diane käis ka edasi tagasi ja vabandas, et meid üles äratas.

Hostel on tõesti ilus ja uus (sh on olemas bassein), ainult puhtust võiks nad vähe rohkem hoida. Mind üllatab, et tube koristatakse kord nädalas! Ja koridor on ka kogu aeg tolmune ja must. Päris tihti peame ise prügikasti tühjendama.

Üür on 200 dollarit väidetavalt seepärast, et sisaldab transporti tööle ja tagasi.

Kohe bensuka vastas on Boweni silt:).

Jalutasime linna. Ei olnud väga pikk maa, aga austraallased ju ei käi jala! Seetõttu oli suhteliselt ohtlik käia. Eriti jube oli kui rekkad mööda sõitsid, osad ju veel tuututavad ka!

Stephanie ja Rachael.

Kuna vahemaad on Austraalias väga pikad, siis on neil sildid üleval, et autojuht saab tasuta kohvi teatud kohtades. Läänerannikul oli ka neid silte palju. Me pole miskipärast kunagi seda pakkumist kasutand:)

Boweni oma Hollywood - Bowenwood. Ei tea, mida tegelikult tähendab. Veidi pilves ilm oli kahjuks.

Postkontor.

Bowenis filmiti Austraalia filmi. Filmi jaoks sai Bowenist II maailmasõja aegne Darwin.

Infopunkti vabatahtlik, väga sõbralik ja jutukas vanamees, seletas meile pikalt, kuidas filmi jaoks Darwin ehitati ja olemasolevatele majadele fassaadid ette pandi:). Kahjuks peale seda, kui film valmis sai, lammutati kõik ära.

Tutvust linnaga tegime teisipäeval ja juba kolmapäeval asusime tööle!

Töötame Nane farmis, pakime paprikaid.

Kohe esimesel reedel toimus tooga pidu. Igaüks maksis 3 dollarit ja selle-eest sai grillliha ja vorsti saia vahel:). Lahe oli. Pildil mina ja iiri tüdrukud - Stephanie ja Racheal ning siin tutvusime Sonia ja Cristinaga. Sonia ja Cristina on täditütred ning nende vanemad on itaallased. Nad ise on sündinud ja üleskasvanud Iirimaal. Cristina räägib vabalt itaalia keelt, Sonia saab natuke aru, aga ise ei räägi.

Cristina, Rachael, Jenny (Prantsusmaalt), Rachael, mina ja Sonia.

Üritati köie tõmbamist üle basseini mängida, aga keegi ei tahtnud basseini kukkuda ja alati lasti köis enne lahti!:)

Tööotsingud ja -rännakud

Niisiis viisid meie tööotsingud Gattonisse!

Õhtuse Greyhound bussiga sõitsime kohale, kohalikust karavanpargist tuldi meile ilusti vastu. Anti hunnik telefoninumbreid ja öeldi, et kõik on kiiresti tööd leidnud ja et hooaeg on sel aastal hilisem, aga just algas lillkapsa hooaeg ja kohe varsti peaks algama kartuli hooaeg.

Maksame 85$ nädalas karavani eest, mis on nagu väike majake. Vana, aga muidu igati OK, kui välja arvata põrand, mis on sellises seisus, et ilma jalatsiteta liikuda ei saa. Peagi selgus teine probleem - öösiti on väga külm! Aga päeval nii ilus päikeseline ja soe ilm!

Kohale jõudsime õhtul pimedas ja kahekesi Stephanie´ga, sest Rachael oli taas kord araks löönud ja lubas tulla homme! See homme kestis mitu päeva, aga sellest hiljem....

Järgmisel päeval, mis oli laupäev, helistasime neil numbritel, aga ühest kohast paluti tagasi helistada pühapäeval, teisest esmaspäeval, ühes kohas tööd polnud anda ja ülejäänutes ei vastatud. Otsustasime järgmisel päeval sinna ühte kohta helistada ja ülejäänud helistamised esmaspäeva jätta.

Kasutasime imekena päikesepaistelist päeva hoopis linnakesega tutvumiseks. Nagu juba eelmisel õhtul pimedas oli tundunud on tegemist ilusa linnakesega ja piirkond pidi rikas olema, sest suur põllumajanduskeskus Queenslandis. Lootsime, et ehk keegi neist rikastest farmeritest meile ka tööd leiab:).

Väike piknik! Nii mõnus oli peale 55h-seid töönädalaid ostukeskuses väljas päikese käes olla! Nagu maa all oleks elanud selle kuu aega, mis ma Toowoombas olin.

Stephanie´ga.

Kuna lahkusime Toowoombast ootamatult, ei olnud me palju raha koguda jõudnud (me ei saanud ju normaalset palka seal, 300$ nädalas, millest 100$ koha maha rendiks!). Õppisime väga odavalt toime tulema!:P

On ju ilus!

Väga puhas ja korras on see linnake.

Tee linna ei olnudki nii lihtne, sest tuleb minna üle silla, kuhu jalakäijad minna ei tohi. Seda, kust me siis minema peame, ei osanud keegi meile öelda (karavanpargis oli kontor kinni, nad ehk oleks osanud öelda). Märgid näitavad et silla äärest peaks mingi rada minema, aga ei leidnud me seda. Kohalik, kelle käest küsime, ei osanud midagi arvata, ütles, et kogu aeg inimesed käivad jala üle silla (igal pool sildid, et suur trahv, kui vahele jääd!) ja soovitas meil pesumaja töötajalt küsida. See ütles, et LOOMULIKULT ta ise pole jala käinud üle silla (sest kes siis aussidest jala käib!), aga et peab mingi tee olema, et tema meelest minnakse lihtsalt läbi aiaaugu ja üle raudtee!!!

Linna siiski õnnestus autoga saada. Nimelt küsisime karavanpargi ees ühe just töölt tulnud India kuti käest, et kuidas linna saab ja kuna ta oli just IGA supermarketisse teel, siis ta viskas meid sinna ära. Lisaks ta oli nii sõbralik, et lubas küsida oma farmist meile tööd ja vahetasime telefoninumbreid.

See on ikka naljakas, kuidas aussid jala ei käi ja kui küsisime, kus on infopunkt, siis üks kohalik mees näitas suuna kätte, aga hoiatas, et see on väga kaugel!!! Tegelikult oli suhteliselt seal samas, st natuke pidi jah jalutama, aga mitte üle kilomeetri ja ilm oli ju megailus! Lisaks saime nii rohkem linna näha. Neile ei teeks paha ise ka vahest jalutada.... aga noh, vähemalt on inimesed väga sõbralikud ja abivalmis, kõik ka ei saa:)

Jõudsimegi kohale. Selline asjandus oli infokeskuse juures.

Tegemist on ikkagi põllumajanduspiirkonnaga.

Nii lahe raamat!

Selline lahe järveke oli ka infokeskuse juures. Lubasime endale ühed kohvid ja nautisime päikest ja värsket õhku! Helistasime Rachealile, et tulgu ära, kaua ta on ori, et meie naudime super ilma vabas looduses... imeilusas pisikeses linnakeses. (tegelt ikka küla:)) Aga ei mõjunud, st tahab tulla, aga ei julge Yarivile öelda. Kuna ta oli nädala ära, siis ta pole nii suures masenduses ka seal tööl, kui meie, aga ega ta ka sinna jääda ei taha ja ta vihkab üksi majas elamist (Jackie lahkus ka Melbourne´i, kuhu ta juba ammu kibeles).

Selline on Gattoni kohtumaja:)

see on advokaadibüroo.

Lõpuks me avastasime ikka selle jalakäijate tee ka, mis läks kuskilt võsast silla kõrvalt.

Õhel päeval me lihtsalt lebotasime karavanis. Ja siis valdas meid rahutus. Kõige raskem töö otsimise juures on, et kannatlikkust peab olema. Aga meil hakkas raha otsa saama, lisaks on Stephanie väga kärsitu inimene. Nii me otsisimegi muudkui internetist tööd (taotlesime vist igast võimalikust McDonaldsist tööd näiteks), vahepeal lõbustasime end roadtripi planeerimisega (st reis, mis on kavas peale raha kogumist, enne tuleb muidugi töökoht leida).

Ja siis esmaspäeval me helistasime ja selgus, et üheski farmis ei ole kohe tööd, et ehk varsti on ja siis me otsisime veelgi palavikulisemalt netis ja lõpuks leidsime mingi müügitöö Surfers Paradise´is, kuhu meid järgmiseks päevaks kutsuti vestlusele. Lisaks saime kõne Brisbane´ist. Jackie oli meile andnud numbri agentuuri, mille kaudu ta Melbourne´is oli kõnekeskusesse tööle saanud. Meie saime kõne Brisbane´ist, kutsuti samuti võimalikult kiiresti kohale, et tööd on palju pakkuda ja et meil on piisavalt kogemust ja et isegi võib-olla kohe on tööd pakkuda!

Otsustasime siis, et järgmisel päeval ehk teisipäeval, kui Rachealil on vaba päev, tuleb ta meile külla ja on autojuhiks!:) Lisaks pidime Rachealilt raha laenama, et edasi elada.

Teisipäeval sõitsimegi GPS-i, kelle nimeks on Sally muide, abiga Surfers Paradise´i. See on u tund lõunas Brisbane´ist. Ma ei mäleta täpselt, palju sinna sõit aega võttis, aga umbes 2h. Nii, et Surfers Paradise´is ka käidud:). Pilte ma ei teinud, kuigi fotokas oli kaasas. Kuidagi ei leidnud, midagi, mida teha:). Surfers Paradise ise on naljakas koht. Turistikas. Pisike, aga pilvelõhkujatega. Kallis koht. Pidutsemise koht. Terve tänav täis inimesi, kes jagavad flaiereid igasugu üritustele. Ütlesime, et me ilmselt kohe täna ära sealt:).

Läksime siis vestlusele. Selgus, et nn avalik vestlus, kuhu hulgi inimesi tuli. Istusime maha ja otsustasime kõik korraga, et ei taha siin olla:). Tulime lihtsalt välja sealt. Ja sõitsime Brisbane´i.

Võtsime Stephanie´ga Cloud9 hostelis toa, sest see kõige odavam. Olin eelmisel korral, kui Brisbane´is olin, seda hostelit vaatamas käinud. Siis tundus mulle räämas ja kole, aga oli tegelikult täitsa normaalne, va see, et ma sain lutikad, aga need võisid ka karavanpargist kaasas olla muidugi, kuigi mul seal polnud. Igatahes nagu ikka, ainult minul olid. Ei tea, miks sitikad-putukad mind nii väga armastavad.

Järgmisel päeval käisime siis agentuuris ja täitsime vormid ära ja kuigi tibi oli sõbralik ja lubas tööd leida, siis kohe tööle asumisest polnud enam juttugi. Ja selgus, et töö kestvus pole kunagi teada, et vahest ainult paariks päevaks tahetakse, aga võidakse ka 6ks kuuks palgata. Samas palk on alati hea, sest agentuur maksab ja tegemist oleks kontoritööga. Pidime veel oma CV-sid kohendama ja siis pidi Charlotte meid andmebaasi üles panema ja meiega ühendust võtma, kui mingeid tööpakkumisi tuleb.

Leidsime ka taas kord fundraisingu kuulutuse (st annetusteks raha kogumine), õigemini kõndisime mööda tänavat ja üks naine peatas meid ja küsis, kas me otsime tööd. Ütles, et kuna me nii korralikult riides, siis algul kõhkles, kas meid peatada, et ilmselt meil töö olemas:). Aga me olime korralikult riides ainult seetõttu, et tulime ju intervjuult. Meil oli lühike vestlus selle naisega, pidime rollimängu jälle tegema (a la nagu ma eelmine kord telefonis tegin) ja siis järgmisel hommikul tagasi minema.

Hommikul pidime kõigepealt tükk aega ootama (meid kutsunud naine oli väga sõbralik, aga tema ülemus oli natuke ülbe ja tema vist otsustas, kes tööle saab), rahvast muudkui kogunes. Toimus grupiintervjuu, kus algul kiideti oma firmat ja et teistest erinev ja et tunnipalk ja seetõttu valivad väga hoolikalt, et õiged inimesed neil töötaks. Siis pidi igaüks end tutvustama ja ütlema, et miks ta seda tööd teha saab. Õnneks meid värvanud naine oli meile rääkinud, mis seal toimuma hakkab ja teadsime ette. Ikkagi läksin natuke närvi, pole ammu pidanud suure rahvahulga ees rääkima. Stephanie ütles aga, et polnud aru saada, et olin närvis.

Seejärel tuli diskuteerimise foor, kus rahvas jagati pooleks, mina sattusin gruppi, kes pidi arvama, et kohvi on väga hea ja Stephanie sattus kohvi vastaste gruppi. Nõme teema, aga hea, et ma pooldajate poolel olin. Meie grupis igaüks ütles, mida ta tahab öelda, aitasime ka üksteist ja siis lobisesime niisama. Stephanie ütles, et tema grupis olid nagu lapsed kõik ja üldse kõik väga imelik:). Igatahes kandsime kõik omad punktid ette ja siis veel toimus diskuteerimine, ma ka hüppasin ühe korra püsti, ei tahtnud, aga pidi aktiivne olema. Üle ühe korra ei saanud keegi sõna, aga ühe korra vist enamus rääkisid. Ja siis tuli pommuudis, edasi järgmisse vooru sai ainult 2 inimest!!! Olime kõik shokis, sest järgmine voor pidi olema tänaval inimeste peatamine ja see ju palju olulisem, kui kohvist rääkimine... pealegi minu meelest ainult 2 inimest ei saanud diskuteerimisega hakkama ja need 2 inimest ka ei paistnud eriti silma, eriti üks tüdruk. Algul ma arvasin, et tema sõbranna sai edasi, sest ta tundus tublim:).

Tulime koos selle tüdruku sõbrannaga ära, istusime pargis ja arutasime kui üllatunud olime, et ainult 2 inimest said edasi. Kõik olid shokis sellest! Olime suhteliselt masendunud, et isegi sellist tööd ei saa, mida me tegelt ei tahagi teha....

Tagasi hostelisse jõudes, surfasime jälle netis, otsisime farmitööd ja leidsime, et Lõuna-Austraalias Milduras vaja pakkijaid. Selleks hetkeks meil oli ükskõik, kus töö on, peaasi, et tööd saada. Helistasime, selgus, et üks pakkija koht on veel vaba, aga teine saaks korjamist teha. Olime nõus, aga korraga see naine hakkas rääkima, et korjamine ikka nii raske, et me ikka arutaks, kas ma nõus seda tegema (olin nõus, sest ma olen ju ennegi korjanud ja peaasi, et tööd saaks). Pidime talle mitu korda helistama ja kinnitama, et olen nõus korjama (esialgu ta arvas, et tegemist paarikesega ja korjaja oleks mees). Lõpuks ta ei vastanud enam ja oli levist väljas. Siis ütles, et ta sõidab autoga ja helistab tagasi. Me ei kuulnud temast enam kunagi... Vahest on inimesed ikka väga imelikud!

Ja meie olime valmis sinna lendama! Olime juba vanematelt laenu palunud.

Vahepeal oli aga Racheal kuskilt mingeid telefoninumbreid leidnud ning helistasime neid läbi ja saime tööd Bowenis! Täpselt kolm kohta olevat vabad, pakkimine ja pidime kohal olema hiljemalt esmaspäeva õhtul, alustama tööd kolmapäeval!!! Ütlesime, et tuleme.

Orgunnisime kõige odavama transpordi - lennuk Brisbane-MacKay ja buss MacKay lennujaamast Bowenisse. Seejuures kõige odavam lend oli hommikul ja pidime lennujaamas terve päeva passima. Racheal oli ka lõpuks Yarivile ära öelnud ja lubanud veel nädal aega töötada, nüüd ütles talle, et pühapäeva hommikul ta lahkub (et tulla varahommikuse bussiga Toowoombast Brisbane´i).

Ainus probleem oli, et pidime veel kuni pühapäevani Brisbane´is olema. Õnneks sain just siis raha IGA-st, käisin ühel reedel lisaraha seal teenimas ja kaupa üle lugemas (seda tehakse kord kuus), sain meie öömaja eest sellega maksta! Lisaks panid me vanemad ja mõlema õed meile raha teele:).

Toowoombast

Ja nii ma sõitsingi Toowoombasse.

Caroline tuli mind bussi peale saatma. Kahju oli temast ja Trixist lahkuda, aga uued kohad, uued inimesed, uued seiklused ootasid ees:). Vedas, et mul täpselt neljapäevani oligi üür hostelis makstud, sest makstud raha hostelites tagasi ei saa.

Yariv tuli mulle bussi vastu ja viis mind majja. Maja oli tõesti suur. Ja tühi ja kõle. Natuke kõhe oli üksi suures tühjas võõras majas olla. Mitte hirmus, vaid veidi veider. Võõras maja ju. Ja suur ja külm. Yariv käskis mul kohe toa valida, valisin kõige suurem, mitte suuruse, vaid laudpõranda järgi. Majas elas lisaks minule veel Rachael Iirimaalt, kelle tuba oli minu toa kõrval. Tubade vahel pisike vannituba (ainult duššiga, WC oli miskipärast maja tagaosas, kus oli alati kõige külmem).

Racheal oli tööl ja Yariv kiirustas ka kohe tööle tagasi. Ütles, et kas ma tahan homsest tööle, et ma võin puhata veel ühe päeva, kui soovin. Ütlesin, et soovin töötada (raha oli ju otsa saamas!). Andis mulle teksti, mille pidin selgeks õppima. Sales pitch - müügitekst.

See on meie maja väljast.

4 magamistoaga maja, aga neljas magamistuba asub maja tagaosas, mis on väga külm ja sellel toal polnud ust nii, et isegi, kui 4kesi majas elasime, ei elanud neljandas toas keegi.

Lisaks oli meil auto, bensiini pidime ise ostma. Racheal oli autojuhiks. Ütlesin, et ma pigem ei sõidaks, sest vasakpoolne liiklus. Hea, et ma sõitma ei pidanud, Jackie sõitis hiljem auto ukse lõmmi!

Nautisin siis oma vaba päeva, enamuse ajast koristasin. Maja oli uskumatult must ja segamini. Selgus, et iiri tüdrukud korda küll eriti ei armasta (kui sellise üldistuse võib teha, aga ma elasin hiljem 3 iiri tüdrukuga koos ja nii segamini maja pole mina elus näinud; samas Caroline küll segadust ei tekitanud, aga temaga elasime hostelis, mitte majas). Koristasin enda toa ja köögi ja elutoa. Tegin süüa.

Kuna oli neljapäev, siis oli tegemist pika tööpäevaga. Racheal saabus alles peale 21.30t ja minu üllatuseks (ja ehmatuseks) koos Yariviga. Ehmatasin, sest mõtlesin kohe, et huvitav, kas ta hakkabki kogu aeg külas käima, vä?

Õnneks ei hakanud, aga suhteliselt suvaliselt käis me majas küll ja käitus nagu elaks seal. Ise tegi kohvi endale jne.

Racheal on tore ja sõbralik, aga tema jutust on väga raske aru saada. Nüüdseks olen harjunud, aga lisaks ta räägib jube vaikselt alati. Ma alati mõtlesin tööl, et huvitav, palju kliendid üldse aru saavad, mida ta räägib:). Aga müümine õnnestus tal hästi, lisaks oli tal palju õnne. Sest näiteks tihti mina muudkui üritasin inimesi peatada ja peatasin ka, aga pidevalt neil polnud sellist raha, et sirgendajat osta. Samas Rachael tükk aega ei üritanudki kedagi peatada, siis korraga peatas kellegi, kes sirgendaja ostis!

Ühesõnaga töö oli raske, lisaks vaja natuke õnne. Minu ebaõnneks olid selleks ajaks, kui mina Toowoombasse jõudsin, enamus inimesed Corioliss sirgendajast kuulnud ja paljud selle ka ostnud, sest juba 8 kuud oli seda selles samas ostukeskuses müüdud.

Corioliss sirgendaja on väga hea, sirgendab ka kõige kräsusemad juuksed (sh neegritel, olen ise proovinud), lisaks saab väga lihtsalt lokke teha. Nagu allpool olevatelt piltidelt näha, on lokid ilusad. Ma poleks elus arvanud, et lasen endale lokke teha:). Ega mul muidugi valikut polnud. Igal hommikul tehti mulle lokid, sest see aitas inimesi peatada. Yariv ütles, et minu juuksed on selleks ideaalsed ja et blondide juuste peale inimesed peatuvad, musta värvi juukseid lokitades aga mitte (mis pole pärsi tõsi, aga blondid juuksed on siin väga popid jah).

Mingi hetk oli mul lokkidest muidugi kõrini ja mõnel õhtul palusin oma juukseid vahelduseks sirgendada. Aga ainult harva, kui Yarivi polnud, sest tema arvates minu juuste sirgendamine ajaraiskamine, millega ma ei nõustu, sest siis ka inimesed peatusid. Lõppude lõpuks me müüsime ju sirgendajaid!

Algul oli harjumatu inimesi peatada, aga inimene harjub kõigega ja juba varsti ei olnud see mulle raske. Müügiteksti tuli rääkida inimestele sõna-sõnalt, kusjuures Yariv ütles, et ei tohi kõlada masinlikult, mis on muidugi võimatu, kui pead sõna-sõnalt teksti ette kandma! Tegelikult, kui ta ei kuulanud, rääkisin oma sõnadega kogu teksti klientidele, mis kõlas palju paremini. Sirgendajast rääkida oli lihtne, sest tegemist on hea sirgendajaga ja müügistekst oli hea.

Närvidele käis muidugi, kui isegi peale seda, kui olin mitu päeva töötanud ja mitmel korral teksti Yarivile ette kandnud, kuulas ta ikka veel mind ja lasi mul teksti talle ette kanda!

Töötasime pikad päevad, kokku nädalas 55h! Seejuures ainult üks vaba päev. Algselt oli selleks pühapäev, sest siis oli ostukeskus suletud. Esimesel pühapäeval tahtsime Rachaeliga botaanikaaeda minna, aga vihma sadas. Yariv pakkus, et võime teisipäeva ka mõlemad vabaks võtta, et linnas ringi vaadata.

Botaanikaaeda me ei leidnud (meil polnud kaarti ja GPS botaaniakaaeda ei näidanud, aadressi me ei teadnud), aga käisime ühes pargis.

Selline mängude asi oli pargis, aga miskipärast meie küll seda tööle ei saanud!:)

Vot selline park. Aga me ei saanud seal kaua olla, sest vihma hakkas sadama.

Läksime hoopis ostukeskusesse (samasse, kus igal päeval töötasime) mulle tööriideid ostma, sest Yariv oli unustanud mulle öelda, et töötada tuleb üleni mustas riietuses! Ja kuigi must oli kunagi mu lemmikvärv, mul praegu polnud midagi musta, va must kardigan. Nii ma siis olin sunnitud kulutama 100$ oma esimesel palgapäeval tööriiete peale. See-eest leidsin ilusad riided ja kingad. Mustad kingad olid mul olemas, aga nendel pole piisavalt tugev tald nii, et jalad hakkasid õhtuks valutama. McDonaldsis töötades oli sama probleem, peale öist vahetust olid jalad hommikuks nii haiged, et ei saanud seistagi!

Peale lõunat oli ilm paranenud ja tegime uue katse. Leidsime uue ilusa pargi:

Pargis mängiti kroketit.

ja muidugi pildistasin ka maju:)

Peagi tuli meile algselt külla ja hiljem selgus, et elama, Racheali sõbranna Jackie. Samuti Iirimaalt. Jackie asus tööd otsima ja oli pidevalt masenduses, et ei leia midagi, ise oli alles paar päeva Toowoombas olnud! Õnneks varsti sai ta hobustefarmi tööle. Jackie kolis meie kolmandasse magamistuppa.

Enamus aega oli meil ainult töö-töö-töö, aga esmaspäeva õhtud olid meil filmi ja pizzaõhtud. Avastasime väga hea pizzakoha, nämmmmma! Filme laenutasime esmaspäeval kogu nädalaks, sest esmaspäeviti maksis laenutamine 1$ filmi kohta! Võtsime alati terve hunniku:).

Reedeti aga käisime veini degusteerimistel. Nimelt oli neljal reedel järjest Yellow Tail´i veinide degusteerimine kella 5st 7ni. Meie jõudsime tavaliselt 6 paiku, sest olime tööl 5.30ni. Õnneks Yariv viis meid linna, sest maja asus kesklinnast liiga kaugel, et õhtuti jala koju minna. Yellow Tail veinid olid täitsa head, 10$ eest võis neid maitsta nii palju, kui süda lustis (ja 7ni aega oli). Olen seda veini (logol on loom, mida mina enne pidasin ekslikult känguruks, aga tegelikult on wallaby - baari taga veini serveeriv tüdruk oli wallaby kostüümis lausa) ka Eestis ostnud, nt advokatuuri viisin minu lahkumis puhul!

Teisel korral pakuti ka näkse, meil olid peale pikka tööpäeva kõhud muidugi väga tühjad (õhtusöögiks polnud ju aega) ja veetsime pikalt aega näksi kandikute juures:).

Jackie avastas need veini degusteerimised juhuslikult, kui ta ühel päeval sellest pubist mööda kõndis ja sisse veini degusteerimisele kutsuti. Seal sai ta tuttavaks austraallanna Jo´ga, keda koos ta abikaasa Will´iga me alati veini degusteerimistel kohtasime.

kell on 7 läbi, veinid otsas, võtsime veel ühed joogid. Mina Baileys´e. Jo nägi mind alati ainult lokkidega, sest veini degusteerimistele läksime otse töölt ja muidu nägi ta mind tööl, sest tema tee koju viis läbi ostukeskuse:)

See on siis meie lett. Julie on meie juuksemodell, st oli kuni mind tööle võeti:). Siiski aeg-ajalt pidime lokke Julie peas näitama, sest osad inimesed ei taha, et nende juustega midagi tehakse:). Teleka ekraanidel (2tk) jooksis pidevalt video, kuidas sirgendajaga lokke teha (ma sain esimestel päevadel väga palju harjutada, juba teisel päeval olin proff!).

Siin on näha, mida me müüsime. Sirgendajad neljas erinevas värvitoonis, minu lemmikuks sai leopardi mustriga punased, kusjuures alguses see mulle üldse ei meeldinud. Minisirgendajad (lühikestele juustele ja tukale) olid ainult leopardi mustriga punased või tavalised mustad. Muidu toodetakse Corioliss sirgendajaid ka sebra mustriga, aga need polevat veel Austraaliasse jõudnud.

Minu seljataga on näha Bruce´i massaazisalong, kus tehti Hiina massaazi. Sain ühe seal töötava tüdrukuga sõbraks (algul muudkui naeratasime ja siis ta tuli paluma, et ma talle lokke teeks) nii, et ta tegi mulle tasuta kaela- ja õlgade massaaži. Väga mõnus oli! Mõtlesin alati, et millalgi lähen ülekeha massaaži sinna, aga see jäi meie ootamatu lahkumise tõttu tegemata.

meie kõrval (minu küljel) töötas üks väga meeldiv hiinlanna Su, kes müüs igasuguseid juukseasju (kinnitusi ja peavõrusid jne). Temaga saime väga hästi läbi, tal oli hiinlanna kohta väga hea inglise keel, sest ta on abielus austraallasega. Kahjuks Su pani varsti oma leti kinni, sest see ei tasunud enam ära. Talve saabudes läks igal pool kaubakeskuses müük väga kehvast, sh ka meil. Yarivi arvates muidugi olime meie selles süüdi, et müük ei edenenud, mis sest et kõigil läks kehvasti!

Enne lahkumist kinkis Su meile kaelaketid ja juuksekinnitused. Ma poleks elus arvanud, mitut erinevat moodi neid juuksekinnitusi saab kasutada ja kui ilusad nad nii on! Olin Su`lt ostnud pisikese rahakoti ja viimasel päeval ostsin ühe võtmehoidja Piretile!

Minu teisel nädalal Toowoombas avati ostukeskus ka pühapäeviti nii, et edaspidi saime vabu päevi kõik eraldi. Mina esmaspäeviti, Racheal teisipäeviti.

Kui õnnestus müüa 2 sirgendajat, oli päev väga hästi läinud. Tavaliselt õnnestus müüa 1, aeg-ajalt mitte ühtegi. Algul ma arvasin, et see on ok, sest ma ju alles õppisin, aga Racheal ütles, et müük läks järjest kehvemaks (kogu ostukeskuses ju, lisaks järjest rohkem inimesi oli meie demot näinud juba). Oli päevi, kus keegi meist ei müünud ühtegi.

Iga müüdud sirgendaja pealt saime me 20%, kui müüsid üle 500$ päevas, siis 25% vms. Minu parim päev oli, kui müüsin kaks sirgendajat ja lisaks kaks järelmaksuga. Järelmaksu puhul oli kehv see, et komisjonitasu sai ainult selle summa pealt, mille nad sisse maksid. Tavaliselt 50%, sest see oli miinimum. Samas mõni mult järelmaksuga ostnu jõudis ka tagasi tulla, teist sissemakset tegema:).

Selle töö juures oli parim inimestega suhtlemine. Kohtasin nii palju toredaid inimesi. Mõni inimene läks mööda ja ütles lihtsalt naeratades tere! Mõni küsis, kuidas läheb? Paljud siin ütlevad mulle "love" (armas), "dear" (kallis), eriti vanemad inimesed. Kõik, kellele sirgendaja müüsin, olid väga toredad inimesed, kes sellest hetkest alates tundusid nagu vanad tuttavad:).

Lisaks müümisele, pakkusime kõigile meilt sirgendaja ostnutele, tasuta juukse stiliseerimist ehk lokke või sirgendamist ja paljud kasutasid seda. Lokke tehes või sirgendades sai palju juttu aetud. Ühel naisel nt, kelle tütrele lokke tegin, elavad vanemad Fidžil! Hästi tore naine oli ja lubas tulla tagasi sirgendajat ostma. Yariv arvab, et sellisel juhul tuleb inimestele pinda käia, et nad ikka ostaks, kuigi nad ütlevad, et hetkel ei saa endale lubada!:@ Minule selline käitumine ei sobi ja ma ei surunud kellelgi peale. Ainult pakkusin kingitust ja allahindlust, aga kui inimene ütleb, et tal pole raha või ta pole sirgendajast huvitatud, siis mina ei saa teda sundida ostma. Yarivi arvates see muidugi viga! Samas see naine tuligi tagasi, kui mul oli vaba päev, ja nõudis, et mina saaks tema ostu komisjoni!:) Nii kena temast!

Mul õnnestus enamasti müüa väikeste laste emadele, kellega ma jutu peale sattusin ja kellele ma tavaliselt kui mitte terve pea, siis ülemise kihi lokke tegin, kuigi Yariv ütles, et võime ainult 1 loki teha! Isegi mitte kahte! Ma tegin ikka vahest kaks, sest nt osadele ei meeldi tugev lokk, kui nägin, et inimesele ei meeldinud see lokk, tegin lõdvema, mis rohkem laine moodi. Mitmel korral siis inimesele lokk meeldis!

Ja mina leidsin, et inimest on palju lihtsam veenda, kui teed talle terve pea lokid, siis ta näeb, kuidas talle sobib ja samal ajal ma vaikselt rääkisin kogu aeg kui hea see sirgendaja on, aga mitte agressiivselt. Yariv ise muidugi oli väga agressiivne ja sellega peletas paljud kliendid eemale, samas mõnedele naistele selline agressiivsus mehe puhul meeldib. Üritasin selgitada, et paljud naised reageerivad mehe sellisele käitumisele positiivselt, aga kui mina seda teeks, see neile ei meeldi. Aga Yarivi arvates kõik inimesed ühesugused ja tuleb olla mega agressiivne ja lihtsalt sundida inimesed ostma.

Oma teisel vabal päeval, mil ma üksi vaba olin (sest pühapäevad olid nüüd tööpäevad), jalutasin natuke Toowoombas ringi. Nagu ikka oli minu vabal päeval kergelt vihmane ilm (minu jalutuskäigu ajal õnneks küll ainult pilves)! Muidu me ei teadnud üldse, milline ilm on või mis elu väljaspool ostukeskust käib, sest olime ju kogu aeg tööl!

See maja oleks nii ilus, kui ta korda teha. Neid maju, mis on nagu vaiadel, nimetatakse Queenslanderiteks. Mina mõtlesin, et ilmselt vaiad selleks, et kui üleujutus tuleb, siis ei kahjusta maja (siin üleujutused tavalised). Keegi rääkis, et need selleks, et siis saab maja teise kohta kolida. Seda, miks peaks maja saama kolida või kaasas kanda nagu tigu oma koda, ma ei tea:)

Väga kaugele ma kõndida ei saanud, sest omaenesetarkuses olin jalga pannud oma uued Muhu tennised, mis mu jalgadele üsna pea haiget hakkasid tegema.

Varsti, minu meelest mu kolmandal nädalal, tuli tagasi Iiri tüdruk Stephanie, kes oli enne Rachealit Yarivile töötanud (Racheal oli teda korraks näinud, enne kui ta ära läks). Stephanie läks oma sõpradega roadtripile, aga raha sai ootamatult ruttu otsa (neil oli džiip, mis lausa neelas bensiini, lisaks lagunes tihti) ja Darwinis tal ruttu tööd saada ei õnnestunud, nii ta otsustaski tagasi Toowoombasse tulla.

Mina suhtusin Stephaniesse esialgu skepsisega, sest ta oli olnud Yarivi lemmik ja kuna mulle Yariv ei meeldinud kohe algusest peale, mõtlesin, et ei tea, kas Yarivi lemmik tüdruk saab mulle meeldida:). Selgus aga, et Stephanie on väga tore. Ja tema hea läbisaamine Yariviga sai peagi läbi, sest müük enam ei edenenud.

Tundub, et Yariv oligi hea ja sõbralik ülemus ainult nii kaua, kui müük hästi läks. Kohe, kui müük hakkas halvemaks minema, oli probleem meis. Isegi kui me mõtlesime välja igasuguseid lahendusi, kuidas müüki parandada - elementaarsed asjad, nt silt, et täna 20% allahindlust, mida me nagunii võisime kõigile pakkuda, aga silt on alati mõjusam, lisaks kõikides poodides olid alati allahindluse sildid! Või kolimine ajutiselt teise ostukeskusesse linna teises otsas, kus on lootust, et käivad veidi erinevad inimesed, kes ei põgene kohe meid nähes:), blokkis Yariv kõik meie ideed. Hoopis tegi meile selgeks, kui halvad müügiinimesed me oleme ja et meis ei ole piisavalt agressiivsust.

Rachealil vedas, tema oli nädalasel puhkusel sugulaste juures, kui olukord eriti hulluks läks. Stephaniel läks müük eriti halvasti, ega mul polnud ka eriti midagi kiita. Yariv jättis meid kogu aeg kahekesi müüma ja rääkis endiselt, et tema müüb vabalt 4-5 sirgendajat! Kuigi, kui kahel päeval me Stephaniega kumbki tööl ei olnud (olime haiged), müüs ta kummalgi päeval ühe sirgendaja! Ise väitis mulle, et müüs 3 ja 4! Sel hetkel viskas meil Stephanie´ga lõplikult üle.

Kõige hullem oli, kui neljapäeva hilisõhtul (sest olime 21ni tööl!) tuli Yariv peale tööd meile koju loengut pidama! Kuidas me ei ole piisavalt agressiivsed ja mõtleme välja igasuguseid väliseid tegureid, miks müük ei edene, aga tegelikult on probleem meis!!!:@ Olime ta peale megavihased ja lootsime palavikuliselt, et leiame ruttu uue töö.

Juba nädal aega olime CV-sid laiali jaganud, et Toowoombas mingi teine töö leida. Iga päev oli täielik piin, tahaks siit ära! Inimesed olid endiselt sõbralikud, aga naljalt keegi peatuma ei olnud nõus, rääkimata ostmisest!

Ühel päeval tuli minu juurde Ann, kes töötab prillipoes samas ostukeskuses ja küsis, kuidas mulle mu töö meeldib. Ütlesin, et ei meeldi, sest müük ei edene. Ta ütles, et tal on meist nii kahju ja et ta tahab meil aidata tööd leida! Inimesed on ikka nii abivalmid! Edaspidi ta muudkui tõi meile infot, kus töötajaid otsitakse ja lisaks ütles, et ta vend on lihatehases mänedžer, et see ei ole mingi unelmatetöö, aga midagigi. Lisaks makstakse seal hästi.

Päeval, mil me "haiged" olime, läksimegi Stephanie´ga Oakey´ss lihatehasesse ja täitsime seal avaldused ära.

Selleks hetkeks, kui Racheal tagasi tuli, oli meil täiesti kõrini. Ühel päeval töötasime kolmekesi ja lobisesime (mitte palju, aga aeg-ajalt ju ikka rääkisime, eriti muidugi kuna meil motivatsioon oli null), korraga tuli Yariv. Mina ei kuulnud, mida ta rääkis, sest just samal hetkel jäi keegi seisma juuksekinnituste stendi juures (müüsime Su kaupa, kui ta leti kinni pani. Yariv väitis, et ei teeni mingit tasu nende müümiselt, tegelikult Su ütles, et Yariv võtab 50% saadud tulust! Röövel! Meie olime need, kes ei teeninud midagi), läksin talt küsima, kas saan teda aidata ja tegelesin talle juuksekinnituste näitamisega jne.

Kuulsin ainult, kuidas Yariv ütles Stephanie´le, et ta ei tohi autot võtta, vaid pidi võtma bussi! Selgus, et ta saatis Stephanie koju! Et kui tema on tööl, me ei tee tööd, vaid lobiseme ja et Stephanie võtku päev vabaks!!! Minuga ka Yariv enam ei rääkinud, vaid suhtles ainult Rachealiga. Stephanie oli muidugi pühaviha täis ja läks koju. Kartsime Rachealiga, et ei tea, mida ta võib teha nii vihasena, et ei usu, et ta enam tööle tagasi tuleb!

Otsustasime, et peab olema võimalus leida variant, et KOHE sealt töölt ära minna. Racheal arvas, et võiksime uurida nii Gattonist kui Tullyst farmitööd. Ta helistaski, Tullys öeldi, et tööga tuleb oodata vähemalt 2 nädalat, Gattonis aga lubati, et tööd on ja et päris kiiresti peaks töö leidma (100% nad lubada ei saa). Kuna eelmisel nädalal oli Stephanie helistanud ja talle oli Gattonist öeldud, et tööd pole, otsustasime, et mina helistan ka ja siis otsustame. Mulle räägiti sama juttu, mis Rachealile ja nii me otsustasimegi, et lahkume samal õhtul Gattonisse!

Ütlesin Rachealile, et kutsume Yarivi siia (ta oli üleval taasavanud kosmeetikaleti ja töötas seal koos teise Iisraeli tüübiga) ja ütleme, et me läheme ära. Racheal lõi araks. Leppisime kokku, et mina lähen koju, räägin Stephanie´ga (olin talle helistanud ja meie plaanist rääkinud! Stephanie oli vaimustuses!), uurime mis kell läheb buss ja Racheal on õhtuni tööl. Õhtul aga läheme bussiga Gattonisse.

Kõndisin koju ja tundsin end vabana!!! Viimased nädalad olid olnud selline piin, et tundsin tõesti nagu oleks vangist vabanenud. Ei mingeid sirgendajaid enam. Ei mingit inimeste tüütamist! Ei mingit vastikut Yarivi...