pildikesi Sapast

Natuke ebaõnne ja kuhjaga seiklusi!!!

Loomulikult, kui kuhugi on vaja õigeaegselt jõuda, siis tekivad probleemid...

Kõigepealt öeldi, et me lend Hanoisse hilineb seoses halbade ilmastikutingimustega Hanois. Hakkasime muretsema, et kas ikka jõuame rongi peale. Siis korraga oli me lend tühistatud!!!

Hunnik rahvast kogunes Jetstari leti taha ja vietnamlased on täiesti kohutavad järjekorras seisjad, sest nad ei seisa järjekorras, vaid kõik ronivad üksteisele selga ja külje alla! Isegi check-in´i tehes kõik kobivad sulle külje alla ja vabandust, kui ma pean oma koti lindi peale tõstma! Vaata ise kuidas neist üle või läbi saad!

Igatahes mina jäin järjekorda ootama (välismaalased moodustasid ühe klienditeenindaja ette järjekorra) ja Rachael läks me kottidele järele. Rachael tuli varsti kottidega tagasi, mu järjekord polnud liikunudki! Lõppude lõpuks jõudis järjekord minuni ja siis teatati, et just selgus, et lend siiski toimub! Lennuk väljub kl 20.30 (me rong 20.35, aga Hanoist!). Pidime uuesti check-in´i tegema, sest olime ju kotid välja võtnud. Siis selgus, et miskipärast turvakontroll oli suletud u 20 minutiks... pole sellist asja veel kunagi enne näinud.

Lõpuks lend väljus ja kestis taas umbes tunni. Kohale jõudes olime väga väsinud. Läksime taksot võtma, taksojuht ütles, et 300 000, kuigi oli kirjas et 8 istmeline on 300tuh ja 5 istmeline 270tuh. Vaidlesime nii kaua kuni leppis 270ga. Väga halb mulje igatahes jäi taksojuhist, väga agressiivne oli. Ei meeldi mulle Vietnami inimesed!

Teel lennujaamast välja tüüp peatas takso ühe kohaliku mehe kõrval, kes lihtsalt kõndis mööda teed ja praktiliselt käskis tal ka taksosse istuda (esiistmele). See algul punnis vastu, vaatas meid imelikult, et kuidas ta tuleb meie taksosse... lõpuks ikka hüppas peale. Tema viidi muidugi kõigepealt kohale. Me ei näinud palju ta maksis, aga ma lootsin, et vbl nüüd taksojuht vähemalt rahul, et teenis rohkem...

Kordasime talle veel mitu korda üle, mis hostelisse me tahame (näitasime lausa Lonely Planetist ette). Ütles jaa, tema teab seda hostelit. Korraga peatusime mingi hotelli ees (mu meelest mingi teise nimega) ja mingi tüüp tegi ukse lahti ja ütles, et jaa see ongi see hostel ja kas meil on booking. Meil polnud, ütles, et hostel täis täna kahjuks, aga neil teine hostel ka (nii oli Lonely Planetis ka kirjas). Et see on siinsamas nurga taga ja et taksojuht viib meid sinna tube vaatama.

Jõudsime teise hostelisse, vaatasime tuba. Öeldi, et 15 dollarit öö, kauplesime 12ne peale. Saime kokkuleppele, siis korraga tüüp ütles, et peab mänedžeriga rääkima ja kadus. Ilmus mänedžer, küsis passe, et meid sisse registreerida. Ütlesime, et enne tahame üle kinnitada, et saame toa 12 dollariga. Selle hinna peale tehti nägusid ja küsiti hoopis, et kuhu me edasi läheme. Ütlesime, et Sapasse ja et meil pilet olemas, aga jäime rongist maha ja pilet vaja ümber vahetada. Tüüp üritas helistada rongifirmasse, aga kell oli juba peaaegu südaöö ja sellisel kellaajal vähemalt Vietnamis küll keegi kontoris ei tööta (kl 12-13 on nt lõuna igal pool kontorites, pole mõtet inimesi tülitada) nii, et loomulikult keegi telefonile ei vastanud. Tüüp ütles tähtsa näoga, et keegi ei vasta, kell on palju. Siis üritas meile müüa tuuri Sapas ja hotelli, kuigi ütlesime, et meil hotel bookitud!

Ja siis täiesti ootamatult ütles, et see hotell on hoopis täis (tühjad toad, mida ma nägime, olevat reserveeritud) ja esimeses hostelis on vabu tube, tema uuris. Ütlesime, et seal öeldi, et kõik täis. Ei-ei, tema uuris üle sõbralt, neil on tube. Et taksojuht viib meid sinna (selleks hetkeks olime taksojuhile maksnud), ainult 2 min. Väga veider käitumine, aga mis siis ikka. Üritasime küll selgeks teha, et meile ju lubati tuba jne, aga ei midagi. Istusime uuesti taksosse ja taksojuht asus teele ja siis korraga ütles, et kas see kord tasume taksomeetri järgi!!! Vihastasime täiega, mis tasu 2min eest! Pealegi ta sõitis teises suunas! Pistsime kisama, et peatagu takso, see ei teinud väljagi! Ma vihastasin ikka täiega, karjusin et pidagu takso kinni ja kui ta ikka ei reageerinud, siis avasin ukse! Olin valmis sõidu pealt välja hüppama (siin see nii tavaline:) ja takso sõitis aeglaselt, sest väike tänav), aga ukse avamise peale ta ikka peatas takso ja saime isegi oma kotid kätte.

Rachael avastas, et ta oli hostelisse oma raamatud unustanud. Tuppa, sest me olime ju kokkuleppele jõudnud, et võtame selle toa! Kõndisime siis sinna hotelli tagasi. Tüüp, kes pidi mänedzer olema, kõndis mööda tänavat ja rääkis moblaga. Küsis, miks me tagasi ja miks mitte taksoga. Ütlesime, et me ei maksa taksojuhile rohkem (ütles, et ei me ei pidanudki maksma) ja et me unustasime raamatud. Tõi meile raamatud ära ja me asusime hotelli otsima. Läksime tagasi sinna tänavale, kus esimene hostel, kuhu me tahtsime minna, pidi olema. Loomulikult seda hotelli seal ei olnud (linnaosagi oli vale!), küsisime siis suvalistest hotellidest hinda, aga kallid olid.

Korraga tuli me juurde see sama tüüp, kes esimesena takso ukse vahele oli tulnud ja öelnud, et meie soovitud hostel on täis ja küsis, kas saab meid aidata! Täitsa uskumatu, kas ta tõesti arvas, et me ei tunne ära või ei mäleta või mis? Aga lasime end hotelli juhatada, et äkki saame hea hinnaga. Pakuti 15 dollariga, alla ei antud ja ega me ei tahtnud jääda selle maffia hotelli. Leidsime nende lähedal ühe, kuhu meid keegi ei üritanud meelitada ja maksime 15USD öö eest (kõige rohkem, mis oleme sellel reisil maksnud 2se toa eest). Lõpuks ometi saime magama minna!

Aga täiesti uskumatu ikka! Üldse ei loe, mis sa ütled taksojuhile, et kuhu tahad minna, viiakse sind ikka kuhu tahetakse!!! Keda sa siis usaldad ja kuidas saad kohta, kuhu tahad minna???

KOHUTAV!

Ja Lonely Planet kirjutas, et Airport Taxit tasub usaldada, nemad pettustes ei osale. Täielik maffia on Airport Taxi hoopis!

Järgmisel päeval ärkasin üles, tuba oli täitsa pime, sest aknaid sel polnud (muidu väga ilus tuba). Mõtlesin, et kell ilmselt väga vähe, tundus, et olin ainult natuke maganud. Üritasin uuesti magama panna, aga ei jäänud magama. Lõpuks mõtlesin, et vaatan, mis kell on, aga telefoni aku oli tühjaks saanud. Lebotasin veel voodis, sest olin kindel, et kell on vähe. Lõpuks kobisin oma käekella otsima... ja selgus, et kell oli 11.40! Check-out oli kl 12!

Äratasin Rachaeli üles ja käisin kähku dušši all. Jalutasime linnas ringi, avastasime et Ho Chi Minh´i mauseleum on ainult hommikuti avatud! Olime mingis imelikus linnaosas, hommikusöögi kohta otsides jalutasime u 2 h enne, kui leidsime! See-eest rongifirma kontori leidsime ilusti. Töötaja ei rääkinud inglise keelt, aga helistas teisele töötajale, kes rääkis. Algul öeldi, et ei mingit piletivahetamist, sest me varem ei teatanud neile! Lõpuks pidime küll uued piletid ostma, aga saime 20% allahindlust. Asi seegi... Eks näis, kas kindlustusfirma maksab meile piletid välja või mitte.

Firma asus täpselt rongijaama vastas nii, et täiesti juhuslikult avastasime rongijaama asukoha ka:). Läksime hostelisse kottidele järele (kokku kõndisime 4h linna peal) ja võtsime takso rongijaama (30 000 dongi). Peale kogu seda jama oli meil õnnestunud hea hotell leida, hotellist telliti meile takso. Jätsime kotid rongijaama lukustatud kappi (15tuh dongi 2h) ja läksime lähedale kohvikusse sööma ja tasuta wifit kasutama.

Rongijaama tulime tagasi varakult, võtsime kotid ja istusime natuke. Siis Rachael tahtis minna rongi otsima, kuigi oli veel vara. Öeldi, et meie rong väljub 9ndalt platvormilt. Asusime sinna teele, korraga mingi mees kontrollis me pileteid ja tahtis meile teed juhatada. Kuigi ma ise ka oskasin 9 platvormile minna, arvasime et tegemist on mingi ametnikuga ja lasime tal teed juhatada. Asi muutus kahtlaseks, kui ta me kotid haaras, aga midagi polnud siis juba teha ka, sest nendega pistetakse jooksu ju alati! Jõudsime rongi juurde, rong oli kohal, aga kinni (isver kas õigem on öelda suletud?). Tüüp muidugi ei olnud mingi ametnik ja hakkas raha nõudma. Andsime dollari. Muidugi hädaldas, et see pole piisav, aga ma ütlesin kurjalt, et meie ei palunud ta abi, siis lasi pobisedes jalga.

Nii vihale ajavad inimesed siin. Haaratakse kott ja pannakse jooksu ja siis pead maksma selle eest! Nagu ma ise nii saamatu, et ei saa oma kotiga kohale!!!

Mingi hetk ilmusid rongitöötajad ka kohale, aga öeldi, et veel 20min peame ootama. Lõpuks lasti meid sisse (rongiametnikud olid väga abivalmis ja sõbralikud), kajut oli korralik. See kord oli meile õnneks mõlemale antud alumise voodi kohad (eelmine kord üks alumine ja teine ülemine). Ainus jama oli, et kondikas oli põhja keeratud. Olime nagu külmkapis! Hoidsime ust lahti, et sooja tuleks sisse ja ma käisin aegajalt koridoris end soojendamas. Ütlesin ühele ametnikule, et meil on nii külm, et kas saaks kondikat maha keerata. Ütles OK, aga midagi ei muutunud. Ootasin mingi aeg (lugesime) ja siis küsisin uuesti. See kord keeratigi kondikat maha.

Õnneks meie kajutisse ei tulnudki kedagi lisaks meile. Panime suht varakult magama, sest olime nii väsinud, aga rong raputas päris kõvasti ja ma ei maganud eriti hästi. Muudkui ärkasin üles.

Korraga Rachael äratas mind üles ja ütles, et oleme vist kohal. Ma ei uskunud, tundus kuidagi ruttu ja kõik oli nii vaikne. Pidime keset ööd peatuma kahes kohas, arvasin, et peatume ühes neis. Siis aga koputati uksele ja selgus, et olemegi kohal. Kõik teised olid kuidagi vaikselt rongist maha läinud (rong oli pooltühi). Perroonil oli muidugi mingi tüüp, kes sokutas meile oma minibussi. Ma ei öelnud midagi, läksime ta järel, aga mõtlesin, et tegelikult vaatame ringi väljas. Ootamatult nägin oma nimega silti! Hostelist oli meile buss vastu saadetud!!!

Oh midagi positiivset ka! Bussis pidime natuke ootama kuni järgmiselt rongilt tuli hunnik inimesi, aga see ei olnud enam üldse tähtis. Olime turvaliselt bussini jõudnud:).

Minibussist muidugi oli kondikas jälle väga külm, panin lausa kapuutsi pähe! Kuigi oli vihmane ja udune, nägin lõppude lõpuks riisiterrasse! Nende pärast ma Sapasse tulla tahtsingi!

Hostelis pidime natuke ootama kuni me tuba koristatakse. Tellisime siis hommikusöögi. Selgus, et siin on üks arvuti, kus saab tasuta internetis olla. Kasutasin võimalust. Isegi Facebooki saab sellest arvutis kasutada (Facebookiga on siin lood imelikud, kord saab sisse ja kord mitte ja sellisel juhul isegi Facebooki lehte ei ava!).

Kui lõpuks tuppa saime, panime magama. Uni oli nii magus ja sügav, et lasime äratuskellal tuhat korda heliseda (ise pidevalt mõeldes, et jää juba vait)! Lõpuks vedasime end siiski voodist välja. Kiirelt dušši alt läbi ja lõunat sööma. Kohe kui olime hotellist väljunud tekkisid meile uued "sõbrad". Mägihõimude naised käivad Sapas käsitööd müümas ja kleebivad end turistidele sappa ja järgnevad igale poole. Täiesti ahistamise tunne tekib. Ei ole eriti mõnus, kui sind jälitatakse! Rachaelit häirib see eriti (ma ignoreerisin neid peale esimest 5min ja hiljem ütlesin otse, et me ei osta midagi ja meil pole raha ja meile ei meeldi, kui meil järel käiakse, siis jäeti meid rahule), sest ta ei suuda neile midagi karmilt öelda ega neid ignoreerida.

Kuna ilm oli veidi selginenud, otsustasime minna Sapa linnakeses asuva mäe otsa, kust pidid avanema ilusad vaated. Esialgu oli liiga udune, et midagi näha, hiljem ilm selgines. Aga ma pole kunagi enne nii tihedat ega nii kiiresti muutuvat/liikuvat udu näinud. Üks hetk on peaaegu täitsa selge, järgmisel hetkel ei näe midagi!

Päris pikk, aga meeldiv matk oli. Mäe otsas sai muidugi cocat osta, isegi oli täiesti normaalne hind, linnakeses on restodes kallim! Õhtusöök oli meil varakult, sest tahtsime minna kohvi ja kooki nautima LP-s soovitatud Baguette & Chocolat´sse, aga ma avastasin, et neil oli Quiche Lorraine´i ja nii ma pidingi kell 4 õhtust sööma! Lisaks korralikule kohvile (mida on Sapas üllatavalt lihtne saada! mujal on mul raskusi olnud) võtsime ka koogitükikese. Rachaelile võtsime tagasiteel India restost take away. Ta on juba ammu india toitu tahtnud, aga mulle india toit ei meeldi ja kahjuks me pole leidnud restot, mis teeks nii india kui ka lääne toite. Eile õnnestus meil sobiv variant leida!

Panime varakult magama, sest olime nii väsinud (viimasel ajal pidevalt väsinud:)).

Täna ärkasime 8.30, käisime kõrvalmajas hommikust söömas (väga meeldiv, homme läheme uuesti sinna) ja kell 9.30 tuldi meile järele. Olime ostnud 12USD-i eest päevase ekskursiooni Sapa ümbruses (kohalikud külad ja maastik). Tegemist pidi olema grupieskursiooniga (ilma grupita oleks hind 20USD olnud), aga tegelikult olime me ainsad. Giidiks oli noor naine Mu, kes pärit ühest neist küladest, mida külastasime. Alguses sõitsime natuke bussiga ja terve tee äär oli täis turiste ja nende uusi sõpru mägikülade naisi. Küladesse tuleb osta sissepääsu pilet! (meil oli hinnas, aga mulle tundus, et 15tuh oli hind) Tegime kaks pildistamise peatust.

Meil vedas, ilm oli lausa päikseline! Väga ilusad vaated! Varsti pani buss meid maha ja kohe olid meil omad sõbrad olemas. Kaks naist ja tüdruk. Kust te pärit olete ja mis te nimed on. Rohkem nad inglise keelt ei oskagi. Rachael oli väga häiritud, ma ei teinud neist väljagi, mina olin Sapas, kuhu ma nii väga olin tahtnud tulla ja nautisin imeilusaid vaateid (pildistasin pidevalt)!

Rachael ei saanud aga üldse nautida nii, et ma ütlesin me giidile, et kas nad peavad meid jälitama, et me ei osta midagi ja meile ei meeldi see jälitamine. Giid ütles, et ta ütles neile, aga nad vastasid, et nad on lihtsalt teel koju...

Jalutasime läbi küla, mina muudkui klõpsisin pildistada. Tegime coca joomise peatuse. Vahest tuli väikeseid ojakesi ületada, siis pidid kohalikud mägikülade naised meid aitama:). Peagi selgus, et ilma nendeta me poleks matkata saanudki, sest vihma tõttu oli matkarada mudamülgas!

Lõunapausini oli olukord veel enamvähem (lõunaks oli juurviljasupp nuudlitega, täitsa maitsev! joogid ei olnud hinna sees ja suur pudel maksis 20tuh!), aga lõunapausi ajal giid ütles, et edasi on väga mudane ja ohtlik tee, et kas me tahame edasi minna või me võime ka iga hetk otsustada tagasi minna. Mõtlesime pikalt, aga kuna teekonna lõpp enne lõunapausi oli päris libe ja jube olnud, otsustasime lõpuks, et läheme tagasi. Siis aga selgus, et peame bussi 2h ootama! Seetõttu otsustasime ikka edasi minna, aga palusime endale bambuskepid.

Bambuskepid olid suureks abiks, aga naiste abi oli meil endiselt kogu aeg vaja. Nii me matkasimegi käsikäes oma uute sõpradega ja teise käega toetusime bambuskepile. Mul oli varsti käsi valus, sest üritasin vähemalt poolt keharaskust bambuskepile toetada, sest kohalik naine oli vähemalt poole kergem ja pisem, kui mina:). Järjest mudasemaks läks. Lisaks kõndisime ju mägedes, ikka üles-alla, üles-alla. Mingi hetk riisipõldude vahel. Ilm läks halvemaks, algul uduseks, varsti hakkas sadama. Rada läks järjest mudasemaks. Korraga tuli mu vasakul tossul tald alt ära!!!

Juba ammu oli see pooleldi lahti (liimisin enne Austraaliast ära tulekut, aga nüüd tuli uuesti lahti), aga mudas sumbates jäi mutta kinni! Alguses oli isegi parem edasi matkata, sest muda oli tossude küljes nii raske ja nüüd korraga oli palju kergem matkata, aga varsti selgus, et nii on veelgi libedam. Ja õige pea tuli ka parema jala tossutald ära!!! Edasi pidin kõndima nagu sussides!

Raske oli, aga kohale jõudsime (Rachael kukkus mõned korrad, aga mitte hullusti)!!! Elu raskeim matk kohe kindlasti. Aga vaated olid super (kuni midagi nägi) ja täitsa uhke tunne, et ikka kohale jõudsime:).

Nüüd muidugi megavässud:), algul tundus, et ei jaksa õhtustki sööma minna, aga vedasime end ikka Quiche Lorraine´i kohta jälle ja kuna vihma sadas ja oli külm, tegime ühed hõõgveinid ka hotelli kõrval kohvikus.

Homme magame kuni check-out´ini, siis hommikusöök ja lebotame niisama. U kl 5 peaks minibuss meid peale võtma (hommikul peame veel rongipiletil järel käima, 30USD!) ja Lao Caisse rongijaama viima. Taas ootab meid öörong (Hanoisse). Juba laupäeval lendame Kuala Lumpurisse, kus meid ootavad Heejin ja Shin ning teisipäeval lendan juba koju!!!

Viimasel ajal mul täitsa suur koduigatsus, eriti siin Sapas, sest ilm on selline ja igal pool jõulukaunistused (need olid juba Saigonis ka igal pool, aga seal oli suvine ilm, ei tekkinud jõulutunnet) nii, et tekib juba jõulutunne!!!

Seiklused j2tkuvad!

Eile k2isime poole p2evasel ekskursioonil Saigoni (ametlikult Ho Chi Minh City, aga k6ik kutsuvad endiselt Saigoniks) l2hedal Cu Chi tunnelites. V2ga huvitav oli!

Viet Kongid (ehk kommunistid) ehitasid maa alla keerulise tunnelite systeemi 250km ulatuses! Lisaks tunnelitele olid neil seal eluruumid ka. Sissep22sud olid nutikalt maskeeritud nii, et ameeriklased v6isid nendest yle k6ndida ega taibanud midagi. Nii sissep22sud kui tunnelid olid v2ga pisikesed, tunnelid u 80cm k6rgused ja 60cm laiad! Sissep22sudest mahtusid ainult pisikesed viet kongid sisse:). Osad sissep22sud olid j6est.

Et 6hku tunnelitesse juurde saada, ehitasid nad maapeale termiitide maja meenutavad moodustised, kus olid pisikesed augud 6hu sisselaskmiseks. Ameeriklased proovisid Saksa lambakoeri kasutada, et viet konge leida, aga nad kasutasid ameeriklaste mundreid ning tshillit ja pipart, et koeri eksitada.

K6ige veidram oli see, et ameeriklastel oli nende tunnelite kohal s6jav2ebaas ja neil v6ttis mitu kuud aega taipamaks, kuidas viet kongid neid salaja 66siti ryndavad! Tunneleid yritati pommitamisega h2vitada, aga neil oli kolm tasandit, kuni 11m sygavused, kui ma 6igesti m2letan.

Tunnelites elati aastaid ning s66di peamiselt tapiocat (80% tapioca ja 20% riisi). Meile anti ka tapiocat maitsta - v6imatu aru saada, kuidas nad suutsid seda nii palju syya (eks nad olid v2ga k6hnad ka), sest peaaegu maitseta kartulit meenutav on tapioca.

Kuna viet kongidel relvade ja rahaga ei olnud kiita (venelased andsid neile kyll relvi), siis nad korjasid kokku ameeriklaste pomme. L6hkemata pommidest v6eti v2lja laskemoon ning l6hkenud pommidest kasutati juppe, et oma relvi meisterdada. Lisaks kasutasid nad h2sti palju loomade jahtimisel kasutatavaid l6kse. Neid oli neil v2ga paljudes variantides ja ilusti makseeritud nii, et ameeriklased kukkusid sisse v2ga ootamatult.

Yks huvitavamaid kohti, kus sel reisil k2inud oleme.

Saigonis tagasi, k2isime l6nas66gil ja siis viis takso meid lennujaama. Kasutasime lennukit, sest selgus, et lennukipiletid on sama kallid, kui rong! Rongiga aga muidugi l2heb tunduvalt kauem aega. Buss on odavam, aga meil oleks kokku kulunud Saigonist Hanoisse saamiseks (arvestamata peatust Hoi Anis) 4 66p2eva! Meil on aga ajaga juba kitsas. Nii ostsimegi lennukipileti Saigonis Danangi (45USD) ja Danangist Hanoisse (40USD). Lendasime Jetstar Pacificuga. Lend nagu lend ikka, kestis natuke yle tunni.

Lennujaamast v6tsime takso Hoi An-i, sest oli juba hilja ning Hoi An on ainult 30km kaugusel (15USD). Takso v6tmine ei ole muidugi lihtne, k6ik yritasid meid enda taksosse saada (sh tiriti mu kotti kogu aeg) ja karjusid teiste kohta, et nad maffiast!!! Mul hakkas t2iesti jube, kust mina tean, millist taksot siis valida!!! Lisaks ajasid turvakad osasid kogu aeg 2ra miskip2rast... Rachael ka ei aidanud, tal on komme k6ik otsustamised minu kaela ajada! Tava olukorras pole mul selle vastu suurt midagi, aga sellises olukorras, ma ei taha kogu vastutust ka endale v6tta! Natuke abi pole just liiast...

L6puks l2ksime taksosse, kellega esimesena olime r22kinud ja j6udsime ilusti kohale:). Ainus probleem oli, et Hoi An ostutus yllatavalt populaarseks, k6ik hotellid olid t2is v6i v2ga kallid. Olime juba lootust kaotamas, kui meid hyydis yks naine yhest kohvikust ja pakkus oma abi. Olime skeptilised, aga lasime tal hotellidesse helistada. Selgus, et hotellid t2is. Siis ta ytles, et tal on kohviku kohal yks tuba, mille ta v6ib meile soovi korral rentida. Vaatasin toa yle nig otsustasime j22da, sest mida meil muud ikka teha oli. Naine oli kahtlaselt s6bralik kyll, aga v6ibolla me ise liiga kyyniliseks muutunud!

S6ime tema kohvikus 6htust (yldse tunneme nyyd kohustust vaid seal syya, aga see on vast v2ike hind maksta t2nuks s6bralikkuse eest), Rachael j2i veel nendega 6lut jooma (mina ju 6lut ei joo ja midagi muud on siin raske saada), mina kobisin voodisse, olin niiiiii v2sinud.

T2na magasime kaua ja nautisime hommikus66ki (pidime megakaua oma toitu ootama, aga toit on v2ga maitsev Coco kohvikus), seej2rel k6ndisime linnakeses ringi. Hoi An on v2ga armas linnake, mille suurim vaatamisv22rsus on selle vanalinn (Unesco kaitse all). Homseks v6tsime poole p2evase ekskursiooni My Son-i (vana linn, arheoloogiline vaatamisv22rsus) ning kell 3 on meil takso lennujaama. Kl 17 lendame Hanoisse ja kl 21 on meil 66rong Sapasse!!!

facebook Vietnamis blokeeritud!

Jõudsime täna Vietnami ja üllatusena avastasin, et Facebook siin blokitud!!! Nii et pean tavapärase info edastamise kanali asemel blogi kasutama:).

Viimased kaks päeva on väga seiklusterikkad olnud.

Kambodžas Sihanoukville´is ostsime pileti Vietnami piirile. Tüüp üritas meid miskipärast Phnom Penhi (Kambodža pealinn) bussi peale panna. Ütlesime, et ei, me tahame Vietnami piirile. Ütles, et jäime oma bussist maha, sest ta arvas, et me PP-i sõidame. Meid pandi tuk-tuki peale ja öeldi, et me buss ootab meid kusagil. Saimegi bussi peale.

Peale 2h sõitmist hakkas tekkima kahtlus, et me ei liigu õiges suunas. Peatuse ajal vaatasime bussi silti ka, aga me polnud kindlad, mis kohanimi meil peaks olema. Vaatasime Lonely Planetist kaarti ja olimegi teel vales suunas! Vietnami piiri asemel jõudsime Tai piirile!!!

Kuidas juhtus, et meile Vietnami piiri asemel Tai piirile pilet müüdi on täielik mõistatus, sest rääkisime kogu aeg Vietnamist ja mainisime Vietnami kohanimesid, sh pealinna!

Täna asusime siis uuesti Vietnami poole teele. Minibuss pidi väljuma kl 9.30, aga kui me kell 8.10 hotellist (külalistemaja) väljusime, et hommikust sööma minna, oli tuk-tuki juht meid juba ootamas ja ütles, et buss väljub 30min pärast ja viis meid hommikust sööma. Minibuss oli juba kohalike täis, aga mahtusime meie bussi ja võeti veel mitmest kohast mitu inimest bussi peale!!! Maksimaalselt oli bussis 17-18 inimest!

Juhi kõrval oli ainult üks iste, aga sinna mahus vabalt kaks meest istuma. Juhi istme taga ja meie istme ees oli pink, kuhu mahtus veel kolm inimest. Meie istusime kahekesi kaheinimese istmel, aga me kõrval ühe inimese istmel istus muidugi kaks meest. Meie taga,, 3in istmel 4 naist ja väike poiss... Ja tagumises reas mu teada kolm meest.

Bussisõit ise oli kiire ja tehti ainult mõned peatused (nt oli mõnedel vaja osta värsket liha ja tuldi bussi lehmakoivaga jne). Mingi hetk tõsteti meid bussist välja, et edasi piirile sõidame mootorratastega. Naine, kellelt me pileti olime ostnud Vietnami linna Ha Tieni (25USD) maksis motokajuhtidele ja ütles veel üle, et meie eest on makstud.

Mu suur kott pandi juhi ette (kus tihti väikesed lapsed istuvad) ja asusime teele. Varsti tegime korraks peatuse, sest mulle anti kiiver. Kiiver tundub siin kohustuslik olema. Minu jaoks oli muidugi kiiver liiga väike ja tegi haiget. Pea valutab siiani. Tee oli väga tolmune (kruusatee) ja suhteliselt künklik. Mingi hetk tuli üks mees motokaga vastu ja sõitis mingi aeg me kõrval ja rääkis minu juhiga juttu. Siis ootamatult jäädi seisma ja öeldi, et piirilt Ha Tieni viimise eest peame 3 dollarit lisaks maksma. Üritasin seletada, et naisterahvas maksis me eest kõik ära ja et me talle tasusime Ha Tienini... miski ei aidanud, mis meil muud üle jäi keset eikellegimaad... ütlesin, et mis meil muud üle jääb, kui 3 doltsi maksta.

Enne kui edasi liikusime, tõsteti Rachael miskipärast selle mehe motikale, kes meie kõrval oli sõitnud. Teine motikas sõitis tagasi (talle maksis see motikajuht, kellele naine oli maksnud). Piiri ületamine läks ladusalt, aga seejärel selgus, et minu motikajuht oli ka vahetunud miskipärast. Samas ta rääkis inglise keelt. Selgitas, et täna enam laeva Phu Quoci saarele ei lähe, aga me peaksime sõitma piletit ostma, et homseks pilet olemas oleks, sest vahest on laev täis. Praegu palju turiste.

Käisime kõigepealt veel ATM-ist läbi (võtsin välja 3 miljonit!!!) ja siis piletit ostma. Motikajuht oli väga sõbralik ja jutukas, seletas mis siin ja mis seal on. Kohale jõudes selgus, et piletiputka oli kinni juba, aga müügimees oli veel olemas ja ütles, et tal on väga kahju, aga järgmised kolm päeva on laev välja müüdud!!!

Küsisin, et kas mingit muud laeva ei ole, ütles, et on, aga teisest linnast Rach Giast, aga linn ei ole kaugel. Kui kohe minibussi peale minna, siis ilmselt jõuame viimase kella 18se laeva peale. Aga kui ei jõua viimase laeva peale, siis järgmisel hommikul kohe vara saame ikka Phu Quoc saarele minna.

Miskipärast selgus, et Rachaeli motikajuht peab Kambodžasse tagasi minema (väideti, et kuna ta motikal Kambodža numbrimärk) nii, et toimus taas kord motikajuhi vahetus. Ühtegi motikajuhti polnud näha nii, et laevapileti müügimees pakkus, et kuna tal putka suletud, siis võib ta ise Rachaeli motikajuht olla.

Kihutasime päris kaua, kuni jõudsime mingisse kohta, kus pidime bussi väidetavalt 10min ootama. Tüübid olid väga sõbralikud, seletasid kuhu Vietnamis minna jne. Mingi hetk minu motikajuht ütles, et ta sõber Kambodža motikajuht helistas, et Rachael ei maksnud talle piisavalt! Vaidlesin vastu, sest Rachael oli talle 3 USD maksnud ning mina enda juhile 5USD, sest pidime 2 doltsi lisaks maksma bussi peale viimise eest. Müügimees ütles, et tegemist arusaamatusega, et me maksime õigesti ja et probleem tekkis sellest, et Kambodža motikajuht ei oska piisavalt inglise keelt.

Olime just Pepsid ostnud, kui korraga saabus buss. Miskipärast oli megakiire bussi peale minekuga, kiirustati muudkui takka, et tuleb praktiliselt hüpata bussi peale. Bussijuht oli vilksti me kõrval ja nõudis bussipileti raha. Mul polnud aimugi palju ta küsis ja maksin ära me mõlema eest (sest Rachaelil on Mastercard ja ta ei saanud ATMist raha välja võtta). Hüppasime bussi, kotid olid juba peale pandud.

Varsti hakkasin arvutama, et palju ma siis maksin pileti eest. Lisaks mõtlesin, et veider, kõik teised, kes bussi peale tulid, maksid pileti eest bussis. Arvutasin ja arvutasin ja sain shoki, sest olime maksnud kumbki 30USD pileti eest!!! 30 dollari eest saab siinkandis väga kaugele reisida... me sõitsime ainult 80km kaugusele!!!

Ilmselgelt oli tegemist pettusega, aga ma ei teadnud isegi, kellele ma maksin! Bussist maha tulles selgus, et nad olid lisaks valetanud, et bussist maha minnes on 410m kaugusel sadam. Motikajuht väitis, et 4km! Mis meil muud üle jäi, kui sõitsime motikaga hotelli (hinna kauplesime pool alla!), kust ostsime homme hommikuks laevapileti ja saime toa 8USD-i eest.

Täiesti shokis siiani, kuidas meid peteti! Tundub, et pettusega puutub kõige tihedamini kokku piiri ületades, kasutatakse ära, et uuel maal uue rahaga ei tunne turist end veel kindlalt... Laosest Kambodžasse minnes väideti meile, et buss Ratanakirisse, kuhu me minna tahtsime, ei sõida ja mis meil muud üle jäi, kui uus pilet hoopis teise sihtkohta osta!!!!:@:@:@

Homme siis loodame lõpuks Phu Quoc saarele jõuda. Ja et see oleks siis paradiisisaar ka!!! 3ndat päeva üritame sinna minna!!!