Friday, May 22, 2009
esimest korda Eesti igatsus!
Oleme nüüd natuke Margaret Riveris tagasi olnud ja enamus aega tööd teinud:). Ilmaga meil reisil väga vedas, sest nüüd on ilm vihmaseks ja jahedaks läinud, isegi tormiseks ning täna välgutas ja müristas.
Kieran andis meile esmaspäeval vaba päeva, mis möödus niisama puhates ja pesu pestes jne:). Teisipäeval ja kolmapäeval töötasime administraatoritena ja lisaks tegime kolmapäeval päevase pausi ajal suurpuhastust. Eile tegime ka suurpuhastust nii, et nüüd on meil kõik toad tehtud! Kieran ütles, et ikkagi on veel palju teha:), mis on hea, sest ainult administraatorina oleks meil liiga vähe tööd. Natuke oleme muud tööd ka leida üritanud, aga veel pole õnnestunud. Olio Bellosse oleme mitu korda helistanud, iga kord on Brett kuskil ära olnud ja lubatud, et ta helistab tagasi, aga tema puhul pole üllatav, et ta seda teinud pole! Sinna me enam ilmselt ei helista ka, vaid üritame end pruninguks kirja panna. Ajalehes oli kuulutus, et juba kolme nädala pärast alustatakse pruninguga! Põhimõtteliselt saaks me seni ainult hostelis töötades ka läbi, sest isegi kui me võtame osa palgast rahana välja, on meil mitu ööd ette tehtud ja teeme ju kogu aeg lisaks.
Administraatorina töötamine mulle väga meeldib, seda teeks hea meelega rohkem:). Kõige rohkem meeldib see, et näeb kõiki inimesi, kes hostelisse tulevad, mis tähendab, et tead, mis huvitavat rahvast siin on ja nemad teavad sind ka juba. Muidu peab lootma, et kohtad neid kuskil üldkasutatavates ruumides:). Inimestega on üldse üldiselt tore suhelda, sest enamus reisivaid inimesi on huvitavad ja toredad. Boonusena saame valida, kelle oma tuppa paneme:). Mark juba ammu kurdab, et kui meie töötame, siis meie tuppa tüdrukud ei satu!:). Mingid boonused peavad ju olema!:) Kieran niigi paneb me toa peaaegu alati inimesi täis (õnneks enamasti poisse:)) ja nt miskipärast alati ühe kohaliku, kes räägib unes ja täna öösel haises kohutavalt! Toas tõesti midagi hingata ei olnud nii, et pidime olenemata külmast ilmast akna lahti tegema (samal ajal oli elektriradikas sees). Õnneks ta oli praegu ainult ühe öö.
Üks hea asi on veel hostelis töötamise juures. Saab palju igasugust infot, sh teavet töövõimaluste kohta, sest enamus, kes tööd otsivad, uurivad meilt võimalusi (receptsionis) ja räägivad, kust nad mis teavet on saanud:).
Kodus tagasi olles, oleme vaadanud ka mõnda head filmi (kuna on jahe ja vihmane, on iga õhtu filme vaadatud, aga kahjuks enamasti igavaid ja vahel lausa kohutavaid pubekate filme vaadatud! Kusjuures filmi valijad ei ole ise mingid pubekad!!!) – World´s fastest Indian (Anthony Hopkins peaosas, väga hea film), Ocean 13 ja Walk the line (Johnny Cashi elulugu, väga väga hea film!). Kahte viimast vaatasime eile ja hea filmivalik õnnestus tänu sellele, et meie valisime (ja et keegi ette ei jõuaks broneerisime filmi vaatamise aja!)!:)
Filmi vaatamise ajal sai nalja ka. Kieran pani ukse lukku kui magama läks (lounge´ist saab otse verandale) nii, et kui keegi suitsetamas käis, siis pidime nad sisse laskma. Mingi hetk oli ukse taga üks tüüp, kelle kohta me arvasime, et ta on meie uus toanaaber. Mina olin teda ainult vilksamisi kaugelt näinud, aga oli tema moodi ja sama dressipluus. Egne oli teda pikemalt näinud, aga ikkagi tekkis meil kahtlus, kes ta on, sest ta hakkas küsima, et kas igal õhtul vaadatakse filme ja kas ta võib ka vaatamas käia! Sellest tekkis mulje, et ta on mingi suvaline tüüp, kes tuli lihtsalt õhtut hostelisse veetma (vahest käib siin sellist rahvast ka)!:). Kui ta uuesti välja läks, siis me ei julgenud teda enam sisse lasta (oli väga purjus)! Õnneks ta sai peauksest sisse (selleks peab uksekoodi teadma, mis on toavõtme küljes) ja sellest me saime aru, et on ikka meie toanaaber:). Aga see oli nii naljakas, kuidas me ehmatasime, et isver, kelle ma uksest sisse lasksin ja kuidas me pärast temast lahti saame! Ja kui ta kolmandat korda läks välja, siis pani kivi ukse vahele, et sealt tagasi sisse saada!:) Naljakas oli see, et ta midagi ei kommenteerinud, et me korraga teda enam sisse ei lasknud!
Lisaks haisevale tüübile ja purjus tüübile, keda me enam uksest sisse ei lasknud, olid meie toas ka kolm toredat iiri poissi, kelle me ise kolmapäeval oma tuppa panime! Nendelt saime ka infot töö kohta. Nad lähevad esmaspäeval viinamarjaistandusse tööle. Kui ma õigesti aru sain, siis viinamarjataimi välja võtma vms:) ja seal istanduses pidavat pruning kolme nädala pärast algama (see võib muidugi edasi lükkuda, sest viinamarja korjamise aeg lükkus edasi ning seni on väga päikeseline ja ilus ilm olnud, mis pidi ka pruningut edasi lükkama).
Täna on meil vaba päev ja midagi erilist ei ole kavas:). Lihtsalt puhata ja mängida.
Ja nüüd on mul juba mitu-mitu päeva kodu- ehk Eesti igatsus!!!
Kieran andis meile esmaspäeval vaba päeva, mis möödus niisama puhates ja pesu pestes jne:). Teisipäeval ja kolmapäeval töötasime administraatoritena ja lisaks tegime kolmapäeval päevase pausi ajal suurpuhastust. Eile tegime ka suurpuhastust nii, et nüüd on meil kõik toad tehtud! Kieran ütles, et ikkagi on veel palju teha:), mis on hea, sest ainult administraatorina oleks meil liiga vähe tööd. Natuke oleme muud tööd ka leida üritanud, aga veel pole õnnestunud. Olio Bellosse oleme mitu korda helistanud, iga kord on Brett kuskil ära olnud ja lubatud, et ta helistab tagasi, aga tema puhul pole üllatav, et ta seda teinud pole! Sinna me enam ilmselt ei helista ka, vaid üritame end pruninguks kirja panna. Ajalehes oli kuulutus, et juba kolme nädala pärast alustatakse pruninguga! Põhimõtteliselt saaks me seni ainult hostelis töötades ka läbi, sest isegi kui me võtame osa palgast rahana välja, on meil mitu ööd ette tehtud ja teeme ju kogu aeg lisaks.
Administraatorina töötamine mulle väga meeldib, seda teeks hea meelega rohkem:). Kõige rohkem meeldib see, et näeb kõiki inimesi, kes hostelisse tulevad, mis tähendab, et tead, mis huvitavat rahvast siin on ja nemad teavad sind ka juba. Muidu peab lootma, et kohtad neid kuskil üldkasutatavates ruumides:). Inimestega on üldse üldiselt tore suhelda, sest enamus reisivaid inimesi on huvitavad ja toredad. Boonusena saame valida, kelle oma tuppa paneme:). Mark juba ammu kurdab, et kui meie töötame, siis meie tuppa tüdrukud ei satu!:). Mingid boonused peavad ju olema!:) Kieran niigi paneb me toa peaaegu alati inimesi täis (õnneks enamasti poisse:)) ja nt miskipärast alati ühe kohaliku, kes räägib unes ja täna öösel haises kohutavalt! Toas tõesti midagi hingata ei olnud nii, et pidime olenemata külmast ilmast akna lahti tegema (samal ajal oli elektriradikas sees). Õnneks ta oli praegu ainult ühe öö.
Üks hea asi on veel hostelis töötamise juures. Saab palju igasugust infot, sh teavet töövõimaluste kohta, sest enamus, kes tööd otsivad, uurivad meilt võimalusi (receptsionis) ja räägivad, kust nad mis teavet on saanud:).
Kodus tagasi olles, oleme vaadanud ka mõnda head filmi (kuna on jahe ja vihmane, on iga õhtu filme vaadatud, aga kahjuks enamasti igavaid ja vahel lausa kohutavaid pubekate filme vaadatud! Kusjuures filmi valijad ei ole ise mingid pubekad!!!) – World´s fastest Indian (Anthony Hopkins peaosas, väga hea film), Ocean 13 ja Walk the line (Johnny Cashi elulugu, väga väga hea film!). Kahte viimast vaatasime eile ja hea filmivalik õnnestus tänu sellele, et meie valisime (ja et keegi ette ei jõuaks broneerisime filmi vaatamise aja!)!:)
Filmi vaatamise ajal sai nalja ka. Kieran pani ukse lukku kui magama läks (lounge´ist saab otse verandale) nii, et kui keegi suitsetamas käis, siis pidime nad sisse laskma. Mingi hetk oli ukse taga üks tüüp, kelle kohta me arvasime, et ta on meie uus toanaaber. Mina olin teda ainult vilksamisi kaugelt näinud, aga oli tema moodi ja sama dressipluus. Egne oli teda pikemalt näinud, aga ikkagi tekkis meil kahtlus, kes ta on, sest ta hakkas küsima, et kas igal õhtul vaadatakse filme ja kas ta võib ka vaatamas käia! Sellest tekkis mulje, et ta on mingi suvaline tüüp, kes tuli lihtsalt õhtut hostelisse veetma (vahest käib siin sellist rahvast ka)!:). Kui ta uuesti välja läks, siis me ei julgenud teda enam sisse lasta (oli väga purjus)! Õnneks ta sai peauksest sisse (selleks peab uksekoodi teadma, mis on toavõtme küljes) ja sellest me saime aru, et on ikka meie toanaaber:). Aga see oli nii naljakas, kuidas me ehmatasime, et isver, kelle ma uksest sisse lasksin ja kuidas me pärast temast lahti saame! Ja kui ta kolmandat korda läks välja, siis pani kivi ukse vahele, et sealt tagasi sisse saada!:) Naljakas oli see, et ta midagi ei kommenteerinud, et me korraga teda enam sisse ei lasknud!
Lisaks haisevale tüübile ja purjus tüübile, keda me enam uksest sisse ei lasknud, olid meie toas ka kolm toredat iiri poissi, kelle me ise kolmapäeval oma tuppa panime! Nendelt saime ka infot töö kohta. Nad lähevad esmaspäeval viinamarjaistandusse tööle. Kui ma õigesti aru sain, siis viinamarjataimi välja võtma vms:) ja seal istanduses pidavat pruning kolme nädala pärast algama (see võib muidugi edasi lükkuda, sest viinamarja korjamise aeg lükkus edasi ning seni on väga päikeseline ja ilus ilm olnud, mis pidi ka pruningut edasi lükkama).
Täna on meil vaba päev ja midagi erilist ei ole kavas:). Lihtsalt puhata ja mängida.
Ja nüüd on mul juba mitu-mitu päeva kodu- ehk Eesti igatsus!!!
roadtrip II osa
Neljapäeval poisid surfasid ööbmiskoha lähedal Ocean Beachil, meie chillisime sel ajal oma ilusas ööbimiskohas (vaade paremale oli nagu Iirimaa ja vaade vasakule Vahemere maad). Mõne tunni pärast tuli Jan meile järgi, sest Wijnand oli läinud surfama (neil oli kahe peale üks surfilaud). Pakkisime asjad kokku ja läksime Ocean Beachile. Pesime Egnega avalikus WC-s nõusid (süüa tegime kordamööda ja need, kes süüa ei teinud, pesid tol päeval nõusid) ja ootamatult ründasid meid sääsed! Täiesti kohutav! Selle aja jooksul, mil me nõusid pesime, sõid meid täiesti ära! Muul ajal me sääski ei näinudki.
Poolest päevast saime lõpuks liikuma! Olin mures, et me ei jõua laupäevaks koju, et Kieranile pühapäeval vaba päev anda, aga see ei sõltunud meist. Igal hommikul äratasime poisid üles ja panime kähku telgi kokku jne ning rõhutasime, et meil vaja tööl olla pühapäeval, aga hiljemalt esmaspäeval.
Denmarki piirkond on ka väga ilus. Meenutab Iirimaad (ja natuke ka Lõuna-Eestit), küngastega, roheline ja palju lambaid (reisi alguses oli igal pool hästi palju lehmi). Käisime Albanys. Huvitav ja päris suur linnake. Eriti meeldisid vanad majad (st Austraalia mõistes vanad), Albany on vanim Euroopa asustus Lääne-Austraalia osariigis, asutatud 1826. Kahjuks meil polnud aega peatuda, et pilte teha. Nii, et Albanysse tahaks kindlasti millalgi uuesti minna. Käisime ainult poes, aga kuna hakkas juba pimedaks minema, siis kaugemale ei jõudnudki, vaid otsisime ööbimiskoha Denmarki ja Albany vahepeal. Ööbisime tasuta kämpimiskohas (kus oli see huvitav pliit, millel süüa tegime, ainult et kartulid jäid pooltooreks, sest hakkasid juba ära kõrbema!) mere ääres. Taas kord väga ilus vaade ja tugev lainekohin. Austraallastele väga meeldib treppe ehitada (ja igasugused sildid ka), ka meie ööbimiskohas sai trepist üles minna ja veelgi ilusamat vaadet nautida.
Reedel ärkasime varem ja sõitsime terve päeva, et jõuda Hydenisse, kus asub Wave Rock (ehk Laine Kalju). Teel läbisime Stirling Range mäeaheliku, mis ei tähendanud mingit kuru ületamist vms, vaid seda et nii vasakul kui paremal olid mäed, aga tee läks ikka tasast maad mööda:). Mäed olid väga ilusad, tegime alguses neist pilti auto aknast (ja võtsime videosse), aga lõpuks tegime ka pildistamise peatuse:). Hydenisse jõudsime kui hakkas juba pimedaks minema nii, et Wave Rocki vaatamine jäi järgmiseks päevaks, sest see pidi olema umbes tunnine jalutuskäik (tasuta, aga maksma pidi auto parkimise eest! Me lihtsalt ei maksnud). Ööbisime karavanpargi lähedal metsas:).
Laupäeva hommikul käisime karavanpargis dušši all. Maksis 3 dollarit nägu, aga duššid olid täiesti luksuslikud ehk seda raha igati väärt! Nautisime täiega:). Kui oma telkimiskohta tagasi jõudsime, poisid ikka veel magasid. Tegime kohvi ja äratasime nad üles. Olime veidi mures, et kas jõuame õhtuks ikka Perthi, aga kui ütlesime poistele, et tahame kindlasti Perthi jõuda ja seal hostelis ööbida (mitte enne Perthi kuskil metsas), siis nad lubasid, et jõuame.
Käisime Wave Rockil, kus meil läks kauem kui tund, aga ilmselt kuna jalutasime pikalt Wave Rocki peal. Wave Rock ise on väga lahe, aga piltidelt tundub suurem ja veelgi lahedam:). Tegime seal ka reisi ainsad grupipildid. Kartsime, et koht on kindlasti rahvast paksult täis ja muretsesime, kuidas seal nii pilti teha, et teised peale ei jääks. Aga pigem tekkis probleem, kes meist pilti teeks:). Rahvast natuke ikka oli, aga üllatavalt vähe. Lisaks vaatasime Jõehobu haigutust ja tegime ka seal pilti.
Ülejäänud päev möödus autos Perthi poole kihutades. Vahepeal tegime jalgade sirutamise peatuse, aga nii kiire oli, et isegi võileibu tegime ja sõime autos (st sõites). Perthi jõudsime kella 18 paiku. Nii tore oli üle pika aja suures linnas olla ja kuna me olime enne seal olnud, siis oli natuke kodune tunne ka:). Ööbisime Billabongi hostelis, kus olime ka Austraaliasse saabudes ööbinud (see tundus nüüd nii ammu olnud olevat!). Jätsime poistega hüvasti, sest nad ei jäänud hostelisse ööbima, vaid läksid Jani onu juurde ja järgmisel päeval suundusid põhja poole. Meie kolisime 8sse tüdrukute tuppa mis koosnes kahest toast, aga vannituba oli üks. Panime asjad ära ja läksime süüa otsima.
Eelmine kord olime nii hädas normaalse koha leidmisega, seepärast tahtsime minna ainsasse heasse toidukohta, mille eelmine kord olime leidnud. Aga õhtul tundus see liiga korralik koht olevat (metsast tulnud ja plätudega:)) nii, et otsisime taas kord natuke uut kohta, aga lõpuks leidsime täitsa hea koha, kus küll neid toite, mida meie tahtsime õhtuti miskipärast enam ei müüdud:). Ostsin mereannid friikartulite ja salatiga (sh fetasalat), mis tuli välja, et oli väga väga suur ports, peaaegu pooled friikartulid jäid söömata:), maksis 13 dollarit.
Seejärel läksime nautima superodavat internetti! Margaret Riveris on internet palju kallim, kui Perthis, aga lisaks sellele oli Perthis tänu konkurentsile hind veel alla läinud ja nüüd sai tund aega internetti 1 dollari eest!!!! (8kr, Margaretis 6 dollarit!) Lisaks odavusele polnud me nädal aega netis käinud nii, et olime kohe 2h:). Perthis oli palju soojem, kui Margaretis. Isegi internetikohvikusse u kell üheksa õhtul minnes oli veel soe. Alles netist tulles südaöö paiku oli jahe.
Hinna sees oli hommikusöök, nautisime seda ja läksime bussijaama otsima. Bussi- ja rongijaamadest on Perthis väga raske aru saada, sest loomulikult neid peab mitu olema ja linna keskel asuvast bussijaamast muidugi väljuvad ainult linnaliinid. Seekord tahtsime minna teise bussifirmaga (sest South West Coach Lines´i kodukas on megaimelik ja ei õnnestunud bussiaegu sealt teada saada), see tähendab muidugi et hoopis teisest bussijaamast, mida meil ei õnnestunud leida nii, et arvasime juba, et jäämegi Perthi! Mul oli nii suur koduigatsus, et küll Perthi kauemaks ei tahtnud jääda (lisaks niigi süda valutas, et jõuame päev hiljem ja Kieran ei saa pühapäeva vabaks. Samas lohutasime end sellega, et vahest ta tahab pühapäeva ja vahest esmaspäeva). Otsustasime minna vaatama, kas South West Coach Lines´iga saab Margareti ja õnnestus saada k 13.30 bussi peale, mis lisaks sõitis kiiremini, kui Transwa buss oleks sõitnud! Ja peale 4h ja 15 minutit olimegi tagasi Margaret Riveris!!! Küll oli hea kodus olla!
Kieran ei olnud pahane, vaid andis meile lausa šokolaadi kojujõudmise puhul:).
Poolest päevast saime lõpuks liikuma! Olin mures, et me ei jõua laupäevaks koju, et Kieranile pühapäeval vaba päev anda, aga see ei sõltunud meist. Igal hommikul äratasime poisid üles ja panime kähku telgi kokku jne ning rõhutasime, et meil vaja tööl olla pühapäeval, aga hiljemalt esmaspäeval.
Denmarki piirkond on ka väga ilus. Meenutab Iirimaad (ja natuke ka Lõuna-Eestit), küngastega, roheline ja palju lambaid (reisi alguses oli igal pool hästi palju lehmi). Käisime Albanys. Huvitav ja päris suur linnake. Eriti meeldisid vanad majad (st Austraalia mõistes vanad), Albany on vanim Euroopa asustus Lääne-Austraalia osariigis, asutatud 1826. Kahjuks meil polnud aega peatuda, et pilte teha. Nii, et Albanysse tahaks kindlasti millalgi uuesti minna. Käisime ainult poes, aga kuna hakkas juba pimedaks minema, siis kaugemale ei jõudnudki, vaid otsisime ööbimiskoha Denmarki ja Albany vahepeal. Ööbisime tasuta kämpimiskohas (kus oli see huvitav pliit, millel süüa tegime, ainult et kartulid jäid pooltooreks, sest hakkasid juba ära kõrbema!) mere ääres. Taas kord väga ilus vaade ja tugev lainekohin. Austraallastele väga meeldib treppe ehitada (ja igasugused sildid ka), ka meie ööbimiskohas sai trepist üles minna ja veelgi ilusamat vaadet nautida.
Reedel ärkasime varem ja sõitsime terve päeva, et jõuda Hydenisse, kus asub Wave Rock (ehk Laine Kalju). Teel läbisime Stirling Range mäeaheliku, mis ei tähendanud mingit kuru ületamist vms, vaid seda et nii vasakul kui paremal olid mäed, aga tee läks ikka tasast maad mööda:). Mäed olid väga ilusad, tegime alguses neist pilti auto aknast (ja võtsime videosse), aga lõpuks tegime ka pildistamise peatuse:). Hydenisse jõudsime kui hakkas juba pimedaks minema nii, et Wave Rocki vaatamine jäi järgmiseks päevaks, sest see pidi olema umbes tunnine jalutuskäik (tasuta, aga maksma pidi auto parkimise eest! Me lihtsalt ei maksnud). Ööbisime karavanpargi lähedal metsas:).
Laupäeva hommikul käisime karavanpargis dušši all. Maksis 3 dollarit nägu, aga duššid olid täiesti luksuslikud ehk seda raha igati väärt! Nautisime täiega:). Kui oma telkimiskohta tagasi jõudsime, poisid ikka veel magasid. Tegime kohvi ja äratasime nad üles. Olime veidi mures, et kas jõuame õhtuks ikka Perthi, aga kui ütlesime poistele, et tahame kindlasti Perthi jõuda ja seal hostelis ööbida (mitte enne Perthi kuskil metsas), siis nad lubasid, et jõuame.
Käisime Wave Rockil, kus meil läks kauem kui tund, aga ilmselt kuna jalutasime pikalt Wave Rocki peal. Wave Rock ise on väga lahe, aga piltidelt tundub suurem ja veelgi lahedam:). Tegime seal ka reisi ainsad grupipildid. Kartsime, et koht on kindlasti rahvast paksult täis ja muretsesime, kuidas seal nii pilti teha, et teised peale ei jääks. Aga pigem tekkis probleem, kes meist pilti teeks:). Rahvast natuke ikka oli, aga üllatavalt vähe. Lisaks vaatasime Jõehobu haigutust ja tegime ka seal pilti.
Ülejäänud päev möödus autos Perthi poole kihutades. Vahepeal tegime jalgade sirutamise peatuse, aga nii kiire oli, et isegi võileibu tegime ja sõime autos (st sõites). Perthi jõudsime kella 18 paiku. Nii tore oli üle pika aja suures linnas olla ja kuna me olime enne seal olnud, siis oli natuke kodune tunne ka:). Ööbisime Billabongi hostelis, kus olime ka Austraaliasse saabudes ööbinud (see tundus nüüd nii ammu olnud olevat!). Jätsime poistega hüvasti, sest nad ei jäänud hostelisse ööbima, vaid läksid Jani onu juurde ja järgmisel päeval suundusid põhja poole. Meie kolisime 8sse tüdrukute tuppa mis koosnes kahest toast, aga vannituba oli üks. Panime asjad ära ja läksime süüa otsima.
Eelmine kord olime nii hädas normaalse koha leidmisega, seepärast tahtsime minna ainsasse heasse toidukohta, mille eelmine kord olime leidnud. Aga õhtul tundus see liiga korralik koht olevat (metsast tulnud ja plätudega:)) nii, et otsisime taas kord natuke uut kohta, aga lõpuks leidsime täitsa hea koha, kus küll neid toite, mida meie tahtsime õhtuti miskipärast enam ei müüdud:). Ostsin mereannid friikartulite ja salatiga (sh fetasalat), mis tuli välja, et oli väga väga suur ports, peaaegu pooled friikartulid jäid söömata:), maksis 13 dollarit.
Seejärel läksime nautima superodavat internetti! Margaret Riveris on internet palju kallim, kui Perthis, aga lisaks sellele oli Perthis tänu konkurentsile hind veel alla läinud ja nüüd sai tund aega internetti 1 dollari eest!!!! (8kr, Margaretis 6 dollarit!) Lisaks odavusele polnud me nädal aega netis käinud nii, et olime kohe 2h:). Perthis oli palju soojem, kui Margaretis. Isegi internetikohvikusse u kell üheksa õhtul minnes oli veel soe. Alles netist tulles südaöö paiku oli jahe.
Hinna sees oli hommikusöök, nautisime seda ja läksime bussijaama otsima. Bussi- ja rongijaamadest on Perthis väga raske aru saada, sest loomulikult neid peab mitu olema ja linna keskel asuvast bussijaamast muidugi väljuvad ainult linnaliinid. Seekord tahtsime minna teise bussifirmaga (sest South West Coach Lines´i kodukas on megaimelik ja ei õnnestunud bussiaegu sealt teada saada), see tähendab muidugi et hoopis teisest bussijaamast, mida meil ei õnnestunud leida nii, et arvasime juba, et jäämegi Perthi! Mul oli nii suur koduigatsus, et küll Perthi kauemaks ei tahtnud jääda (lisaks niigi süda valutas, et jõuame päev hiljem ja Kieran ei saa pühapäeva vabaks. Samas lohutasime end sellega, et vahest ta tahab pühapäeva ja vahest esmaspäeva). Otsustasime minna vaatama, kas South West Coach Lines´iga saab Margareti ja õnnestus saada k 13.30 bussi peale, mis lisaks sõitis kiiremini, kui Transwa buss oleks sõitnud! Ja peale 4h ja 15 minutit olimegi tagasi Margaret Riveris!!! Küll oli hea kodus olla!
Kieran ei olnud pahane, vaid andis meile lausa šokolaadi kojujõudmise puhul:).
Monday, May 18, 2009
roadtrip I osa
Ootamatult sai ka Olio Bellos töö otsa! Seejuures esmaspäeval rääkis Brett, et vähemalt nädala lõpuni on tööd ja siis korraga teisipäeva õhtul ütles, et homsest enam tööd pole... väga veider. Ütles, et võib-olla nädala pärast umbes on jälle, et kes soovivad võivad telefoninumbrid jätta, et ta helistab, kui on tööd.
Olio Bellos saime aga tuttavaks Jani ja Wijnandiga Hollandist, kes algselt plaanisid olla Margaret Riveris pruninguni ja juba otsisid tuba üürimiseks, aga siis kui Olio Bellos töö ootamatult otsa sai, otsustasid minna põhja poole, kus soojem ka:). Enne aga oli neil kavas tutvuda Kagu-Austraaliaga ja kutsusid ka meid roadtripile kaasa. Ütlesime, et põhja kaasa me ei lähe, aga nädalasele roadtripile küll!
Pühapäeval töötasime hosteli receptionis ja lõunavaheajal tegime ühes väikeses toas isegi suurpuhastuse, kõik et nädalaks reisile saaks minna. Ja esmaspäeval kell 12 asusimegi teele.
Kõigepealt suundusime hoopis Margaret Riverist põhja poole Busseltoni, sest Wijnand tahtis endale videokaamerat osta. Peale poe (mobiilid olid üllatavalt odavad!) ja WC pausi, asusime teele lõuna poole. Kuna poisid polnud kunagi üheski veinikeldris käinud (mis on Margaret Riveris kui tuntud veinipiirkonnas ennekuulmatu!), siis käisime teel ka Redgate´ist läbi, kus meie Egnega olime kord juba varem käinud. Esialgu me käisimegi ainult kohtades, kus me olime juba varem käinud. Hamelin Bay´s, kuhu umbes kuu aega tagasi vaalad ja delfiinid randusid ja enamus neist hukkus. Seejärel võtsime suuna Pembertoni poole ja sõitsime mööda ka kohast, kus täiskuu pidu toimus:). Ööbima jäime tasuta kämpimiskohas 70 km enne Pembertoni.
Telgis oli natuke kõva magada ja vastu hommikut ka veidi külm, aga muidu oli tore üle pika aja matkata ja lõkke ääres õhtul istuda. Esimesel õhtul mängisime ka mänge, nt riigid ja pealinnad, aga kuna inglise keeles enamus riike lõpeb a-tähega, jäi see mäng varsti pooleli. Spordialade oma kestis kauem ja oli põnevam, sest lähenesime loominguliselt:). Järgmistel õhtutel me mängida enam ei viitsinud, aga õnneks oli poistel kitarr, mida nad mõlemad natuke tinistasid.
Teisipäeval suundusime Pembertoni, kust ostsime süüa-juua ja mina käisin postkontoris kaarti saatmas. Avalikus WC-s, mida on Austraalias küll igas asustatud kohas, pesime ka nõud ära. Käisime jälle Pembertoni lähedal bicentennial puu juures, see kord tegi Jan ülevalt pilte ka, nii et saime teada, kuidas vaade on:). Sõitsime läbi pisikesest armsast asulast Northcliffe, kus bensiinijaamas avastasime, et ESKY kaas on kadunud. Põrutasime tagasi seda otsima ja leidsimegi tee pealt üles (suht puu lähedalt:)). Ööbima jäime kohakeses nimega Windy Harbour ja tuuline oli seal tõesti. Ainsat korda ööbisime tasulises kämpingus (10 dollarit per nina) ning saime nautida sooja dušši ja tasuta küttepuid. Pimedas WC-sse minnes saime ehmatuse osaliseks, nimelt oli muruplats täis kängurusid, kes meid kuuldes igas suunas hüppama hakkasid! Õnneks meie suunas keegi ei hüpanud ja pääsesime ilusti WC-sse. Tagasitulles olime ettevaatlikumad:).
Kolmapäeval käisime Walpole´is treetop walk´il. Puude otsa on ehitatud tee/sillad, kõige kõrgem koht on 40m kõrgusel. Otse alla vaadata ei olnud väga mõnus ja kõigutas ka parajalt, aga väga lahe oli ja puud olid võimsad. Seda kohta nimetatakse Valley of Giants ehk Hiiglaste Org, sest seal kasvavad suured karri ja tingle (eesti keelset vastet ikka veel ei tea) puud. Treetop walk maksis 8 dollarit per nina ja see oli ainus kulutus vaatamisväärsustele sel reisil.
Edasi suundusime linnakesse nimega Denmark ja sellele lähenedes hakkasid üle pikka aja (esimest korda peale Margaret Riverit) tööle ka meie Vodafone mobiiltelefonid! Vodafone leviga on Kagu-Austraalias suured raskused, õnneks Margaret Riveris probleeme pole, aga natuke väljas kohe on. Denmarki lähedal astusime sisse väikesesse kohakesse, kus valmistatakse igasuguseid erinevaid asju, mida tasuta maitsta sai – igasuguseid määrdeid ja oliiviasju ja moose ja iiriseid ja isegi kahte sorti siidrit (liiga kuivad meie maitse jaoks). Ainus asi, mille eest maksma pidi oli jäätis, aga see oli superhea! Mina võtsin passionfruiti jäätise. Reklaamivad nad ennast kohana, kus müüakse suurimat jäätist Denmarkis (?), aga me kõige suuremat ei võtnud ja meie omad olid juba väga suured:).
Ööbima jäime mere ääres imeilusas kohakeses, kus oli silt “Point” ja tõeliselt ilus vaade. Jõudsime just päikeseloojangu ajal ja asusime kohe pildistama:).
Olio Bellos saime aga tuttavaks Jani ja Wijnandiga Hollandist, kes algselt plaanisid olla Margaret Riveris pruninguni ja juba otsisid tuba üürimiseks, aga siis kui Olio Bellos töö ootamatult otsa sai, otsustasid minna põhja poole, kus soojem ka:). Enne aga oli neil kavas tutvuda Kagu-Austraaliaga ja kutsusid ka meid roadtripile kaasa. Ütlesime, et põhja kaasa me ei lähe, aga nädalasele roadtripile küll!
Pühapäeval töötasime hosteli receptionis ja lõunavaheajal tegime ühes väikeses toas isegi suurpuhastuse, kõik et nädalaks reisile saaks minna. Ja esmaspäeval kell 12 asusimegi teele.
Kõigepealt suundusime hoopis Margaret Riverist põhja poole Busseltoni, sest Wijnand tahtis endale videokaamerat osta. Peale poe (mobiilid olid üllatavalt odavad!) ja WC pausi, asusime teele lõuna poole. Kuna poisid polnud kunagi üheski veinikeldris käinud (mis on Margaret Riveris kui tuntud veinipiirkonnas ennekuulmatu!), siis käisime teel ka Redgate´ist läbi, kus meie Egnega olime kord juba varem käinud. Esialgu me käisimegi ainult kohtades, kus me olime juba varem käinud. Hamelin Bay´s, kuhu umbes kuu aega tagasi vaalad ja delfiinid randusid ja enamus neist hukkus. Seejärel võtsime suuna Pembertoni poole ja sõitsime mööda ka kohast, kus täiskuu pidu toimus:). Ööbima jäime tasuta kämpimiskohas 70 km enne Pembertoni.
Telgis oli natuke kõva magada ja vastu hommikut ka veidi külm, aga muidu oli tore üle pika aja matkata ja lõkke ääres õhtul istuda. Esimesel õhtul mängisime ka mänge, nt riigid ja pealinnad, aga kuna inglise keeles enamus riike lõpeb a-tähega, jäi see mäng varsti pooleli. Spordialade oma kestis kauem ja oli põnevam, sest lähenesime loominguliselt:). Järgmistel õhtutel me mängida enam ei viitsinud, aga õnneks oli poistel kitarr, mida nad mõlemad natuke tinistasid.
Teisipäeval suundusime Pembertoni, kust ostsime süüa-juua ja mina käisin postkontoris kaarti saatmas. Avalikus WC-s, mida on Austraalias küll igas asustatud kohas, pesime ka nõud ära. Käisime jälle Pembertoni lähedal bicentennial puu juures, see kord tegi Jan ülevalt pilte ka, nii et saime teada, kuidas vaade on:). Sõitsime läbi pisikesest armsast asulast Northcliffe, kus bensiinijaamas avastasime, et ESKY kaas on kadunud. Põrutasime tagasi seda otsima ja leidsimegi tee pealt üles (suht puu lähedalt:)). Ööbima jäime kohakeses nimega Windy Harbour ja tuuline oli seal tõesti. Ainsat korda ööbisime tasulises kämpingus (10 dollarit per nina) ning saime nautida sooja dušši ja tasuta küttepuid. Pimedas WC-sse minnes saime ehmatuse osaliseks, nimelt oli muruplats täis kängurusid, kes meid kuuldes igas suunas hüppama hakkasid! Õnneks meie suunas keegi ei hüpanud ja pääsesime ilusti WC-sse. Tagasitulles olime ettevaatlikumad:).
Kolmapäeval käisime Walpole´is treetop walk´il. Puude otsa on ehitatud tee/sillad, kõige kõrgem koht on 40m kõrgusel. Otse alla vaadata ei olnud väga mõnus ja kõigutas ka parajalt, aga väga lahe oli ja puud olid võimsad. Seda kohta nimetatakse Valley of Giants ehk Hiiglaste Org, sest seal kasvavad suured karri ja tingle (eesti keelset vastet ikka veel ei tea) puud. Treetop walk maksis 8 dollarit per nina ja see oli ainus kulutus vaatamisväärsustele sel reisil.
Edasi suundusime linnakesse nimega Denmark ja sellele lähenedes hakkasid üle pikka aja (esimest korda peale Margaret Riverit) tööle ka meie Vodafone mobiiltelefonid! Vodafone leviga on Kagu-Austraalias suured raskused, õnneks Margaret Riveris probleeme pole, aga natuke väljas kohe on. Denmarki lähedal astusime sisse väikesesse kohakesse, kus valmistatakse igasuguseid erinevaid asju, mida tasuta maitsta sai – igasuguseid määrdeid ja oliiviasju ja moose ja iiriseid ja isegi kahte sorti siidrit (liiga kuivad meie maitse jaoks). Ainus asi, mille eest maksma pidi oli jäätis, aga see oli superhea! Mina võtsin passionfruiti jäätise. Reklaamivad nad ennast kohana, kus müüakse suurimat jäätist Denmarkis (?), aga me kõige suuremat ei võtnud ja meie omad olid juba väga suured:).
Ööbima jäime mere ääres imeilusas kohakeses, kus oli silt “Point” ja tõeliselt ilus vaade. Jõudsime just päikeseloojangu ajal ja asusime kohe pildistama:).
Sunday, May 17, 2009
roadtripi pildid
kohe asume teele:)
esimene 66bimiskoht
hommikv6imlemine:)
vaade 66bimiskohast
vaade puu otsast, mina olen puu all:)
puu on 68m k6rge
otsin autojuhile 6unu
Pembertoni ymbrus
Walpole treetop walk
k6ige k6rgem koht on 40m
k6ikus ka p2ris palju:)
red tingle tree (eesti keeles ei tea)
puu juur
vaade j2rjekordsest 66bimiskohast
Ocean beach - siin k2isid poisid surfamas
siin me kokkasime
Sterling range ehk m2eahelik
soolaj2rved
x2
Wave rock ehk Laine Kalju:)
15m k6rge
v2idetavalt 100m pikk
reisiseltskond - Wijnand, mina, Jan, Egne
hippos yawn ehk j6ehobu haigutus
t2iskuu peo pildid
teel peole
piraat peol
laenasin korraks kostyymi
tantsuhoos
teema oli Alice Imedemaalt, sinises siis AliceSaturday, May 16, 2009
oleme roadtripilt tagasi!
Pikem kirjutis tuleb hiljem millalgi, aga lihtsalt et teada anda, oleme elusalt tagasi. Sest Vodafonel lihtsalt ei ole kusagil levi!!! Ainult Margaret Riveris:) ja veel m6nes kohas. T2na pidime ootama kuni Perthi j6uame! T2iesti uskumatu!
Tore on yle pika aja suures linnas olla:), aga koduigatsus on ka v2ga suur (kodu = Margaret River muidugi:)). See on mulle alati omane olnud, et reisi viimastel p2evadel on tohutu koduigatsus... eriti kui oled juba teel koju!
t66pildid:)
t66pilte:
seda maja koristasime 2 p2eva (4+3h)
administraatorid:)
oliivide sorteerimine
oliivipuud
oliivisortijate pidu (Sami synna)
seda maja koristasime 2 p2eva (4+3h)
administraatorid:)
oliivide sorteerimine
oliivipuud
oliivisortijate pidu (Sami synna)
Subscribe to:
Posts (Atom)