Eelmine kord unustasin kirjutada, et järgmisel päeval peale McDonaldsis ütlemist, et me enam tööle ei tule, helistas mulle hommikul Tania (omanik). Oli pahane, et me ära ja ütles, et me lubasime ju 3 kuud töötada. Ütlesin, et viisa pikendamiseks on farmitööd teha ja et me mõtlesime Mäkus 3 kuud töötada, aga kuna õnnestus farmitööd saada, siis läheme ära. Ütles, et peame riided tagasi viima!:) See oli küll veider, sest meile anti uued riided, aga ega me ei tahtnudki neid riideid endale:). Kui riideid käisime viimas, siis oli õnneks Shaker kohal ja Taniat polnud.
Krokodillifarm oli huvitav, saime päris palju krodkodillide kohta teada. Hirmuäratavad elukad, vabas looduses küll neid kohata ei taha! Muidu tunduvad uimased, aga kui miski nende huvi äratas (giid viskas palliga), siis liikusid väga kiiresti ja kohe hambad laiali! Intelligentsed nad ei pidavat olema, vaid õpivad kõike harjumuse järgi. Nt on harjunud, et giid annab neile süüa ja liiguvad kohe samme kuuldes toitmiskoha suunas (kell 15 iga päev on söötmistuur). Pilet oli 25 dollarit (mina sain YHA kaardiga 22.50ga). Beebikrokodille sai käes hoida. Margus ja Piret hoidsid, mina ei tahtnud.
Sellega sai meil kõik Broome´is tehtud/nähtud, va suur turismiatraktsioon kaamelitega päikesetõusul või –loojangul Cable Beachil sõitmine. Sellest me ei olnud huvitatud, mulle piisas Indias kaamelitega sõitmisest ja Margus-Piret on Egiptuses sõitnud. Siin on erisus see, et kahekesi saab kaameli seljas istuda. Kaameleid nägime nii rannas turiste sõidutamas, kui ka teel randa ja ära, sest nad läksid meie hostelist mööda.
Ja olimegi valmis Broome´ist ära lendama. Võtsime takso, käisime hiinakast läbi ja jõudsime pisikesse lennujaama. Enne check-in´i ei ole ühtegi müügiputkatki, aga peale check-in`i ja turvakontrolli, olid mõned poed. Osa ootesaalist oli väljas ja väga palav, meie läksime väravajuurde, kus oli kondikas. Üks pood oli suveniirikas, kust leidsin väga ilusad järjehoidjad! Muidu on siin järjehoidjaid väga vähe. Broome´is ainult kaameli pildiga magnetjärjehoidjaid olin enne näinud. polnud üldse ilusad ja jäid ostmata. Nüüd ostsin 3tk!:) Piret ostis raamatu, kus aborigeeni naised räägivad oma elulood. Ehk saab sealt rohkem aborigeenide kohta teada. Tundub, et neist ei räägita. Kui, siis ainult, et osad joovad palju ja on suure hulgana lausa ohtlikud. Broome´is nägime neid palju niisama passimas (puu all varjus hängimas), aga need, kes Mäkus käisid tundusid normaalsed. Ja rääkisid ka täitsa normaalset inglise keelt, olime kartnud, et neil võib raskesti arusaadav aktsent olla (vahest on ka ja osad ei oskagi inglise keelt).
Perthi jõudsime peale üheksat õhtul ja võtsime takso. Taksojärjekord lennujaamas oli megapikk! Piret läks varem järjekorda (meie Margusega vist tegelesime oma seljakottidega vms) ja üks vanamees vihastas, kui me natuke hiljem Pireti juurde läksime! Arvas, et me ülbelt trügisime vahele!!! Läksime hostelisse, kus Piret ja Margus Perthi saabudes ööbisid (Betty Lodge), aga seal ei olnud vabu kohti (st pakuti ainult, et meie Piretiga saaks kahese toa ja Margus poiste 6sesse dormi). Õnneks anti meile nimekiri hostelitest koos telefoninumbritega ja asusime neid läbi helistama. Esimeses kahes hostelis ei olnud vabu kohti, aga kolmandas õnneks oli. Küsisin esimesena kolmest tuba, aga kolmestes tubades olid ainult üksikud vabad kohad, aga tädi oli väga sõbralik ja pakkus meile 6st tuba, kus me ainsana saime olla. Hostel oli väga armas ja õdus – Coolibah Lodge. Hostel oli kahest majast kokku tehtud, sopiline ja õdus, lisaks stiilne.
Hommikul helistasime Neil´ile, kes ütles, et me tuleks Perthist bussiga Kalamundasse (algul pakkus, et tuleb meile järele, aga ütlesime, et võime bussiga tulla), kuhu ta meile järgi tuleb. Asusime hostelist teele infoputkasse, et küsida kust buss Kalamundasse läheb. Kotid olid päris rasked, pole lihtne see seljakotiränduri elu:), aga kohale me jõudsime. Kesklinnast ühelt tänavalt läksid bussid päris tihti. Käisime natuke shoppingu tänaval poodides ringi ja siis bussi peale. Buss sõitis umbes 45 minutit (pilet 4.50, me arvasime, et tunduvalt kallim) ja Kalamundas helistasime Niel´ile et me kohal. Neil ütles, et tal ema just Kalamundas poes ja tuleb võtab meid peale. Ema nimi on Mary ja ta on väga sõbralik. Nii Mary kui Niel´i isa Angelo vanemad olid itaallased, kes Austraaliasse immigreerusid. Angelo oli 15-aastane Austraaliasse tulles. Neil näeb täiesti itaallane välja. Ta naine Rachel on punaste juuste ja heleda nahaga, temal on sugulased Inglismaal Yorkis. Ta on ka väga sõbralik ja ta isa oleme ka kohanud, Phil on väga austraallane:), st jutukas ja sõbralik. Üldse on meil väga vedanud. Pere on väga hoolitsev ja sõbralik. Iga kord kui Maryt näeme küsib, kas kõik on ok ja kas meil midagi vaja. Rachel oli meie majakesele tellinud lausa uksele kärbsevõrgu!
Elame me väikeses majakeses (nagu soojak), kus on kaks magamistuba ja köök-elutuba. Algul oli meil pisikene telekas, aga Neil muretses juba palju suurema (suurem kui mul kodus!) ja lisaks tõi meile DVD-mängija ja hunniku filme. Kogu selle luksuse eest maksame 100 dollarit nädalas, Broome´is maksime 8ses toas 144 dollarit ja Margaret Riveris 120 (turismi hooajal ehk praegu tuleb juba 150 maksta!). Päris mõnus on üle pika aja (üle 8 kuus!) oma toas elada!
Tegemist on puuviljaaiaga (orchard), kus kasvatatakse nektariine, virsikuid, õunu, pirne ja kirsse. Esimese tööna harvendasime nektariine, nüüd virsikuid. Viljad ei ole veel valmis ja nad kasvavad liiga tihedalt, suurem osa neist tuleb ära võtta. Algul oli eriti kahju neid ära võtta, aga ilma harvendamata ei saa nad suureks kasvada. Nektariinid tulevad kergemini ära, virsikuid jällegi on vähem:). Puulatvadest viljade ära võtmiseks on meil tõstukid. Margusel ja kohalikul töötajal Jamesil (ehk Brownie´l) on eraldi tõstukid ja nad teevad tööd ühes ääres. Mina, Piret ja Neil oleme ühe suure tõstuki peal ja teeme tööd nende vastas. Töö on lihtne, aga nagu ikka farmitöö, mis seotud millegi kasvatamisega, üksluine. Aga kui muutub tüütuks, mõtlen kohe pruunimise peale ja harvendamine tundub maailma parima tööna:). Pruunimisest siiani käed mul aeg-ajalt valutavad ja sõrmed lähevad krampi. Siin algul valutasid kintsud, sest tõstuki ääre vastu tuleb jalgu toetada, et kaugemale ulatuda, aga kui Neil´ile seda kurtsime, tellis ta pehmendused!:). Kokku meid on 6 töötajat – meie kolm, Neil, Brownie ja ka isa Angelo, aga isa töötab meist eraldi. Mary ütles, et tema töötas ka enne puuviljaaias, aga nüüd kokkab, et talle lihtsalt meeldib küpsetada (mida on ka näha).
Sel nädalal Mary oli pikalt oma tütrel Geraldtonis külas, tundsime temast ja ta küpetustest puudust, õnneks küpsetas siis Rachel! Ja täna (st pühapäeval) peaks Mary tagasi tulema.
Töötame kuuel päeval nädalas, laupäeviti pool päeva. Neil algul küsis, mis kellaajal me tahame hommikuti alustada ja mis kell lõpetada!:) Töötame 7.30st 16ni, järgmisest nädalast 16.30ni, et 8h päevas töötada (lõuna on tund aega). Lisaks lõunapausile on hommikul kl 9.30 smoko, kus pakutakse Mary küpsetatud hõrgutisi! Smoko pikkusest me pole aru saanud, sest täiesti suvalisel ajal, kui jutud räägitud, minnakse tööle tagasi. Lõuna ajal teeme ise süüa ja pikutame natuke. Esimesel korral tundus tund aeg pika pausina, enam kahjuks mitte:). Palka saame reedeti ja arvestus käib reedest neljapäevani. Palk on 18 dollarit tunnis (millest maksud maha) ja kuna tööd siin jagub, peaks normaalselt teenima.
Esimene palk on meil käes ja küsisime kohe laupäeva vabaks, et minna Perthi autot ostma. Poed on siin kaugel, seetõttu on auto hädavajalik. Muidu peame alati Neil´i või Maryt paluma, et nad meid poodi viiks. Neil viis meid laupäeva hommikul bussi peale (pidime samal ajal ärkama, kui tööpäevadel:)) ja sõtsime Victoria Parki, kus pidi 15km ulatuses autoplatse olema. Nii pikalt neid ei olnud ja valik oli meie soovitud hinnaklassis (1500 dollarit) üllatavalt kesine, aga lõpuks oli meil siiski kahe auto vahel valida. Ford Falcon 1500 dollarit ja Holden Commodore 2000 dollarit. Holden oli oluliselt ilusam ja tundus ka rohkem hoitud olema nii, et kauplesime hinna 1800 dollari peale ja ostsime Holdeni ära. Konditsioneer ei tööta korralikult, aga ehk tuleb lihtsalt vedelikku lisada, muidu sõidab auto hästi.
Peale auto ostmist tahtsime minna kaubakeskusesse. Otsisime keskust, kus käisime roadtripile minnes, aga vist sõitsime teisele kiirteele nii, et shoppasime Joondalup´is. Ilus väike linnake, esimene peatus McDonalds:). Üle pika aja (rohkem kui nädal!) sain käia internetis – 20 minutit 2 dollarit (kesklinnas oli eelmine kord tund dollar, aga me ei tahtnud autoga kesklinna minna). Vaatasin ruttu meilid ära, kuna ammu käinud polnud, siis midagi muud teha ei jõudnudki (kiire pilk facebooki ja oligi kõik). Tundub, et normaalne oleks, kui saaks kord nädalas internetis käia, aga kauem kui 20 minutit. Muidu saab telefoniga hakkama. Piret ja Margus ostsid internetipulga, aga neil ei õnnestunud seda kohe aktiviseerida, sest seda tuleb teha telefoni teel ja laupäeva õhtul nad ei töötanud! Siin on üldse see imelik, et nii mobiili ostes kui internetti, pead ise selle algul aktiviseerima. Eeldaks, et on aktiviseeritud, kui ostad, aga ei! Alati see üllatab. Mobiili kohta seda juba teadsin, internetipulga kohta mitte.
Teine üllatus tabas meid pühapäeval, kui sõitsime Midlandi kaubanduskeskusesse ja kõik poed, sh toidupoed olid kinni! Ei tea, mis aegadel siin siis poes käiakse, igatahes mitte pühapäeval. Algul olime plaaninud autot ka peale tööd laupäeval ostma minna, aga õnneks taipasime ikka hommikul minna. Kell 12.30-13.00 pandi kõik platsid kinni! Selleks ajaks meil oli õnneks auto juba ostetud! Üllatusena olid ka Kalamundas toidupoed kinni! Nii, et pühapäeval (ehk meie ainsal vabal päeval) shoppata ei saa! Margaretis pandi kõik poed (va toidupoed) kell 17 kinni, siin me veel ei tea (Woolworths on vähemalt 6ni lahti). Postkontor nt on ka tavaliselt nädalavahetustel kinni ja nädala sees kella 17ni lahti. 9st 5ni siin küll töötada ei saa! Järgmisel nädalal me töötame poole 5ni nii, et eks näis, kas kuhugi jõuame. Meil on vaja autopaberid posti panna (auto ostmine on Lääne-Austraalias õnneks väga lihtne, lihtsalt pead paberid kas posti panema või kohalikku omavalitsusse viima).
Igal reedel on Neili juures barbeque. Juba esimene pidu oli väga äge ja selle tulemusena me ei viitsinud laupäeval peale auto ostu Margareti minna (olime mõelnud, et vbl läheme, kui auto saame). Neili juures on bassein ja mullivann, ainsad kes seekord neid kasutasid olid Brownie ja Margus:). Mõtlesime Piretiga, et järgmisel korral peaks pävkad kaasa võtma. Samas peaks järgmisel korral piiri pidama, sest kavatseme järgmisel nädalavahetusel Margareti minna. Veiko ja Tanel plaanivad ka minna.
Oskar eile ütles, et ta ei taha minuga telefonis rääkida, aga ootab mind väga! 3 nädalat töötamist veel!
Krokodillifarm oli huvitav, saime päris palju krodkodillide kohta teada. Hirmuäratavad elukad, vabas looduses küll neid kohata ei taha! Muidu tunduvad uimased, aga kui miski nende huvi äratas (giid viskas palliga), siis liikusid väga kiiresti ja kohe hambad laiali! Intelligentsed nad ei pidavat olema, vaid õpivad kõike harjumuse järgi. Nt on harjunud, et giid annab neile süüa ja liiguvad kohe samme kuuldes toitmiskoha suunas (kell 15 iga päev on söötmistuur). Pilet oli 25 dollarit (mina sain YHA kaardiga 22.50ga). Beebikrokodille sai käes hoida. Margus ja Piret hoidsid, mina ei tahtnud.
Sellega sai meil kõik Broome´is tehtud/nähtud, va suur turismiatraktsioon kaamelitega päikesetõusul või –loojangul Cable Beachil sõitmine. Sellest me ei olnud huvitatud, mulle piisas Indias kaamelitega sõitmisest ja Margus-Piret on Egiptuses sõitnud. Siin on erisus see, et kahekesi saab kaameli seljas istuda. Kaameleid nägime nii rannas turiste sõidutamas, kui ka teel randa ja ära, sest nad läksid meie hostelist mööda.
Ja olimegi valmis Broome´ist ära lendama. Võtsime takso, käisime hiinakast läbi ja jõudsime pisikesse lennujaama. Enne check-in´i ei ole ühtegi müügiputkatki, aga peale check-in`i ja turvakontrolli, olid mõned poed. Osa ootesaalist oli väljas ja väga palav, meie läksime väravajuurde, kus oli kondikas. Üks pood oli suveniirikas, kust leidsin väga ilusad järjehoidjad! Muidu on siin järjehoidjaid väga vähe. Broome´is ainult kaameli pildiga magnetjärjehoidjaid olin enne näinud. polnud üldse ilusad ja jäid ostmata. Nüüd ostsin 3tk!:) Piret ostis raamatu, kus aborigeeni naised räägivad oma elulood. Ehk saab sealt rohkem aborigeenide kohta teada. Tundub, et neist ei räägita. Kui, siis ainult, et osad joovad palju ja on suure hulgana lausa ohtlikud. Broome´is nägime neid palju niisama passimas (puu all varjus hängimas), aga need, kes Mäkus käisid tundusid normaalsed. Ja rääkisid ka täitsa normaalset inglise keelt, olime kartnud, et neil võib raskesti arusaadav aktsent olla (vahest on ka ja osad ei oskagi inglise keelt).
Perthi jõudsime peale üheksat õhtul ja võtsime takso. Taksojärjekord lennujaamas oli megapikk! Piret läks varem järjekorda (meie Margusega vist tegelesime oma seljakottidega vms) ja üks vanamees vihastas, kui me natuke hiljem Pireti juurde läksime! Arvas, et me ülbelt trügisime vahele!!! Läksime hostelisse, kus Piret ja Margus Perthi saabudes ööbisid (Betty Lodge), aga seal ei olnud vabu kohti (st pakuti ainult, et meie Piretiga saaks kahese toa ja Margus poiste 6sesse dormi). Õnneks anti meile nimekiri hostelitest koos telefoninumbritega ja asusime neid läbi helistama. Esimeses kahes hostelis ei olnud vabu kohti, aga kolmandas õnneks oli. Küsisin esimesena kolmest tuba, aga kolmestes tubades olid ainult üksikud vabad kohad, aga tädi oli väga sõbralik ja pakkus meile 6st tuba, kus me ainsana saime olla. Hostel oli väga armas ja õdus – Coolibah Lodge. Hostel oli kahest majast kokku tehtud, sopiline ja õdus, lisaks stiilne.
Hommikul helistasime Neil´ile, kes ütles, et me tuleks Perthist bussiga Kalamundasse (algul pakkus, et tuleb meile järele, aga ütlesime, et võime bussiga tulla), kuhu ta meile järgi tuleb. Asusime hostelist teele infoputkasse, et küsida kust buss Kalamundasse läheb. Kotid olid päris rasked, pole lihtne see seljakotiränduri elu:), aga kohale me jõudsime. Kesklinnast ühelt tänavalt läksid bussid päris tihti. Käisime natuke shoppingu tänaval poodides ringi ja siis bussi peale. Buss sõitis umbes 45 minutit (pilet 4.50, me arvasime, et tunduvalt kallim) ja Kalamundas helistasime Niel´ile et me kohal. Neil ütles, et tal ema just Kalamundas poes ja tuleb võtab meid peale. Ema nimi on Mary ja ta on väga sõbralik. Nii Mary kui Niel´i isa Angelo vanemad olid itaallased, kes Austraaliasse immigreerusid. Angelo oli 15-aastane Austraaliasse tulles. Neil näeb täiesti itaallane välja. Ta naine Rachel on punaste juuste ja heleda nahaga, temal on sugulased Inglismaal Yorkis. Ta on ka väga sõbralik ja ta isa oleme ka kohanud, Phil on väga austraallane:), st jutukas ja sõbralik. Üldse on meil väga vedanud. Pere on väga hoolitsev ja sõbralik. Iga kord kui Maryt näeme küsib, kas kõik on ok ja kas meil midagi vaja. Rachel oli meie majakesele tellinud lausa uksele kärbsevõrgu!
Elame me väikeses majakeses (nagu soojak), kus on kaks magamistuba ja köök-elutuba. Algul oli meil pisikene telekas, aga Neil muretses juba palju suurema (suurem kui mul kodus!) ja lisaks tõi meile DVD-mängija ja hunniku filme. Kogu selle luksuse eest maksame 100 dollarit nädalas, Broome´is maksime 8ses toas 144 dollarit ja Margaret Riveris 120 (turismi hooajal ehk praegu tuleb juba 150 maksta!). Päris mõnus on üle pika aja (üle 8 kuus!) oma toas elada!
Tegemist on puuviljaaiaga (orchard), kus kasvatatakse nektariine, virsikuid, õunu, pirne ja kirsse. Esimese tööna harvendasime nektariine, nüüd virsikuid. Viljad ei ole veel valmis ja nad kasvavad liiga tihedalt, suurem osa neist tuleb ära võtta. Algul oli eriti kahju neid ära võtta, aga ilma harvendamata ei saa nad suureks kasvada. Nektariinid tulevad kergemini ära, virsikuid jällegi on vähem:). Puulatvadest viljade ära võtmiseks on meil tõstukid. Margusel ja kohalikul töötajal Jamesil (ehk Brownie´l) on eraldi tõstukid ja nad teevad tööd ühes ääres. Mina, Piret ja Neil oleme ühe suure tõstuki peal ja teeme tööd nende vastas. Töö on lihtne, aga nagu ikka farmitöö, mis seotud millegi kasvatamisega, üksluine. Aga kui muutub tüütuks, mõtlen kohe pruunimise peale ja harvendamine tundub maailma parima tööna:). Pruunimisest siiani käed mul aeg-ajalt valutavad ja sõrmed lähevad krampi. Siin algul valutasid kintsud, sest tõstuki ääre vastu tuleb jalgu toetada, et kaugemale ulatuda, aga kui Neil´ile seda kurtsime, tellis ta pehmendused!:). Kokku meid on 6 töötajat – meie kolm, Neil, Brownie ja ka isa Angelo, aga isa töötab meist eraldi. Mary ütles, et tema töötas ka enne puuviljaaias, aga nüüd kokkab, et talle lihtsalt meeldib küpsetada (mida on ka näha).
Sel nädalal Mary oli pikalt oma tütrel Geraldtonis külas, tundsime temast ja ta küpetustest puudust, õnneks küpsetas siis Rachel! Ja täna (st pühapäeval) peaks Mary tagasi tulema.
Töötame kuuel päeval nädalas, laupäeviti pool päeva. Neil algul küsis, mis kellaajal me tahame hommikuti alustada ja mis kell lõpetada!:) Töötame 7.30st 16ni, järgmisest nädalast 16.30ni, et 8h päevas töötada (lõuna on tund aega). Lisaks lõunapausile on hommikul kl 9.30 smoko, kus pakutakse Mary küpsetatud hõrgutisi! Smoko pikkusest me pole aru saanud, sest täiesti suvalisel ajal, kui jutud räägitud, minnakse tööle tagasi. Lõuna ajal teeme ise süüa ja pikutame natuke. Esimesel korral tundus tund aeg pika pausina, enam kahjuks mitte:). Palka saame reedeti ja arvestus käib reedest neljapäevani. Palk on 18 dollarit tunnis (millest maksud maha) ja kuna tööd siin jagub, peaks normaalselt teenima.
Esimene palk on meil käes ja küsisime kohe laupäeva vabaks, et minna Perthi autot ostma. Poed on siin kaugel, seetõttu on auto hädavajalik. Muidu peame alati Neil´i või Maryt paluma, et nad meid poodi viiks. Neil viis meid laupäeva hommikul bussi peale (pidime samal ajal ärkama, kui tööpäevadel:)) ja sõtsime Victoria Parki, kus pidi 15km ulatuses autoplatse olema. Nii pikalt neid ei olnud ja valik oli meie soovitud hinnaklassis (1500 dollarit) üllatavalt kesine, aga lõpuks oli meil siiski kahe auto vahel valida. Ford Falcon 1500 dollarit ja Holden Commodore 2000 dollarit. Holden oli oluliselt ilusam ja tundus ka rohkem hoitud olema nii, et kauplesime hinna 1800 dollari peale ja ostsime Holdeni ära. Konditsioneer ei tööta korralikult, aga ehk tuleb lihtsalt vedelikku lisada, muidu sõidab auto hästi.
Peale auto ostmist tahtsime minna kaubakeskusesse. Otsisime keskust, kus käisime roadtripile minnes, aga vist sõitsime teisele kiirteele nii, et shoppasime Joondalup´is. Ilus väike linnake, esimene peatus McDonalds:). Üle pika aja (rohkem kui nädal!) sain käia internetis – 20 minutit 2 dollarit (kesklinnas oli eelmine kord tund dollar, aga me ei tahtnud autoga kesklinna minna). Vaatasin ruttu meilid ära, kuna ammu käinud polnud, siis midagi muud teha ei jõudnudki (kiire pilk facebooki ja oligi kõik). Tundub, et normaalne oleks, kui saaks kord nädalas internetis käia, aga kauem kui 20 minutit. Muidu saab telefoniga hakkama. Piret ja Margus ostsid internetipulga, aga neil ei õnnestunud seda kohe aktiviseerida, sest seda tuleb teha telefoni teel ja laupäeva õhtul nad ei töötanud! Siin on üldse see imelik, et nii mobiili ostes kui internetti, pead ise selle algul aktiviseerima. Eeldaks, et on aktiviseeritud, kui ostad, aga ei! Alati see üllatab. Mobiili kohta seda juba teadsin, internetipulga kohta mitte.
Teine üllatus tabas meid pühapäeval, kui sõitsime Midlandi kaubanduskeskusesse ja kõik poed, sh toidupoed olid kinni! Ei tea, mis aegadel siin siis poes käiakse, igatahes mitte pühapäeval. Algul olime plaaninud autot ka peale tööd laupäeval ostma minna, aga õnneks taipasime ikka hommikul minna. Kell 12.30-13.00 pandi kõik platsid kinni! Selleks ajaks meil oli õnneks auto juba ostetud! Üllatusena olid ka Kalamundas toidupoed kinni! Nii, et pühapäeval (ehk meie ainsal vabal päeval) shoppata ei saa! Margaretis pandi kõik poed (va toidupoed) kell 17 kinni, siin me veel ei tea (Woolworths on vähemalt 6ni lahti). Postkontor nt on ka tavaliselt nädalavahetustel kinni ja nädala sees kella 17ni lahti. 9st 5ni siin küll töötada ei saa! Järgmisel nädalal me töötame poole 5ni nii, et eks näis, kas kuhugi jõuame. Meil on vaja autopaberid posti panna (auto ostmine on Lääne-Austraalias õnneks väga lihtne, lihtsalt pead paberid kas posti panema või kohalikku omavalitsusse viima).
Igal reedel on Neili juures barbeque. Juba esimene pidu oli väga äge ja selle tulemusena me ei viitsinud laupäeval peale auto ostu Margareti minna (olime mõelnud, et vbl läheme, kui auto saame). Neili juures on bassein ja mullivann, ainsad kes seekord neid kasutasid olid Brownie ja Margus:). Mõtlesime Piretiga, et järgmisel korral peaks pävkad kaasa võtma. Samas peaks järgmisel korral piiri pidama, sest kavatseme järgmisel nädalavahetusel Margareti minna. Veiko ja Tanel plaanivad ka minna.
Oskar eile ütles, et ta ei taha minuga telefonis rääkida, aga ootab mind väga! 3 nädalat töötamist veel!
no niiii, vahele jäid....sellega sa siis oledki tegelenud seal oma toas teki all jah??? blogi kõvasti kribanud :)...ei no müts maha, good job Marin :)...homme tööl näeme, läheb juba kolmas nädal, juhuuuu
ReplyDeletePS! kyll meil ikka oli tore nv Margaretis...tempel mällu igaveseks :D!!!
ei saanud ju sulle nii palju ka kribamisel alla jääda!!!:)
ReplyDeleteseda nädalavahetust juba ei unusta... tööl ikka mõtted lähevad sinna tagasi...
ole tubli ja kohe varsti näeme jälle!!!:)
ma varastan su uggsid äraaaa...vb ma juba tegin seda :D
ReplyDelete