Teine öö oligi õnneks lihtsam ja nii mulle kui Margusele meeldis rohkem kui päevane vahetus. Teadsin juba mida teha ja hakkasin kohe esimesel võimalusel koristama. Lisaks oli Shaun tund aega varem tööle tulnud ja kõiki varusid ees täiendanud. Hiljem pesi ta ise kohvimasinad ära.
Teisel ööl oli isegi aega niisama vahepeal chillida ja kohvi juua. Seda küll ainult korraks, aga asi seegi. Öise vahetuse juures on kõige raskem viimane tund aega. Siis tuleb järgmine vahetus tööle ja ma ei saa aru, miks meie ei võiks siis koju minna. Päris nõme on väsinuna ja higisena kliente teenindada, peale terve öö rabamist. Teised tulevad värskete ja puhanutena tööle. Viimane tund mu jalad nii kohutavalt valutavad, et ma ei saan vaevu liikuda!
Teise öö hommikul tuli tööle üks mänedžer, keda me polnud veel kohanud. Aasia tüüp Ginger, kes hakkas kohe käske jagama ja tundus selline, et kõik peab nööri mööda käima. Jättis meile Margusega mõlemale väga halva mulje. Tekkis tunne, et miks sa meid käsutad, me oleme öö läbi ringi jooksnud ja tööd rabanud, käsuta neid, kes just värskena tööle tulid... Aga see on neil vist kombeks, et enne kui su vahetus lõpeb, tee veel seda. Hiljem käitus Shaker täpselt sama moodi.
Kui meil oli kaks ööd tööl oldud ja rääkisime Piretile, et teine öö oli täiesti normaalne... läks Piret päevasesse vahetusse tööle ja sattus sõna otseses mõttes hullumajja. Piret oli alles kolmandat korda tööl (neist esimene kord 3h väljaõpet ja teine kord 5h Lucy käe all) ja eeldati, et ta kõike oskab ja teab, mida teha. Enne oli ta alati olnud mänedžer Lucyga samal ajal, kes juhendab ja ütleb, et nüüd tee seda ja nüüd seda. Seekord ei olnud kedagi ütlemas ega abistamas. Piret pidas oma tunnid ikka vastu, aga lisaks kõigele üks nõme ülemus Richard ka veel nähvas, et kuigi oled uus, siis seda peaks juba küll teadma... Omanik Tania juhtus ka sel ajal tööle ja küsis Piretilt, kuidas läheb ja vist sai teada, et Richard oli nähvanud. Tania oli Piretiga väga sõbralik ja üritas lohutada, hiljem tuli Richard ka pugema... aga meganõme oli ikka. Piret ütles, et tema enam Mäkku tööle ei lähe.
Järgmisel päeval Tania mult küsis, et kuidas Piretiga on ja et ma ütleks Piretile, et algul ainult on raske jne. Lucy kutsub Piretit Pipiks!:) Väga naljaka piiksuva häälega ka!:).
Otsustasime küsida endale öiseid vahetusi, sest siis on rahulikum (saab õppida) ja saame kõik kolmekesi samal ajal tööl olla. Olime mitu korda selgitanud, et meil on üks auto ja seetõttu ei saa erinevatel aegadel tööl käia. Kuidagi ei jõudnud neile see teadmine kohale! Ühel päeval oli meid kõik pandud natuke erinevatel aegadel tööle nii, et ajad kattusid!
Lisaks asusime otsima farmitööd, et Mäkust ja Broome´ist ära saada. Otsisime lisatööd Broome´is ka, aga see tundus korraga ootamatult keeruline. Woolworth´is öeldi, et working holiday viisaga inimesi nemad tööle ei võta ja Coles´is oli just hunnik asiaate tööle võetud (sh mõned McDonaldsi töötajad).
Minu järgmine päevane vahetus oli järgmine negatiivne üllatus. Mäkus oligi nii, et üle ühe päeva oli enamvähem normaalne, siis jälle vastik (kogu aeg ütlesin endale, et kuni kojusõiduni pean vastu). Esimese üllatusena tuli see, et olin eesletis üksinda! Ja vahepeal läks nii kiireks! Siis Ben läks ja kutsus mänedžeri (Angus!) appi. McCafes oli tööl Gemma Filipiinidelt, kellega olin kahel hommikul peale öist vahetust koos töötanud. Esimesel hommikul tundus ta väga ülbe, hea et teregi ütles. Teisel hommikul hakkas ootamatult rääkima ja uurima, kauaks ma Broome´is jne. Tol päeval pidi ta mind eesletis aitama (sest McCafes on alati oluliselt vähem kliente ja siis enamus neist peavad meid aitama) ja korraga kukkus mind käsutama ja minuga õiendama! Ütlesin, et ma sain oma käsud juba Anguselt ja ei täitnud Gemma käske. Peale seda me pole ühtegi sõna rääkinud Gemmaga. Hea ülbik. Kuidas ma täidan täiesti vastupidiseid käske? Pealegi tema on McCafest, mina pean mänedžeri kuulama.
Aga täielik segadus oli jälle. Angus tuli appi, aga muidugi ei öelnud, et mida tema teeb ja mida nt mina pean tegema. Kolm korda küsisin, kuni ta lõpuks suutis moka otsast pobiseda, et ma võtku ainult tellimusi, tema täidab neid. Siis Gemma nähvaski, et miks ma ainult tellimusi võtan, pean neid täitma ka. Ütlesin, et Angus (kelle päris nimi on Blake) täidab neid. Gemma nähvas, et aga ta aitab drive-in´i ka ja seetõttu ma pean ise oma tellimusi täitma! Küsisin Anguselt üle ja ta käskis mul endiselt tellimusi võtta. Eirasin Gemmat ja tegin nagu kästi. Kuni Angus ütles, et nüüd täida ise tellimusi. Siis ma muidugi ei saanud aru, mis tal oli tehtud, mis tegemata. Vahepeal seisin ja laiutasin käsi, siis ujusin talle uuesti külje alla ja küsisin. Otsa ta kunagi ei vaata ja sõnu tiri talt suust välja. Lõpuks said kõik kuidagi teenindatud...
Eriti nõme on, et kui küsid, et mis tellimus on vaja mul täita, siis öeldakse, et järgmine!!! Aga eesletis on võimatu teada, milline on järgmine minu oma, sest tavaliselt kaks inimest võtab ju tellimusi! Gemma veel sai mulle nähvata, kui ma mingit jäätist ei osanud teha, sest polnud enne teinud. Vahvlitopsi jäätist on maailma kõige nõmedam teha! Vahest tuleb välja, vahest mitte. Gemmad ja Roxanid muidugi on saanud alati nähvata, kui on mul halvasti välja tulnud. Ei tea, kas see neil rahvuslik viga või mis neil on, saaks ainult käsutada ja nähvata. Mingit inimlikkust ega soojust ega sõbralikkust pole enam järel neis. Esialgne sõbralikkus, mida ma tahtsin Roxanis näha, oli hoopis viisakus.
Järgmisel korral “õnnestus” mul Roxaniga koos töötada. OMG, andke abi! Töötasin drive-in´is ja tavaliselt on see parim koht, kus töötada. Kõige parem on olla drive-in´is tellimuste vastu võtja (esimene öö oli natuke jube, sest ma kõike veel ei osanud, aga siis küsisin Shaunilt abi), sest mitte keegi ei sega sind. Lisaks McDonaldsi töö juures mulle meeldis kõige rohkem inimestega suhtlemine ja kõige rohkem suhtlemist ongi tellimusi vastu võttes.
Seekord olin aga tellimuste täitmise osas drive-in´is. Algul oli see väga nauditav, sest Roxan oli oma lõunapausil. Mina arvasin, et ta on töölt ära läinud (nägin teda tavariietes), aga ei, kus sa sellega. Ta oli olemas ja minuga koos drive-in´is! Kui ta sai teada, et mina temaga seal koos töötan, siis tal lõid silmad särama ja ütles, et ma saan siis sind välja õpetada! Ütlesin, et olen juba kaks ööd drive-in´is töötanud ja tean enamus asju, aga kui ma midagi ei tea, siis ma küsin. Ta oli pettunud, aga leidis muidugi võimalusi mu õpetamiseks aka käsutamiseks. Algul asi toimis, sest ta vähemalt jagas me ülesanded selgelt ära. Selgus, et drive-in´i on üks töötaja presenter ehk kes annab tellimused kätte ning teeb joogid ja magustoidud. Teine töötaja on runner, kes toob presenterile friikartulid ja hamburgerid. Mina olin presenter (ja panin lisaks Roxani hamburgeride ja friikate kotti salfasid, sest ta ei olnud pannud). Salfasid on ette nähtud 1! Ma panin alati 2, sest mulle meeldib kui on palju. Eriti ju drive-in´is, kui sööd autos, on neid palju vaja!
Mingi hetk avastasin, et Roxanil oli üks hamburger tellimusest puudu ja ütlesin talle seda. Üldse mitte ülbelt vms, vaid lihtsalt, et oi üks on puudu. See muidugi ei sallinud sellist asja, et TEMA on vea teinud ja ma veel märkan ka seda. Peale seda oli minuga eriti tõre ja kui mina ühe vea tegin (unustasin vist midagi anda kliendile), siis nähvas mulle vihaselt, et kontrolli tellimusi! Ise on sada aastat seal töötanud ja tegi ka vea ja mina ei tohi ühtegi viga teha!!! Siis ma ei teadnud, et autot võib järjekorras ainult teatud aja hoida ja kui see aeg hakkab täis saama, siis peab auto ära parkima! Sest kiirus on ju kõige tähtsam!
Ühel monitoril on võrdlus teiste McDonaldsitega, et kui palju kuskil autosid käib ja kui kiiresti teenindatakse. Roxan ilmselt tahab kuskil edetabelis eesotsas olla! Ma olen veendunud, et ta tahab mänedžeriks saada. Vaesed alluvad! Tema jaoks on ju McDonalds masinavärk, kus kõik peab käima nööri mööda ja nagu on paika pandud. Töötajaid inimestena tema küll ei näe ja kliente ka mitte! Näitas mulle, et drive-in´i seina peal on sildid, et kuidas presenter peab midagi tegema ja kuidas käituma, sh kuidas tuleb klienti tervitada ja pärast öelda ilusat päeva. Eriti normaalne kui ma alati sama lauset kasutaks!!!
Paar korda kui talt abi palusin millegagi, mida ma veel teinud polnud, siis oli ka nii vihane ja närvis, kuigi pidi minu suur õpetaja olema. Mingi hetk üritasin teda aidata, kui nt jooki ei tellitud ja järgmist autot polnud, siis talle käis see närvidele, et ma ise läksin aitama, mitte ei oodanud tema käsku! Kogu see tema nõmedus ajas mind täiega naerma! Mis teha kui McDonalds nii tähtis on ja võib-olla on tal väikese inimese kompleks ka, sest ma temast poole pikem:).
Selliste idiootidega võrreldes tunduvad sõbralikud inimesed eriti sõbralikud!
Kolmandas öövahetuses töötasime kolmekesi ja mänedžeriks oli Chris, kes on väga sõbralik, aga ei aita üldse! Jooksin nagu loll ühe luugi juurest teise juurde (üks on maja ühes ja teine teises ääres!). Shaun ikka võttis ise tellimusi ja mina täitsin neid. Ainult kui väga vähe kliente oli, jooksin ise. Chris vist kaks-kolm korda öö jooksul aitas! Lisaks ajas pausile nii vara ja kui ma läksin varem kui oole tunni pärast tööle, saatis mind tagasi!!! Shauniga oli küll savi, kaua ma olin. Ise ei aita mind, mul oli kiire tagasi, et jõuaks kõik asjad tehtud! Lisaks mina arvasin, et mänedžer nt muudab fritüüris programmi ära, et õunapirukate asemel hash brownse (ma ei tea misasjad need on ja kuidas neid eesti keeles nimetada) teha. Chris näitas mulle ja eeldas, et see on minu ülesanne edaspidi. Üldse ees oli kõik minu vastutada, tema ainult taga aitas natuke hommikusöögiga ja siis ütles mulle, et nemad taga on valmis hommikusöögiks, kui mina olen! Aitäh abi eest tõesti! Niigi olen ees üksi. Aga noh sain muidugi hakkama, kolmas öö juba. Lisaks oli Shaun lasknud meil kirja panna, mida peab öövahetuses tegema nii, et spikker oli alati olemas.
Neljandal ööl (laupäev) oli mänedžeriks Ginger. Ta oli meile esimesel korral nii halva mulje jätnud, et kartsime halvimat. Et nagunii seisab kogu aeg selja taga ja käsutab ja jälgib iga liigutust, aga selgus hoopis, et ta oli kõige toredam ja parem mänedžer. Lasi meil rahus tegutseda, aga aitas (võttis tellimusi kogu aeg vastu, ma ainult mõned korrad öö jooksul pidingi tellimusi vastu võtma!). Lisaks oli sõbralik, uuris kas reisime kolmekesi koos, kust me oleme (tal oli eesti sõber olnud, kes enam pole Broome´is) jne.
Vahepeal olime auto ja matkavarustuse müüki pannud, et siis saab iga hetk Broome´ist ära lennata, kui kuskile farmi tööle saaks (otsisime Perthi lähedale). Ja esmaspäeval saimegi farmitööd! Ja esmaspäeval saime ka auto müüdud!
Auto ostjateks olid aborigeenid ja kuna osteti pensioni eest, siis pidime minema mingisse riigiasutusse, kus läks muidugi mitu tundi aega, sest tegemist oli suure summaga (2100 dollarit). Vahepeal käis Margus muttidega (Karen ja tema ema Madeleine, kelle raha eest osteti) nende sugulase juhiluba toomas, sest neil endal polnud. Lõpuks peale paari tundi, öeldi, et kõik tehtud, kohe peaks ülekanne ära tehtama ja raha kohe laekuma. Käisime siis ARK-is ja registreerisime auto ära ja jäime raha ootama. Kokkulepe oli, et kohe kui raha laekub, anname auto üle (ja ise lendame Perthi).
Raha aga ei tulnud ega tulnud. Helistasime riigiasutusse, ametnik kogu aeg lubas kohe tagasi helistada, kunagi ei helistanud. Lõpuks saime nad nii kaugele, et veidi enne viite tehti ülekanne ära, mis tähendas muidugi et raha tuleb alles järgmisel päeval. Chris oli vahepeal helistanud, et kas ma saaksin tööle minna (teisipäeva asemel), nii et mina ja Piret pidime tööle minema. Margus tuli ka kaasa, et Chrisile koos öelda, et me läheme ära (homme!).
Aga Chrisi ei olnudki, oli hoopis Angus! Vahetasime Piretiga enne riided ära ja siis ma küsisin Anguselt, et kas saame temaga korraks rääkida (tegi friikaid vms). Ütlesin, et meile helistati täna, et saame farmis tööd ja et meil on seda viisapikenduseks vaja ja seepärast me peame juba homme ära minema. Angus ühmas moka otsast, et ahah, no worries, ok. Hiljem mingi hetk küsis mult, et mismõttes viisa jaoks on seda vaja.
Viimase vahetuse töötasin koos Hazeli ja Timiga, mõlemad sõbralikud. Aeg natuke venis, sest ootamatult rahulik oli esmaspäeva õhtu. Õnneks õnnestus mul töötada oma lemmikkohas ehk võtta drive-in´is tellimusi vastu, sest Timile ei meeldi seal töötada! Ta oli väga õnnekas, et ma olin nõus ära vahetama ja ma ka!:)
Ja nii lõppeski meie lühike, aga seiklusrikas McDonaldsi karjäär Broome´is. Lõpuks oli juba töö selge, aga sealne korralagedus (igaüks käsutab ja tekitavad ainult segadust, kes mida peab tegema) oleks töötamise ikka täiesti kohutavaks jätkuvalt teinud. Samas oli kindlasti kasulik kogemus, sest teeninduskogemus Austraalias mul puudus (va hosteli admin), lisaks saab nüüd häda korral lihtsamalt McDonaldsisse tööle (et oled juba töötanud) ja kindlasti aitab see ka nt kuskile kohvikusse tööle saada. Hommikuti pidi ikka päris palju kohvi tegema:).
Raha aga ei laekunud ka teisel päeval! Kusjuures siis avastati, et kuna nii hilja ülekanne tehti, et siis võibolla jõuabki alles järgmisel päeval (st kolmapäeval, ülekanne tehti esmasp). Lisaks tuleb raha krediidi arvelt, siis võibki aega minna. Meenus taas kord väljend “Broome´i aeg”. Kasutasime siis aega internetis surfamiseks (24h maksab 15 dollarit, tund aega 6h) ja piltide tegemiseks. Eile õhtul käisime vabaõhukinos, mis on maailma vanim seni tegutsev (aastast 1916). Väga lahe oli. Kino tundubki väga vana ja meenutas mulle kino filmist “Austraalia”.
Täna hommikul (st neljapäeval) laekus lõpuks raha ja andsime auto üle. Eile õnnestus ära müüa ülejäänud matkavarustus (osa olime andnud tasuta ühele soome paarile, kes meil kaks matkatooli ära ostis, sest arvasime, et kohe lahkume ja kuhu me need ikka paneme) ja ka minu videokaamera, mille üle mul on eriti hea meel! Osad matkaasjad andsime ostjatele tasuta peale ja mõned potid-pannid viskasime ära täna. Täna helistati ka veel ja küsiti matkavarustuse kohta, aga hea et lahti saime ja mingitki raha nende eest.
Täna on veel kavas krokodillipargis käia ja 18.45 lennata Perthi! Eks näis, kuidas farmis läheb. Hetkel me ei tea sedagi, kus see asub. Ainult et kuskil Perthi lähedal.
Ja kuu aja pärast sõidan ma jõuluks koju!:)
Teisel ööl oli isegi aega niisama vahepeal chillida ja kohvi juua. Seda küll ainult korraks, aga asi seegi. Öise vahetuse juures on kõige raskem viimane tund aega. Siis tuleb järgmine vahetus tööle ja ma ei saa aru, miks meie ei võiks siis koju minna. Päris nõme on väsinuna ja higisena kliente teenindada, peale terve öö rabamist. Teised tulevad värskete ja puhanutena tööle. Viimane tund mu jalad nii kohutavalt valutavad, et ma ei saan vaevu liikuda!
Teise öö hommikul tuli tööle üks mänedžer, keda me polnud veel kohanud. Aasia tüüp Ginger, kes hakkas kohe käske jagama ja tundus selline, et kõik peab nööri mööda käima. Jättis meile Margusega mõlemale väga halva mulje. Tekkis tunne, et miks sa meid käsutad, me oleme öö läbi ringi jooksnud ja tööd rabanud, käsuta neid, kes just värskena tööle tulid... Aga see on neil vist kombeks, et enne kui su vahetus lõpeb, tee veel seda. Hiljem käitus Shaker täpselt sama moodi.
Kui meil oli kaks ööd tööl oldud ja rääkisime Piretile, et teine öö oli täiesti normaalne... läks Piret päevasesse vahetusse tööle ja sattus sõna otseses mõttes hullumajja. Piret oli alles kolmandat korda tööl (neist esimene kord 3h väljaõpet ja teine kord 5h Lucy käe all) ja eeldati, et ta kõike oskab ja teab, mida teha. Enne oli ta alati olnud mänedžer Lucyga samal ajal, kes juhendab ja ütleb, et nüüd tee seda ja nüüd seda. Seekord ei olnud kedagi ütlemas ega abistamas. Piret pidas oma tunnid ikka vastu, aga lisaks kõigele üks nõme ülemus Richard ka veel nähvas, et kuigi oled uus, siis seda peaks juba küll teadma... Omanik Tania juhtus ka sel ajal tööle ja küsis Piretilt, kuidas läheb ja vist sai teada, et Richard oli nähvanud. Tania oli Piretiga väga sõbralik ja üritas lohutada, hiljem tuli Richard ka pugema... aga meganõme oli ikka. Piret ütles, et tema enam Mäkku tööle ei lähe.
Järgmisel päeval Tania mult küsis, et kuidas Piretiga on ja et ma ütleks Piretile, et algul ainult on raske jne. Lucy kutsub Piretit Pipiks!:) Väga naljaka piiksuva häälega ka!:).
Otsustasime küsida endale öiseid vahetusi, sest siis on rahulikum (saab õppida) ja saame kõik kolmekesi samal ajal tööl olla. Olime mitu korda selgitanud, et meil on üks auto ja seetõttu ei saa erinevatel aegadel tööl käia. Kuidagi ei jõudnud neile see teadmine kohale! Ühel päeval oli meid kõik pandud natuke erinevatel aegadel tööle nii, et ajad kattusid!
Lisaks asusime otsima farmitööd, et Mäkust ja Broome´ist ära saada. Otsisime lisatööd Broome´is ka, aga see tundus korraga ootamatult keeruline. Woolworth´is öeldi, et working holiday viisaga inimesi nemad tööle ei võta ja Coles´is oli just hunnik asiaate tööle võetud (sh mõned McDonaldsi töötajad).
Minu järgmine päevane vahetus oli järgmine negatiivne üllatus. Mäkus oligi nii, et üle ühe päeva oli enamvähem normaalne, siis jälle vastik (kogu aeg ütlesin endale, et kuni kojusõiduni pean vastu). Esimese üllatusena tuli see, et olin eesletis üksinda! Ja vahepeal läks nii kiireks! Siis Ben läks ja kutsus mänedžeri (Angus!) appi. McCafes oli tööl Gemma Filipiinidelt, kellega olin kahel hommikul peale öist vahetust koos töötanud. Esimesel hommikul tundus ta väga ülbe, hea et teregi ütles. Teisel hommikul hakkas ootamatult rääkima ja uurima, kauaks ma Broome´is jne. Tol päeval pidi ta mind eesletis aitama (sest McCafes on alati oluliselt vähem kliente ja siis enamus neist peavad meid aitama) ja korraga kukkus mind käsutama ja minuga õiendama! Ütlesin, et ma sain oma käsud juba Anguselt ja ei täitnud Gemma käske. Peale seda me pole ühtegi sõna rääkinud Gemmaga. Hea ülbik. Kuidas ma täidan täiesti vastupidiseid käske? Pealegi tema on McCafest, mina pean mänedžeri kuulama.
Aga täielik segadus oli jälle. Angus tuli appi, aga muidugi ei öelnud, et mida tema teeb ja mida nt mina pean tegema. Kolm korda küsisin, kuni ta lõpuks suutis moka otsast pobiseda, et ma võtku ainult tellimusi, tema täidab neid. Siis Gemma nähvaski, et miks ma ainult tellimusi võtan, pean neid täitma ka. Ütlesin, et Angus (kelle päris nimi on Blake) täidab neid. Gemma nähvas, et aga ta aitab drive-in´i ka ja seetõttu ma pean ise oma tellimusi täitma! Küsisin Anguselt üle ja ta käskis mul endiselt tellimusi võtta. Eirasin Gemmat ja tegin nagu kästi. Kuni Angus ütles, et nüüd täida ise tellimusi. Siis ma muidugi ei saanud aru, mis tal oli tehtud, mis tegemata. Vahepeal seisin ja laiutasin käsi, siis ujusin talle uuesti külje alla ja küsisin. Otsa ta kunagi ei vaata ja sõnu tiri talt suust välja. Lõpuks said kõik kuidagi teenindatud...
Eriti nõme on, et kui küsid, et mis tellimus on vaja mul täita, siis öeldakse, et järgmine!!! Aga eesletis on võimatu teada, milline on järgmine minu oma, sest tavaliselt kaks inimest võtab ju tellimusi! Gemma veel sai mulle nähvata, kui ma mingit jäätist ei osanud teha, sest polnud enne teinud. Vahvlitopsi jäätist on maailma kõige nõmedam teha! Vahest tuleb välja, vahest mitte. Gemmad ja Roxanid muidugi on saanud alati nähvata, kui on mul halvasti välja tulnud. Ei tea, kas see neil rahvuslik viga või mis neil on, saaks ainult käsutada ja nähvata. Mingit inimlikkust ega soojust ega sõbralikkust pole enam järel neis. Esialgne sõbralikkus, mida ma tahtsin Roxanis näha, oli hoopis viisakus.
Järgmisel korral “õnnestus” mul Roxaniga koos töötada. OMG, andke abi! Töötasin drive-in´is ja tavaliselt on see parim koht, kus töötada. Kõige parem on olla drive-in´is tellimuste vastu võtja (esimene öö oli natuke jube, sest ma kõike veel ei osanud, aga siis küsisin Shaunilt abi), sest mitte keegi ei sega sind. Lisaks McDonaldsi töö juures mulle meeldis kõige rohkem inimestega suhtlemine ja kõige rohkem suhtlemist ongi tellimusi vastu võttes.
Seekord olin aga tellimuste täitmise osas drive-in´is. Algul oli see väga nauditav, sest Roxan oli oma lõunapausil. Mina arvasin, et ta on töölt ära läinud (nägin teda tavariietes), aga ei, kus sa sellega. Ta oli olemas ja minuga koos drive-in´is! Kui ta sai teada, et mina temaga seal koos töötan, siis tal lõid silmad särama ja ütles, et ma saan siis sind välja õpetada! Ütlesin, et olen juba kaks ööd drive-in´is töötanud ja tean enamus asju, aga kui ma midagi ei tea, siis ma küsin. Ta oli pettunud, aga leidis muidugi võimalusi mu õpetamiseks aka käsutamiseks. Algul asi toimis, sest ta vähemalt jagas me ülesanded selgelt ära. Selgus, et drive-in´i on üks töötaja presenter ehk kes annab tellimused kätte ning teeb joogid ja magustoidud. Teine töötaja on runner, kes toob presenterile friikartulid ja hamburgerid. Mina olin presenter (ja panin lisaks Roxani hamburgeride ja friikate kotti salfasid, sest ta ei olnud pannud). Salfasid on ette nähtud 1! Ma panin alati 2, sest mulle meeldib kui on palju. Eriti ju drive-in´is, kui sööd autos, on neid palju vaja!
Mingi hetk avastasin, et Roxanil oli üks hamburger tellimusest puudu ja ütlesin talle seda. Üldse mitte ülbelt vms, vaid lihtsalt, et oi üks on puudu. See muidugi ei sallinud sellist asja, et TEMA on vea teinud ja ma veel märkan ka seda. Peale seda oli minuga eriti tõre ja kui mina ühe vea tegin (unustasin vist midagi anda kliendile), siis nähvas mulle vihaselt, et kontrolli tellimusi! Ise on sada aastat seal töötanud ja tegi ka vea ja mina ei tohi ühtegi viga teha!!! Siis ma ei teadnud, et autot võib järjekorras ainult teatud aja hoida ja kui see aeg hakkab täis saama, siis peab auto ära parkima! Sest kiirus on ju kõige tähtsam!
Ühel monitoril on võrdlus teiste McDonaldsitega, et kui palju kuskil autosid käib ja kui kiiresti teenindatakse. Roxan ilmselt tahab kuskil edetabelis eesotsas olla! Ma olen veendunud, et ta tahab mänedžeriks saada. Vaesed alluvad! Tema jaoks on ju McDonalds masinavärk, kus kõik peab käima nööri mööda ja nagu on paika pandud. Töötajaid inimestena tema küll ei näe ja kliente ka mitte! Näitas mulle, et drive-in´i seina peal on sildid, et kuidas presenter peab midagi tegema ja kuidas käituma, sh kuidas tuleb klienti tervitada ja pärast öelda ilusat päeva. Eriti normaalne kui ma alati sama lauset kasutaks!!!
Paar korda kui talt abi palusin millegagi, mida ma veel teinud polnud, siis oli ka nii vihane ja närvis, kuigi pidi minu suur õpetaja olema. Mingi hetk üritasin teda aidata, kui nt jooki ei tellitud ja järgmist autot polnud, siis talle käis see närvidele, et ma ise läksin aitama, mitte ei oodanud tema käsku! Kogu see tema nõmedus ajas mind täiega naerma! Mis teha kui McDonalds nii tähtis on ja võib-olla on tal väikese inimese kompleks ka, sest ma temast poole pikem:).
Selliste idiootidega võrreldes tunduvad sõbralikud inimesed eriti sõbralikud!
Kolmandas öövahetuses töötasime kolmekesi ja mänedžeriks oli Chris, kes on väga sõbralik, aga ei aita üldse! Jooksin nagu loll ühe luugi juurest teise juurde (üks on maja ühes ja teine teises ääres!). Shaun ikka võttis ise tellimusi ja mina täitsin neid. Ainult kui väga vähe kliente oli, jooksin ise. Chris vist kaks-kolm korda öö jooksul aitas! Lisaks ajas pausile nii vara ja kui ma läksin varem kui oole tunni pärast tööle, saatis mind tagasi!!! Shauniga oli küll savi, kaua ma olin. Ise ei aita mind, mul oli kiire tagasi, et jõuaks kõik asjad tehtud! Lisaks mina arvasin, et mänedžer nt muudab fritüüris programmi ära, et õunapirukate asemel hash brownse (ma ei tea misasjad need on ja kuidas neid eesti keeles nimetada) teha. Chris näitas mulle ja eeldas, et see on minu ülesanne edaspidi. Üldse ees oli kõik minu vastutada, tema ainult taga aitas natuke hommikusöögiga ja siis ütles mulle, et nemad taga on valmis hommikusöögiks, kui mina olen! Aitäh abi eest tõesti! Niigi olen ees üksi. Aga noh sain muidugi hakkama, kolmas öö juba. Lisaks oli Shaun lasknud meil kirja panna, mida peab öövahetuses tegema nii, et spikker oli alati olemas.
Neljandal ööl (laupäev) oli mänedžeriks Ginger. Ta oli meile esimesel korral nii halva mulje jätnud, et kartsime halvimat. Et nagunii seisab kogu aeg selja taga ja käsutab ja jälgib iga liigutust, aga selgus hoopis, et ta oli kõige toredam ja parem mänedžer. Lasi meil rahus tegutseda, aga aitas (võttis tellimusi kogu aeg vastu, ma ainult mõned korrad öö jooksul pidingi tellimusi vastu võtma!). Lisaks oli sõbralik, uuris kas reisime kolmekesi koos, kust me oleme (tal oli eesti sõber olnud, kes enam pole Broome´is) jne.
Vahepeal olime auto ja matkavarustuse müüki pannud, et siis saab iga hetk Broome´ist ära lennata, kui kuskile farmi tööle saaks (otsisime Perthi lähedale). Ja esmaspäeval saimegi farmitööd! Ja esmaspäeval saime ka auto müüdud!
Auto ostjateks olid aborigeenid ja kuna osteti pensioni eest, siis pidime minema mingisse riigiasutusse, kus läks muidugi mitu tundi aega, sest tegemist oli suure summaga (2100 dollarit). Vahepeal käis Margus muttidega (Karen ja tema ema Madeleine, kelle raha eest osteti) nende sugulase juhiluba toomas, sest neil endal polnud. Lõpuks peale paari tundi, öeldi, et kõik tehtud, kohe peaks ülekanne ära tehtama ja raha kohe laekuma. Käisime siis ARK-is ja registreerisime auto ära ja jäime raha ootama. Kokkulepe oli, et kohe kui raha laekub, anname auto üle (ja ise lendame Perthi).
Raha aga ei tulnud ega tulnud. Helistasime riigiasutusse, ametnik kogu aeg lubas kohe tagasi helistada, kunagi ei helistanud. Lõpuks saime nad nii kaugele, et veidi enne viite tehti ülekanne ära, mis tähendas muidugi et raha tuleb alles järgmisel päeval. Chris oli vahepeal helistanud, et kas ma saaksin tööle minna (teisipäeva asemel), nii et mina ja Piret pidime tööle minema. Margus tuli ka kaasa, et Chrisile koos öelda, et me läheme ära (homme!).
Aga Chrisi ei olnudki, oli hoopis Angus! Vahetasime Piretiga enne riided ära ja siis ma küsisin Anguselt, et kas saame temaga korraks rääkida (tegi friikaid vms). Ütlesin, et meile helistati täna, et saame farmis tööd ja et meil on seda viisapikenduseks vaja ja seepärast me peame juba homme ära minema. Angus ühmas moka otsast, et ahah, no worries, ok. Hiljem mingi hetk küsis mult, et mismõttes viisa jaoks on seda vaja.
Viimase vahetuse töötasin koos Hazeli ja Timiga, mõlemad sõbralikud. Aeg natuke venis, sest ootamatult rahulik oli esmaspäeva õhtu. Õnneks õnnestus mul töötada oma lemmikkohas ehk võtta drive-in´is tellimusi vastu, sest Timile ei meeldi seal töötada! Ta oli väga õnnekas, et ma olin nõus ära vahetama ja ma ka!:)
Ja nii lõppeski meie lühike, aga seiklusrikas McDonaldsi karjäär Broome´is. Lõpuks oli juba töö selge, aga sealne korralagedus (igaüks käsutab ja tekitavad ainult segadust, kes mida peab tegema) oleks töötamise ikka täiesti kohutavaks jätkuvalt teinud. Samas oli kindlasti kasulik kogemus, sest teeninduskogemus Austraalias mul puudus (va hosteli admin), lisaks saab nüüd häda korral lihtsamalt McDonaldsisse tööle (et oled juba töötanud) ja kindlasti aitab see ka nt kuskile kohvikusse tööle saada. Hommikuti pidi ikka päris palju kohvi tegema:).
Raha aga ei laekunud ka teisel päeval! Kusjuures siis avastati, et kuna nii hilja ülekanne tehti, et siis võibolla jõuabki alles järgmisel päeval (st kolmapäeval, ülekanne tehti esmasp). Lisaks tuleb raha krediidi arvelt, siis võibki aega minna. Meenus taas kord väljend “Broome´i aeg”. Kasutasime siis aega internetis surfamiseks (24h maksab 15 dollarit, tund aega 6h) ja piltide tegemiseks. Eile õhtul käisime vabaõhukinos, mis on maailma vanim seni tegutsev (aastast 1916). Väga lahe oli. Kino tundubki väga vana ja meenutas mulle kino filmist “Austraalia”.
Täna hommikul (st neljapäeval) laekus lõpuks raha ja andsime auto üle. Eile õnnestus ära müüa ülejäänud matkavarustus (osa olime andnud tasuta ühele soome paarile, kes meil kaks matkatooli ära ostis, sest arvasime, et kohe lahkume ja kuhu me need ikka paneme) ja ka minu videokaamera, mille üle mul on eriti hea meel! Osad matkaasjad andsime ostjatele tasuta peale ja mõned potid-pannid viskasime ära täna. Täna helistati ka veel ja küsiti matkavarustuse kohta, aga hea et lahti saime ja mingitki raha nende eest.
Täna on veel kavas krokodillipargis käia ja 18.45 lennata Perthi! Eks näis, kuidas farmis läheb. Hetkel me ei tea sedagi, kus see asub. Ainult et kuskil Perthi lähedal.
Ja kuu aja pärast sõidan ma jõuluks koju!:)
No comments:
Post a Comment