Jäämegi Margaret Riverisse:)

Tundub, et siit lahkuda on võimatu:). Paljud on siia tulnud korraks ja jäänud kauaks, nii tundub juhtuvat ka meiega. Meile meeldib siin väga ja lisaks on meil nüüdseks õnnestunud hea töö saada!

Aga alustades algusest: Vinepoweris saime tööd ainult 2 päeva lubatud 2 nädala jooksul. St töötasime laupäeval ja teisipäeval ning edaspidi lubati tööd, kuni lõpuks öeldi, et hooaeg läbi! Seejuures oli Carlosel, Mirjamil ja Jonasel terve see aeg tööd, aga nendel õnnestus esimeses tiimis olla (pealegi olid nad algusest peale Vinepoweris töötanud). Niisiis ootasime tööd ja lebotasime niisama.

Oleme kahel korral karaokes käinud. Esimesel korral Jonas kutsus mind endaga laulma, aga ma ei julgenud laval ja mikrofoni laulda! Õnneks Ryan laulis Jonasega (laulu Help!). Tol korral küsiti mult baaris dokumenti! (sünniaasta peale ei reageeritud otseselt, vaid öeldi, et mul juuksed nüüd hoopis teist moodi:))

Teisel korral oli Jonase viimane kord karaokes nii, et ma olin sunnitud temaga laulma:). Alati on kõige raskem õige laul valida, miskipärast võtsime “Teenage dirtbag”´i, mis ei olnud parim valik, aga käis ka. Ikkagi esimest korda laulsin laval ja mikrofoni (Katule: loodetavasti ma endiselt ei laula mikrofoni, kui mõni selle mulle kontserdil nina alla topib!)! Hiljem tormasin lavale kui Jonas, Juliette ja Beatrice laulsid “Nothing else matters”, sest see on nii lahe laul ja seda oli palju parem laulda! Hiljem selgus, et see oli õhtu viimane lugu. Paljud laulsid seda meiega kaasa, üks kutt tuli lausa lavale laulma (sellest on video ka, aga seda ma ei postita kuhugi:)).

Reedel (17.aprill) oli taas viktoriin hostelis ja seekord õnnestus meil võita! Võiduvõti oli õige meeskonna valimine. Eelmisel korral viktoriinis olid paljud küsimused suunatud inglise keelsele kultuuriruumile (nt multifilmid mida meil muidugi ei näidatud) nii, et ütlesin Egnele, et meil on kedagi inglise keelset vaja. Õnneks saime end ühte võistkonda Kierani vanemate ja Heleniga (kes kõik inglased) ja võitsime pika puuga! Väga lahe oli osalemine, võitmine ja lisaks saime igaüks auhinnaks 10 dollarit (looduses peab valitsema tasakaal nii, et samal ajal meie toanaabrid võtsid mu rahakotist 10 dollarit endale, aga see selgus hiljem). Igati tore õhtu oli!

Laupäeval (18.aprill) käisime üle pika aja rannas (hääletasime, randa sõitsime isa ja kolme lapsega, tagasi 4 kutiga nii, et pidime 4kesi tagaistmel istuma), aga kui meie randa jõudsime, läks päike pilve taha! Aeg-ajalt piilus meid, aga liiga külm oli pilvi päevitada nii, et tunni aja pärast kobisime koju. Õhtul oli meil õhtusöök Lida juures. Lidal on imeilus maja, mis asub eriti ilusas kandis Margaret Riveris (veininimeliste tänavate lähedal). Toit oli ka väga maitsev - nuudlid mingi lihaga ja lisatud oli ka pähklivõid! Frank tegi barbequed, sest ilma selleta nad ju süüa ei saa:). Loomulikult jõime ka veini (ema-isa – ilma selleta barbeque ega õhtusöök lihtsalt siin ei toimu!) ja väga tore oli Lida ja Frankiga lobiseda üle pika aja. Sõitsime ju kaks kuud igal hommikul koos tööle ja enamus kordi ka töölt tagasi – meie “perekond” Margaret Riveris. Lida tütar Lucy sõi ka meiega, aga läks suhteliselt varsti sõpradega välja:). Hea meel oli ka Maggie´t näha, tema sõitis ju ka meiega tavaliselt kaasa.

Pühapäeva õhtul sõitsime taas Molloy saarele Justini juurde. Praamisõit imeilusa tähistaeva all oli super. Siin on tohutult palju tähti taevas ja linnutee on ilusti näha! Kahjuks on seda võimatu kirjeldada ja ka pildistada, aga tähti vaadata on siin super!:) Vahepeal on Wino´sse lisandunud mitmeid uusi töötajaid nii, et seltskonnas oli mitu uut toredat inimest. Eriti lõbustas meid kõiki Matt Kanadast, kes lobises lakkamatult ja oli väga naljakas:). Ühtlasi õnnestus tal kängurud õhtul nii ära hirmutada, et hommikul nad välja ei ilmunudki. Millest oli väga kahju, sest mul oli videokaamera kaasas, et neid filmida! Jäigi filmimata, sest suur känguru ilmus välja alles mõni minut enne seda, kui pidime lahkuma ja ma ei viitsinud kotist kaamerat välja võtma hakata. Nii ei olegi seekordsest külaskäigust ühtegi pilti, aga oli vähemalt sama tore, kui esimesel korral (esimest korda sel reisil sain magada laias voodis! Kuigi ma pole oma voodi järgi veel igatsenudki, oli tore vaheldus hosteli kitsale voodile). Järgmisel päeval toimus jälle barbeque ja chillisime niisama, kuni oli aeg praamile minna.

Tol päeval (esmaspäeval) selguski, et Vinepowerist enam tööd lootust saada pole (enne pruning`u hooaega). Selgus, et Vinepower vahendab ka oliivide korjamist, aga kuna seda tööd on vähe, siis seda vahendatakse ainult alalistele töötajatele ehk kohalikele. Ootamatult selgus, et ka Moss Woodis kasvatatakse oliive, aga nad võtavad selleks töötajaid Vinepoweri kaudu:):(.

Kuna tööd enam ei olnud, küsisime hosteli mänedžer Kieranilt, kas me saaksime hostelis koristada, et tasuta öömaja saada. Juba järgmisel päeval koristasime! Koristamise ajaks on arvestatud 2h, mille eest saab ühe öö tasuta, aga kuna meie koristame kahekesi, peame ühe ööbimise jaoks koristama kaks päeva. Tegelikult kulus meil esimesel päeval 4 tundi ja edaspidi on kulunud 3 tundi, sest koristame hästi korralikult (teised on suutnud kuidagi 2h ja üksi koristada?!?!). Õnneks ei jäänud meie korralik koristamine märkamata hosteli omanikul Davidil, kes neljapäeval ehk kui me olime 2 päeva koristanud (ühel päeval kui koristasime oli ta juhuslikult hostelis ja ütles, et me Eesti meistrid koristamises:)), küsis, kas me sooviksime hostelis töötada. Nimelt on tal vaja kedagi, kes retseptsioonis Kieranit kord nädalas (ja vahest nädalavahetustel) asendaks. Ta arvas, et me võiksime seda kahekesi teha (et siis on alati vähemalt üks meist olemas) ja ütles, et üritab meile võimalikult palju tööd leida, et meil oleks võimalik Margaret Riverisse jääda. Lisaks Kierani asendamisele, mis lisaks retseptsioonile tähendab ka housekeeping´ut (majapidamist ehk voodite tegemist jms), koristame hostelit (mitte iga päev, sest aeg-ajalt Kieran koristab ise ja vahest koristab ka Juliette) ning David ütles, et tal on kavas hosteli suurpuhastus, mida ka meie teeks. Olime loomulikult kohe nõus! Egne oli just masendusse langemas, et meil tööd polnud ja siis selline pakkumine!

Nii, et nüüd on meil plaan olla Margaret Riveris kuni pruninguni, sest ega mujal ei ole nii lihtne tööd leida ja hostelis on meil töö olemas. Siingi on ju pigem tutvused aidanud (ja hostelis elamine), kuigi lisaks tundub, et õigel ajal tulevad tööpakkumised. Hostelis üritame eelkõige välja teenida tasuta öömaja (see on kõige suurem kulu), aga loodetavasti teenime ka natuke raha lisaks (tänu suurpuhastusele ja retseptsiooni tööle). Oleme Kieranit ühe päeva nüüdseks asendanud (esmaspäeva) ja väga meeldis! Õnneks on hooaeg läbi ja väga palju rahvast ei olnud hostelis, alguses lihtsam:). Samas on töö huvitav ja hea vaheldus koristamisele.

David ei ole õnneks niisama lubaja, vaid sõnapidaja ja sebis meile kohe lisaks hostelitööle koristamise sõbra majas! Eelmisel nädalavahetusel koristasimegi kahel päeval (4+3h) Briani maja (teenisime 15 dollarit tunnis).

Kolmapäeval alustasime suurpuhastusega toas number 1 (kulus 4h!). Peseme seinu suhkruseebiga (sugarsoap), mis võtab mustuse uskumatult hästi ära. Lisaks peseme uksed ja aknaraamid, vaipu kutsutakse puhastama mingi firma ja lagesid me ka ei pese (suhkruseebiga tuleks värv maha). Olime parasjagu alustanud koristamist, kui kuulsime, et keegi tuli retseptsiooni (tuba nr 1 on retseptsioonile kõige lähemal) tooma töökuulutust. Kohe kui see inimene oli ära läinud, tormasime kohale ja selgus, et Olio Bello (siinkandi kuulsaim oliivifarm) otsib oliivide sorteerijaid alates järgmisest päevast! Helistasime ja panime end kohe kirja. Hiljem selgus, et meie toakaaslane Theo oli ka end kirja pannud nii, et jagasime kolmekesi tööle sõitmise taksokulud.

Tööpäev algab kell 8 ja algul on hommikul väga külm. Esimesel päeval istusime varju all ja külmetasime. Teisel päeval taipasime päikese kätte kolida:). Esimesel päeval tundus töö igav ja mõttetu, eriti kuna ülemus Brett käis ütlemas, et me oleme liiga aeglased ja nii meile ei maksta midagi! Enne oli suur oliivide spetsialist Peter meile näidanud, mis kõik tuleb välja praakida, aga nüüd Brett ütles, et ei tohi oliive kauaks vaatama jääda ja välja tuleb võtta ainult need oliivid, mida sa kohe märkad, et ei ole korralikud:). Töökiirus tõusis tõesti, aga kvaliteet langes ka kolinal. Nii et kui oliivipurgis on praakoliive (nt sabaga või roheline või katkine), siis ilmselt istus sorteerijal kubjas kuklas ja ta ei saanud oma tööd normaalselt teha. Ega me enne ka ei uimerdanud ju! Lisaks Brett algul rääkis udujuttu, et päevas on võimalik 10 kasti korjata (kast on 12 kilo), hiljem selgus, et tegelikult on normaalne 7 kasti (8h tööpäev). Meil on seni õnnestunud kõige rohkem 6,5 kasti. Seejuures peame ise tegema selliseid asju, mida Brett peaks ise korraldama, aga ta näiteks unustas, et pidi oliivikastid meile ära pesema! Kõige naljakam oli, kui me esimesel päeval küsisime, kas nädalavahetusel ka töötame. Pühapäeva kohta ütles, et ei tööta, aga laupäeva kohta hakkas segast panema, et ei tea, võib-olla jne. Lõpuks ütles, et mõtles valjusti ja et kes tahab, see töötab!:) Ühesõnaga on ta jätnud meile saamatu mulje, sest meie töö korraldamisega ta küll hakkama ei saa, kõike peame ise tegema.

Niisiis esimesel päeval külmetasime ja kirusime, et teeme orjatööd olematu tasu eest, aga alates teisest päevast on töö täiesti normaalne. Midagi eriti huvitavat selles muidugi ei ole ja teed kogu aeg samu liigutusi, aga midagi väga kurta ka pole (kui saad päikese käes istuda). Lisaks on tasu täiesti normaalne, 15 dollarit tunnis kätte ja kuna on pikad tööpäevad, saime kolme päeva (kaks täispikka ja täna poolpikk päev) eest täna palka 300 dollarit!

Eile tegime peale rasket oliivide sorteerimist veel 3h suurpuhastust toas number 2. Õhtuks olime väga väsinud, aga koristatud saime:). Täna olime ka valmis koristama, aga selgus, et Kieran oli sunnitud number 3 inimesi panema ja ootamatult saime vaba õhtupooliku. Ausalt öeldes kulus see täiesti ära, sest väga väsitav on nii pikalt füüsilist tööd teha (aga nauditav).

Millalgi selle kolme nädala jooksul, mil ma blogi pole kirjutanud, käis Silver meil külas. Hängisime niisama ja käisime Silveri ja Ryaniga jõe ääres köiekohas. Nüüdseks on Silver ja Vahur põhja sõitnud ja elutsevad Karrathas (nagu ka 5 Gracetowni karavanpargis elanud eestlast), kus pidavat tööd olema.

Seoses viinamarjade hooaja lõppemisega on mitmed pikaajalised hostelis olnud ära läinud, sh sõitis Mirjam tagasi Eestisse (suveks, septembris tuleb tagasi) ja Carlos Perthi (kavas liikuda põhja, aga ilmselt tulla pruningu ajaks tagasi siia). Ryan läks Manijumupi ja korjab seal õunu. Algul kavatses ta lahkuda laupäeval, aga auto läks katki ja sai tõeks ütlus, et Margaret Riverist ei saa lihtsalt lahkuda! Ta pidi esmaspäevani ootama, sest nädalavahetusel on siin kõik suletud.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et esmaspäeval lahkus Jonas! Sest Jonasega sai Wino´s käia ja karaokes laulda... üldse on ta väga hea sõber (fotokas on tal ka alati kaasas, sain tema fotokast mitmeid lahedaid pilte)! Laupäeval enne Jonase lahkumist käisime Wino`s ja pärast Settlersi pubis, pühapäeval oli hostelis barbeque (reedeti enam ei toimu, sest rahvast on hostelis vähe, peab olema vähemalt 15 inimest) ning istusime ja lobisesime Jonase viimase õhtu puhul. Jonas on suhteliselt vaikne, aga tal on huvitavad küsimused. Näiteks üks kord ta küsis meilt, mis on olnud kõige meeldejäävam hetk Austraalias...

Lisaks äraminejatele on aga ka tagasitulijaid! Tom ja Lou tulid nädalaks Margaret Riverisse. Algul nad pidid peatuma Gracetowni karavanpargis, aga nad tegid avarii (teine auto sõitis sisse, auto läks mahakandmisele, endaga neil õnneks midagi hullu ei juhtunud) ja kolisid hostelisse, sh olid kolm ööd meie toas. Tom on täiesti unustamatu kuju ja eile olid meie toas kõik vanad olijad (va üks mees) – Tom, Lou, Gary, Juliette, Mark, Egne ja mina:).

Algul oli harjumatu, et inimesi on nii väheks hostelis jäänud, aga sellel on ka omad võlud. Järjest hubasem ja kodusem on olla. Enamasti saab näiteks vaadata filmi, mida tahad (enne oli raskem löögile saada) – oleme seni vaadanud Fracture (olin enne näinud, vist PÖFF-il, mulle väga meeldis), Fightclub (ma ei olnud enne näinud, kõik kiidavad, Marki lemmikfilm, mulle väga meeldis) ja Brokeback Mountain (ma ei olnud enne näinud, minu arvates põhjendamatult üle kiidetud, suhteliselt igav film, aga mul on hea meel, et olen näinud). Rohkem pole veel jõudnud/jaksanud vaadata.

Ja Austraalias oleme avastanud superhea bändi – Kings of Leon.

Ja tänasest on meil hostelis kaks kassi – Oskar ja Izzy, aga me pole neid veel näinud, sest nad alles kohanevad oma uue koduga:).