pilte:)

Cable beach Broome´is

siin me töötasime 2 nädalat!:)

kaamelid on Broome`i turismiatraktsioon, teel tööle jalutasid meie hosteli eest läbi.

hosteli lounge

hosteli bassein

Chinatown Broome´is

vaba6hukino Broome´is

meie hostel Beaches of Broome

bussipeatused on Broome´is sellised

krokodillipargis

väike krokodill

päikeseloojang meie majakese ees

meie Holden

meie majake ehk donga (k6ige vasakpoolne aken on minu tuba)

köök ja minu tuba paistab taga

minu tuba

vaade Perthile

Nädal farmis oldud

Eelmine kord unustasin kirjutada, et järgmisel päeval peale McDonaldsis ütlemist, et me enam tööle ei tule, helistas mulle hommikul Tania (omanik). Oli pahane, et me ära ja ütles, et me lubasime ju 3 kuud töötada. Ütlesin, et viisa pikendamiseks on farmitööd teha ja et me mõtlesime Mäkus 3 kuud töötada, aga kuna õnnestus farmitööd saada, siis läheme ära. Ütles, et peame riided tagasi viima!:) See oli küll veider, sest meile anti uued riided, aga ega me ei tahtnudki neid riideid endale:). Kui riideid käisime viimas, siis oli õnneks Shaker kohal ja Taniat polnud.

Krokodillifarm oli huvitav, saime päris palju krodkodillide kohta teada. Hirmuäratavad elukad, vabas looduses küll neid kohata ei taha! Muidu tunduvad uimased, aga kui miski nende huvi äratas (giid viskas palliga), siis liikusid väga kiiresti ja kohe hambad laiali! Intelligentsed nad ei pidavat olema, vaid õpivad kõike harjumuse järgi. Nt on harjunud, et giid annab neile süüa ja liiguvad kohe samme kuuldes toitmiskoha suunas (kell 15 iga päev on söötmistuur). Pilet oli 25 dollarit (mina sain YHA kaardiga 22.50ga). Beebikrokodille sai käes hoida. Margus ja Piret hoidsid, mina ei tahtnud.

Sellega sai meil kõik Broome´is tehtud/nähtud, va suur turismiatraktsioon kaamelitega päikesetõusul või –loojangul Cable Beachil sõitmine. Sellest me ei olnud huvitatud, mulle piisas Indias kaamelitega sõitmisest ja Margus-Piret on Egiptuses sõitnud. Siin on erisus see, et kahekesi saab kaameli seljas istuda. Kaameleid nägime nii rannas turiste sõidutamas, kui ka teel randa ja ära, sest nad läksid meie hostelist mööda.

Ja olimegi valmis Broome´ist ära lendama. Võtsime takso, käisime hiinakast läbi ja jõudsime pisikesse lennujaama. Enne check-in´i ei ole ühtegi müügiputkatki, aga peale check-in`i ja turvakontrolli, olid mõned poed. Osa ootesaalist oli väljas ja väga palav, meie läksime väravajuurde, kus oli kondikas. Üks pood oli suveniirikas, kust leidsin väga ilusad järjehoidjad! Muidu on siin järjehoidjaid väga vähe. Broome´is ainult kaameli pildiga magnetjärjehoidjaid olin enne näinud. polnud üldse ilusad ja jäid ostmata. Nüüd ostsin 3tk!:) Piret ostis raamatu, kus aborigeeni naised räägivad oma elulood. Ehk saab sealt rohkem aborigeenide kohta teada. Tundub, et neist ei räägita. Kui, siis ainult, et osad joovad palju ja on suure hulgana lausa ohtlikud. Broome´is nägime neid palju niisama passimas (puu all varjus hängimas), aga need, kes Mäkus käisid tundusid normaalsed. Ja rääkisid ka täitsa normaalset inglise keelt, olime kartnud, et neil võib raskesti arusaadav aktsent olla (vahest on ka ja osad ei oskagi inglise keelt).

Perthi jõudsime peale üheksat õhtul ja võtsime takso. Taksojärjekord lennujaamas oli megapikk! Piret läks varem järjekorda (meie Margusega vist tegelesime oma seljakottidega vms) ja üks vanamees vihastas, kui me natuke hiljem Pireti juurde läksime! Arvas, et me ülbelt trügisime vahele!!! Läksime hostelisse, kus Piret ja Margus Perthi saabudes ööbisid (Betty Lodge), aga seal ei olnud vabu kohti (st pakuti ainult, et meie Piretiga saaks kahese toa ja Margus poiste 6sesse dormi). Õnneks anti meile nimekiri hostelitest koos telefoninumbritega ja asusime neid läbi helistama. Esimeses kahes hostelis ei olnud vabu kohti, aga kolmandas õnneks oli. Küsisin esimesena kolmest tuba, aga kolmestes tubades olid ainult üksikud vabad kohad, aga tädi oli väga sõbralik ja pakkus meile 6st tuba, kus me ainsana saime olla. Hostel oli väga armas ja õdus – Coolibah Lodge. Hostel oli kahest majast kokku tehtud, sopiline ja õdus, lisaks stiilne.

Hommikul helistasime Neil´ile, kes ütles, et me tuleks Perthist bussiga Kalamundasse (algul pakkus, et tuleb meile järele, aga ütlesime, et võime bussiga tulla), kuhu ta meile järgi tuleb. Asusime hostelist teele infoputkasse, et küsida kust buss Kalamundasse läheb. Kotid olid päris rasked, pole lihtne see seljakotiränduri elu:), aga kohale me jõudsime. Kesklinnast ühelt tänavalt läksid bussid päris tihti. Käisime natuke shoppingu tänaval poodides ringi ja siis bussi peale. Buss sõitis umbes 45 minutit (pilet 4.50, me arvasime, et tunduvalt kallim) ja Kalamundas helistasime Niel´ile et me kohal. Neil ütles, et tal ema just Kalamundas poes ja tuleb võtab meid peale. Ema nimi on Mary ja ta on väga sõbralik. Nii Mary kui Niel´i isa Angelo vanemad olid itaallased, kes Austraaliasse immigreerusid. Angelo oli 15-aastane Austraaliasse tulles. Neil näeb täiesti itaallane välja. Ta naine Rachel on punaste juuste ja heleda nahaga, temal on sugulased Inglismaal Yorkis. Ta on ka väga sõbralik ja ta isa oleme ka kohanud, Phil on väga austraallane:), st jutukas ja sõbralik. Üldse on meil väga vedanud. Pere on väga hoolitsev ja sõbralik. Iga kord kui Maryt näeme küsib, kas kõik on ok ja kas meil midagi vaja. Rachel oli meie majakesele tellinud lausa uksele kärbsevõrgu!

Elame me väikeses majakeses (nagu soojak), kus on kaks magamistuba ja köök-elutuba. Algul oli meil pisikene telekas, aga Neil muretses juba palju suurema (suurem kui mul kodus!) ja lisaks tõi meile DVD-mängija ja hunniku filme. Kogu selle luksuse eest maksame 100 dollarit nädalas, Broome´is maksime 8ses toas 144 dollarit ja Margaret Riveris 120 (turismi hooajal ehk praegu tuleb juba 150 maksta!). Päris mõnus on üle pika aja (üle 8 kuus!) oma toas elada!

Tegemist on puuviljaaiaga (orchard), kus kasvatatakse nektariine, virsikuid, õunu, pirne ja kirsse. Esimese tööna harvendasime nektariine, nüüd virsikuid. Viljad ei ole veel valmis ja nad kasvavad liiga tihedalt, suurem osa neist tuleb ära võtta. Algul oli eriti kahju neid ära võtta, aga ilma harvendamata ei saa nad suureks kasvada. Nektariinid tulevad kergemini ära, virsikuid jällegi on vähem:). Puulatvadest viljade ära võtmiseks on meil tõstukid. Margusel ja kohalikul töötajal Jamesil (ehk Brownie´l) on eraldi tõstukid ja nad teevad tööd ühes ääres. Mina, Piret ja Neil oleme ühe suure tõstuki peal ja teeme tööd nende vastas. Töö on lihtne, aga nagu ikka farmitöö, mis seotud millegi kasvatamisega, üksluine. Aga kui muutub tüütuks, mõtlen kohe pruunimise peale ja harvendamine tundub maailma parima tööna:). Pruunimisest siiani käed mul aeg-ajalt valutavad ja sõrmed lähevad krampi. Siin algul valutasid kintsud, sest tõstuki ääre vastu tuleb jalgu toetada, et kaugemale ulatuda, aga kui Neil´ile seda kurtsime, tellis ta pehmendused!:). Kokku meid on 6 töötajat – meie kolm, Neil, Brownie ja ka isa Angelo, aga isa töötab meist eraldi. Mary ütles, et tema töötas ka enne puuviljaaias, aga nüüd kokkab, et talle lihtsalt meeldib küpsetada (mida on ka näha).

Sel nädalal Mary oli pikalt oma tütrel Geraldtonis külas, tundsime temast ja ta küpetustest puudust, õnneks küpsetas siis Rachel! Ja täna (st pühapäeval) peaks Mary tagasi tulema.

Töötame kuuel päeval nädalas, laupäeviti pool päeva. Neil algul küsis, mis kellaajal me tahame hommikuti alustada ja mis kell lõpetada!:) Töötame 7.30st 16ni, järgmisest nädalast 16.30ni, et 8h päevas töötada (lõuna on tund aega). Lisaks lõunapausile on hommikul kl 9.30 smoko, kus pakutakse Mary küpsetatud hõrgutisi! Smoko pikkusest me pole aru saanud, sest täiesti suvalisel ajal, kui jutud räägitud, minnakse tööle tagasi. Lõuna ajal teeme ise süüa ja pikutame natuke. Esimesel korral tundus tund aeg pika pausina, enam kahjuks mitte:). Palka saame reedeti ja arvestus käib reedest neljapäevani. Palk on 18 dollarit tunnis (millest maksud maha) ja kuna tööd siin jagub, peaks normaalselt teenima.

Esimene palk on meil käes ja küsisime kohe laupäeva vabaks, et minna Perthi autot ostma. Poed on siin kaugel, seetõttu on auto hädavajalik. Muidu peame alati Neil´i või Maryt paluma, et nad meid poodi viiks. Neil viis meid laupäeva hommikul bussi peale (pidime samal ajal ärkama, kui tööpäevadel:)) ja sõtsime Victoria Parki, kus pidi 15km ulatuses autoplatse olema. Nii pikalt neid ei olnud ja valik oli meie soovitud hinnaklassis (1500 dollarit) üllatavalt kesine, aga lõpuks oli meil siiski kahe auto vahel valida. Ford Falcon 1500 dollarit ja Holden Commodore 2000 dollarit. Holden oli oluliselt ilusam ja tundus ka rohkem hoitud olema nii, et kauplesime hinna 1800 dollari peale ja ostsime Holdeni ära. Konditsioneer ei tööta korralikult, aga ehk tuleb lihtsalt vedelikku lisada, muidu sõidab auto hästi.

Peale auto ostmist tahtsime minna kaubakeskusesse. Otsisime keskust, kus käisime roadtripile minnes, aga vist sõitsime teisele kiirteele nii, et shoppasime Joondalup´is. Ilus väike linnake, esimene peatus McDonalds:). Üle pika aja (rohkem kui nädal!) sain käia internetis – 20 minutit 2 dollarit (kesklinnas oli eelmine kord tund dollar, aga me ei tahtnud autoga kesklinna minna). Vaatasin ruttu meilid ära, kuna ammu käinud polnud, siis midagi muud teha ei jõudnudki (kiire pilk facebooki ja oligi kõik). Tundub, et normaalne oleks, kui saaks kord nädalas internetis käia, aga kauem kui 20 minutit. Muidu saab telefoniga hakkama. Piret ja Margus ostsid internetipulga, aga neil ei õnnestunud seda kohe aktiviseerida, sest seda tuleb teha telefoni teel ja laupäeva õhtul nad ei töötanud! Siin on üldse see imelik, et nii mobiili ostes kui internetti, pead ise selle algul aktiviseerima. Eeldaks, et on aktiviseeritud, kui ostad, aga ei! Alati see üllatab. Mobiili kohta seda juba teadsin, internetipulga kohta mitte.

Teine üllatus tabas meid pühapäeval, kui sõitsime Midlandi kaubanduskeskusesse ja kõik poed, sh toidupoed olid kinni! Ei tea, mis aegadel siin siis poes käiakse, igatahes mitte pühapäeval. Algul olime plaaninud autot ka peale tööd laupäeval ostma minna, aga õnneks taipasime ikka hommikul minna. Kell 12.30-13.00 pandi kõik platsid kinni! Selleks ajaks meil oli õnneks auto juba ostetud! Üllatusena olid ka Kalamundas toidupoed kinni! Nii, et pühapäeval (ehk meie ainsal vabal päeval) shoppata ei saa! Margaretis pandi kõik poed (va toidupoed) kell 17 kinni, siin me veel ei tea (Woolworths on vähemalt 6ni lahti). Postkontor nt on ka tavaliselt nädalavahetustel kinni ja nädala sees kella 17ni lahti. 9st 5ni siin küll töötada ei saa! Järgmisel nädalal me töötame poole 5ni nii, et eks näis, kas kuhugi jõuame. Meil on vaja autopaberid posti panna (auto ostmine on Lääne-Austraalias õnneks väga lihtne, lihtsalt pead paberid kas posti panema või kohalikku omavalitsusse viima).

Igal reedel on Neili juures barbeque. Juba esimene pidu oli väga äge ja selle tulemusena me ei viitsinud laupäeval peale auto ostu Margareti minna (olime mõelnud, et vbl läheme, kui auto saame). Neili juures on bassein ja mullivann, ainsad kes seekord neid kasutasid olid Brownie ja Margus:). Mõtlesime Piretiga, et järgmisel korral peaks pävkad kaasa võtma. Samas peaks järgmisel korral piiri pidama, sest kavatseme järgmisel nädalavahetusel Margareti minna. Veiko ja Tanel plaanivad ka minna.
Oskar eile ütles, et ta ei taha minuga telefonis rääkida, aga ootab mind väga! 3 nädalat töötamist veel!

Teine (ja viimane) nädal McDonaldsis töötatud

Teine öö oligi õnneks lihtsam ja nii mulle kui Margusele meeldis rohkem kui päevane vahetus. Teadsin juba mida teha ja hakkasin kohe esimesel võimalusel koristama. Lisaks oli Shaun tund aega varem tööle tulnud ja kõiki varusid ees täiendanud. Hiljem pesi ta ise kohvimasinad ära.

Teisel ööl oli isegi aega niisama vahepeal chillida ja kohvi juua. Seda küll ainult korraks, aga asi seegi. Öise vahetuse juures on kõige raskem viimane tund aega. Siis tuleb järgmine vahetus tööle ja ma ei saa aru, miks meie ei võiks siis koju minna. Päris nõme on väsinuna ja higisena kliente teenindada, peale terve öö rabamist. Teised tulevad värskete ja puhanutena tööle. Viimane tund mu jalad nii kohutavalt valutavad, et ma ei saan vaevu liikuda!

Teise öö hommikul tuli tööle üks mänedžer, keda me polnud veel kohanud. Aasia tüüp Ginger, kes hakkas kohe käske jagama ja tundus selline, et kõik peab nööri mööda käima. Jättis meile Margusega mõlemale väga halva mulje. Tekkis tunne, et miks sa meid käsutad, me oleme öö läbi ringi jooksnud ja tööd rabanud, käsuta neid, kes just värskena tööle tulid... Aga see on neil vist kombeks, et enne kui su vahetus lõpeb, tee veel seda. Hiljem käitus Shaker täpselt sama moodi.

Kui meil oli kaks ööd tööl oldud ja rääkisime Piretile, et teine öö oli täiesti normaalne... läks Piret päevasesse vahetusse tööle ja sattus sõna otseses mõttes hullumajja. Piret oli alles kolmandat korda tööl (neist esimene kord 3h väljaõpet ja teine kord 5h Lucy käe all) ja eeldati, et ta kõike oskab ja teab, mida teha. Enne oli ta alati olnud mänedžer Lucyga samal ajal, kes juhendab ja ütleb, et nüüd tee seda ja nüüd seda. Seekord ei olnud kedagi ütlemas ega abistamas. Piret pidas oma tunnid ikka vastu, aga lisaks kõigele üks nõme ülemus Richard ka veel nähvas, et kuigi oled uus, siis seda peaks juba küll teadma... Omanik Tania juhtus ka sel ajal tööle ja küsis Piretilt, kuidas läheb ja vist sai teada, et Richard oli nähvanud. Tania oli Piretiga väga sõbralik ja üritas lohutada, hiljem tuli Richard ka pugema... aga meganõme oli ikka. Piret ütles, et tema enam Mäkku tööle ei lähe.

Järgmisel päeval Tania mult küsis, et kuidas Piretiga on ja et ma ütleks Piretile, et algul ainult on raske jne. Lucy kutsub Piretit Pipiks!:) Väga naljaka piiksuva häälega ka!:).

Otsustasime küsida endale öiseid vahetusi, sest siis on rahulikum (saab õppida) ja saame kõik kolmekesi samal ajal tööl olla. Olime mitu korda selgitanud, et meil on üks auto ja seetõttu ei saa erinevatel aegadel tööl käia. Kuidagi ei jõudnud neile see teadmine kohale! Ühel päeval oli meid kõik pandud natuke erinevatel aegadel tööle nii, et ajad kattusid!

Lisaks asusime otsima farmitööd, et Mäkust ja Broome´ist ära saada. Otsisime lisatööd Broome´is ka, aga see tundus korraga ootamatult keeruline. Woolworth´is öeldi, et working holiday viisaga inimesi nemad tööle ei võta ja Coles´is oli just hunnik asiaate tööle võetud (sh mõned McDonaldsi töötajad).

Minu järgmine päevane vahetus oli järgmine negatiivne üllatus. Mäkus oligi nii, et üle ühe päeva oli enamvähem normaalne, siis jälle vastik (kogu aeg ütlesin endale, et kuni kojusõiduni pean vastu). Esimese üllatusena tuli see, et olin eesletis üksinda! Ja vahepeal läks nii kiireks! Siis Ben läks ja kutsus mänedžeri (Angus!) appi. McCafes oli tööl Gemma Filipiinidelt, kellega olin kahel hommikul peale öist vahetust koos töötanud. Esimesel hommikul tundus ta väga ülbe, hea et teregi ütles. Teisel hommikul hakkas ootamatult rääkima ja uurima, kauaks ma Broome´is jne. Tol päeval pidi ta mind eesletis aitama (sest McCafes on alati oluliselt vähem kliente ja siis enamus neist peavad meid aitama) ja korraga kukkus mind käsutama ja minuga õiendama! Ütlesin, et ma sain oma käsud juba Anguselt ja ei täitnud Gemma käske. Peale seda me pole ühtegi sõna rääkinud Gemmaga. Hea ülbik. Kuidas ma täidan täiesti vastupidiseid käske? Pealegi tema on McCafest, mina pean mänedžeri kuulama.

Aga täielik segadus oli jälle. Angus tuli appi, aga muidugi ei öelnud, et mida tema teeb ja mida nt mina pean tegema. Kolm korda küsisin, kuni ta lõpuks suutis moka otsast pobiseda, et ma võtku ainult tellimusi, tema täidab neid. Siis Gemma nähvaski, et miks ma ainult tellimusi võtan, pean neid täitma ka. Ütlesin, et Angus (kelle päris nimi on Blake) täidab neid. Gemma nähvas, et aga ta aitab drive-in´i ka ja seetõttu ma pean ise oma tellimusi täitma! Küsisin Anguselt üle ja ta käskis mul endiselt tellimusi võtta. Eirasin Gemmat ja tegin nagu kästi. Kuni Angus ütles, et nüüd täida ise tellimusi. Siis ma muidugi ei saanud aru, mis tal oli tehtud, mis tegemata. Vahepeal seisin ja laiutasin käsi, siis ujusin talle uuesti külje alla ja küsisin. Otsa ta kunagi ei vaata ja sõnu tiri talt suust välja. Lõpuks said kõik kuidagi teenindatud...

Eriti nõme on, et kui küsid, et mis tellimus on vaja mul täita, siis öeldakse, et järgmine!!! Aga eesletis on võimatu teada, milline on järgmine minu oma, sest tavaliselt kaks inimest võtab ju tellimusi! Gemma veel sai mulle nähvata, kui ma mingit jäätist ei osanud teha, sest polnud enne teinud. Vahvlitopsi jäätist on maailma kõige nõmedam teha! Vahest tuleb välja, vahest mitte. Gemmad ja Roxanid muidugi on saanud alati nähvata, kui on mul halvasti välja tulnud. Ei tea, kas see neil rahvuslik viga või mis neil on, saaks ainult käsutada ja nähvata. Mingit inimlikkust ega soojust ega sõbralikkust pole enam järel neis. Esialgne sõbralikkus, mida ma tahtsin Roxanis näha, oli hoopis viisakus.

Järgmisel korral “õnnestus” mul Roxaniga koos töötada. OMG, andke abi! Töötasin drive-in´is ja tavaliselt on see parim koht, kus töötada. Kõige parem on olla drive-in´is tellimuste vastu võtja (esimene öö oli natuke jube, sest ma kõike veel ei osanud, aga siis küsisin Shaunilt abi), sest mitte keegi ei sega sind. Lisaks McDonaldsi töö juures mulle meeldis kõige rohkem inimestega suhtlemine ja kõige rohkem suhtlemist ongi tellimusi vastu võttes.

Seekord olin aga tellimuste täitmise osas drive-in´is. Algul oli see väga nauditav, sest Roxan oli oma lõunapausil. Mina arvasin, et ta on töölt ära läinud (nägin teda tavariietes), aga ei, kus sa sellega. Ta oli olemas ja minuga koos drive-in´is! Kui ta sai teada, et mina temaga seal koos töötan, siis tal lõid silmad särama ja ütles, et ma saan siis sind välja õpetada! Ütlesin, et olen juba kaks ööd drive-in´is töötanud ja tean enamus asju, aga kui ma midagi ei tea, siis ma küsin. Ta oli pettunud, aga leidis muidugi võimalusi mu õpetamiseks aka käsutamiseks. Algul asi toimis, sest ta vähemalt jagas me ülesanded selgelt ära. Selgus, et drive-in´i on üks töötaja presenter ehk kes annab tellimused kätte ning teeb joogid ja magustoidud. Teine töötaja on runner, kes toob presenterile friikartulid ja hamburgerid. Mina olin presenter (ja panin lisaks Roxani hamburgeride ja friikate kotti salfasid, sest ta ei olnud pannud). Salfasid on ette nähtud 1! Ma panin alati 2, sest mulle meeldib kui on palju. Eriti ju drive-in´is, kui sööd autos, on neid palju vaja!

Mingi hetk avastasin, et Roxanil oli üks hamburger tellimusest puudu ja ütlesin talle seda. Üldse mitte ülbelt vms, vaid lihtsalt, et oi üks on puudu. See muidugi ei sallinud sellist asja, et TEMA on vea teinud ja ma veel märkan ka seda. Peale seda oli minuga eriti tõre ja kui mina ühe vea tegin (unustasin vist midagi anda kliendile), siis nähvas mulle vihaselt, et kontrolli tellimusi! Ise on sada aastat seal töötanud ja tegi ka vea ja mina ei tohi ühtegi viga teha!!! Siis ma ei teadnud, et autot võib järjekorras ainult teatud aja hoida ja kui see aeg hakkab täis saama, siis peab auto ära parkima! Sest kiirus on ju kõige tähtsam!

Ühel monitoril on võrdlus teiste McDonaldsitega, et kui palju kuskil autosid käib ja kui kiiresti teenindatakse. Roxan ilmselt tahab kuskil edetabelis eesotsas olla! Ma olen veendunud, et ta tahab mänedžeriks saada. Vaesed alluvad! Tema jaoks on ju McDonalds masinavärk, kus kõik peab käima nööri mööda ja nagu on paika pandud. Töötajaid inimestena tema küll ei näe ja kliente ka mitte! Näitas mulle, et drive-in´i seina peal on sildid, et kuidas presenter peab midagi tegema ja kuidas käituma, sh kuidas tuleb klienti tervitada ja pärast öelda ilusat päeva. Eriti normaalne kui ma alati sama lauset kasutaks!!!

Paar korda kui talt abi palusin millegagi, mida ma veel teinud polnud, siis oli ka nii vihane ja närvis, kuigi pidi minu suur õpetaja olema. Mingi hetk üritasin teda aidata, kui nt jooki ei tellitud ja järgmist autot polnud, siis talle käis see närvidele, et ma ise läksin aitama, mitte ei oodanud tema käsku! Kogu see tema nõmedus ajas mind täiega naerma! Mis teha kui McDonalds nii tähtis on ja võib-olla on tal väikese inimese kompleks ka, sest ma temast poole pikem:).

Selliste idiootidega võrreldes tunduvad sõbralikud inimesed eriti sõbralikud!

Kolmandas öövahetuses töötasime kolmekesi ja mänedžeriks oli Chris, kes on väga sõbralik, aga ei aita üldse! Jooksin nagu loll ühe luugi juurest teise juurde (üks on maja ühes ja teine teises ääres!). Shaun ikka võttis ise tellimusi ja mina täitsin neid. Ainult kui väga vähe kliente oli, jooksin ise. Chris vist kaks-kolm korda öö jooksul aitas! Lisaks ajas pausile nii vara ja kui ma läksin varem kui oole tunni pärast tööle, saatis mind tagasi!!! Shauniga oli küll savi, kaua ma olin. Ise ei aita mind, mul oli kiire tagasi, et jõuaks kõik asjad tehtud! Lisaks mina arvasin, et mänedžer nt muudab fritüüris programmi ära, et õunapirukate asemel hash brownse (ma ei tea misasjad need on ja kuidas neid eesti keeles nimetada) teha. Chris näitas mulle ja eeldas, et see on minu ülesanne edaspidi. Üldse ees oli kõik minu vastutada, tema ainult taga aitas natuke hommikusöögiga ja siis ütles mulle, et nemad taga on valmis hommikusöögiks, kui mina olen! Aitäh abi eest tõesti! Niigi olen ees üksi. Aga noh sain muidugi hakkama, kolmas öö juba. Lisaks oli Shaun lasknud meil kirja panna, mida peab öövahetuses tegema nii, et spikker oli alati olemas.

Neljandal ööl (laupäev) oli mänedžeriks Ginger. Ta oli meile esimesel korral nii halva mulje jätnud, et kartsime halvimat. Et nagunii seisab kogu aeg selja taga ja käsutab ja jälgib iga liigutust, aga selgus hoopis, et ta oli kõige toredam ja parem mänedžer. Lasi meil rahus tegutseda, aga aitas (võttis tellimusi kogu aeg vastu, ma ainult mõned korrad öö jooksul pidingi tellimusi vastu võtma!). Lisaks oli sõbralik, uuris kas reisime kolmekesi koos, kust me oleme (tal oli eesti sõber olnud, kes enam pole Broome´is) jne.

Vahepeal olime auto ja matkavarustuse müüki pannud, et siis saab iga hetk Broome´ist ära lennata, kui kuskile farmi tööle saaks (otsisime Perthi lähedale). Ja esmaspäeval saimegi farmitööd! Ja esmaspäeval saime ka auto müüdud!

Auto ostjateks olid aborigeenid ja kuna osteti pensioni eest, siis pidime minema mingisse riigiasutusse, kus läks muidugi mitu tundi aega, sest tegemist oli suure summaga (2100 dollarit). Vahepeal käis Margus muttidega (Karen ja tema ema Madeleine, kelle raha eest osteti) nende sugulase juhiluba toomas, sest neil endal polnud. Lõpuks peale paari tundi, öeldi, et kõik tehtud, kohe peaks ülekanne ära tehtama ja raha kohe laekuma. Käisime siis ARK-is ja registreerisime auto ära ja jäime raha ootama. Kokkulepe oli, et kohe kui raha laekub, anname auto üle (ja ise lendame Perthi).

Raha aga ei tulnud ega tulnud. Helistasime riigiasutusse, ametnik kogu aeg lubas kohe tagasi helistada, kunagi ei helistanud. Lõpuks saime nad nii kaugele, et veidi enne viite tehti ülekanne ära, mis tähendas muidugi et raha tuleb alles järgmisel päeval. Chris oli vahepeal helistanud, et kas ma saaksin tööle minna (teisipäeva asemel), nii et mina ja Piret pidime tööle minema. Margus tuli ka kaasa, et Chrisile koos öelda, et me läheme ära (homme!).

Aga Chrisi ei olnudki, oli hoopis Angus! Vahetasime Piretiga enne riided ära ja siis ma küsisin Anguselt, et kas saame temaga korraks rääkida (tegi friikaid vms). Ütlesin, et meile helistati täna, et saame farmis tööd ja et meil on seda viisapikenduseks vaja ja seepärast me peame juba homme ära minema. Angus ühmas moka otsast, et ahah, no worries, ok. Hiljem mingi hetk küsis mult, et mismõttes viisa jaoks on seda vaja.

Viimase vahetuse töötasin koos Hazeli ja Timiga, mõlemad sõbralikud. Aeg natuke venis, sest ootamatult rahulik oli esmaspäeva õhtu. Õnneks õnnestus mul töötada oma lemmikkohas ehk võtta drive-in´is tellimusi vastu, sest Timile ei meeldi seal töötada! Ta oli väga õnnekas, et ma olin nõus ära vahetama ja ma ka!:)

Ja nii lõppeski meie lühike, aga seiklusrikas McDonaldsi karjäär Broome´is. Lõpuks oli juba töö selge, aga sealne korralagedus (igaüks käsutab ja tekitavad ainult segadust, kes mida peab tegema) oleks töötamise ikka täiesti kohutavaks jätkuvalt teinud. Samas oli kindlasti kasulik kogemus, sest teeninduskogemus Austraalias mul puudus (va hosteli admin), lisaks saab nüüd häda korral lihtsamalt McDonaldsisse tööle (et oled juba töötanud) ja kindlasti aitab see ka nt kuskile kohvikusse tööle saada. Hommikuti pidi ikka päris palju kohvi tegema:).

Raha aga ei laekunud ka teisel päeval! Kusjuures siis avastati, et kuna nii hilja ülekanne tehti, et siis võibolla jõuabki alles järgmisel päeval (st kolmapäeval, ülekanne tehti esmasp). Lisaks tuleb raha krediidi arvelt, siis võibki aega minna. Meenus taas kord väljend “Broome´i aeg”. Kasutasime siis aega internetis surfamiseks (24h maksab 15 dollarit, tund aega 6h) ja piltide tegemiseks. Eile õhtul käisime vabaõhukinos, mis on maailma vanim seni tegutsev (aastast 1916). Väga lahe oli. Kino tundubki väga vana ja meenutas mulle kino filmist “Austraalia”.

Täna hommikul (st neljapäeval) laekus lõpuks raha ja andsime auto üle. Eile õnnestus ära müüa ülejäänud matkavarustus (osa olime andnud tasuta ühele soome paarile, kes meil kaks matkatooli ära ostis, sest arvasime, et kohe lahkume ja kuhu me need ikka paneme) ja ka minu videokaamera, mille üle mul on eriti hea meel! Osad matkaasjad andsime ostjatele tasuta peale ja mõned potid-pannid viskasime ära täna. Täna helistati ka veel ja küsiti matkavarustuse kohta, aga hea et lahti saime ja mingitki raha nende eest.

Täna on veel kavas krokodillipargis käia ja 18.45 lennata Perthi! Eks näis, kuidas farmis läheb. Hetkel me ei tea sedagi, kus see asub. Ainult et kuskil Perthi lähedal.

Ja kuu aja pärast sõidan ma jõuluks koju!:)