Nannup
Chica
Bridgetown
meie magna:)
Rockfield Winery
Chalice Bridge
Tuesday, September 29, 2009
Nädala pärast roadtripile!
Uskumatu, aga tõsi – on lõpuks aeg lahkuda Margaret Riverist!
Olen siin olnud kokku 7 kuud! Plaan oli jääda paariks kuuks:).
Kolmapäeval sai ootamatult farmitöö otsa. Farmis, kus me töötasime (Bantry Bay Farm), ei olnud see enam üllatav, et hoolimata sellest, et alles öeldi, et tööd on vähemalt 3-4 nädalat, öeldi ühel õhtul lihtsalt, et nüüd on töö tehtud ja kõik. Mänedžer kusjuures oli haige, nii et supervisor (tööde ülevaataja vms) pidi “hea” uudise edasi andma. Olin miskipärast juba esmaspäevast alates tundnud, et töö vist saab varsti otsa. Tööl valitses kaos ja kuigi väga paljud inimesed olid töölt lahkunud, tundus, et traatide langetamine saab kohe-kohe valmis. Eelnevalt oli räägitud, et peale pruunimist on lisaks traatide langetamisele veel palju erinevaid töid vaja teha, aga muud tööd jätkus ainult pooleks päevaks. Lisaks tekitas üleüldist rahulolematust ja pettumust see, et esmaspäeval öeldi ootamatult, et kuigi lubati, et oleme tunnitööl, saame nüüdsest tükipalka (esmaspäeval see vist minu kohta veel ei kehtinud, sest tegin poistest erinevat tööd)! Kusjuures seda me ei tea siiani, mis see tükipalk siis on (homme on palgapäev, eks siis selgub, palju palka saame). Teisipäeval oli meil ootamatult vaba päev (boss haige ja ei ole otsustanud, mis tööd me järgmiseks teeme), mis süvendas veelgi minu kahtlusi, et peagi saab töö otsa...
Positiivne külg on see, et saab puhata. Pruunimine oli kurnav minu kätele ja pruunimise järgne töö jalgadele (väga palju käimist nii, et hüppeliiges on valus). Kusjuures käed valutavad praegu rohkem kui vahepeal, mil nad juba pruunimisega harjusid. Võõrutusnähud:). Negatiivne külg on see, et olin arvestanud, et saame tunnipalka ja lootnud töötada veel 2 nädalat...
Hostelis töötasin sel pühapäeval viimast korda terve päev administraatorina, sest kuigi algselt oli kavas ära minna kolmapäeval, ei tahtnud ma oma viimasel nädalavahetusel töötada. Siiski ei olnud see pühapäev mu viimane tööpäev, sest Kieran palus mul end asendada neljapäeva õhtul, see on aga ainult 3h ja tähendab, et koristama ma enam ei pea. Administraatorina oli algul huvitav töötada, lisaks on see väga hea CV-sse panna, et ma olen töötanud administraatorina ja koristajana, aga nüüdseks olen juba samast tööst väsinud (5 kuud).
********
Tegin vahepeal ära oma teise aasta viisa ja ostsin lennukipiletid koju! Õigemini alustan 8.detsembril lendu Stockholmi (kohale jõuan 10ndal) ja tagasi Perthis olen 15.jaanuaril (tagasilend Stockholmist 13.jaanuar). Nii, et juba kahe kuu pärast olen kohal!!!
********
Reedel toimub meie äraminekupidu, mis on minu jaoks viimane vodka friday Margaret Riveris! Ära minna on kurb, kuid samas tunnen, et on aeg lahkuda. Enamus inimesi on kas juba läinud või kohe-kohe minemas. Eelmisel reedel näiteks oli viimane pidu Juliette´il, Johnil, Conoril ja Rob´il. Kui meie ära läheme jäävad siia pikaajalistest olijatest ainult Jonas, Suzanne, Argo ja Ahto.
********
Margaret Riverist lahkuda on plaanis pühapäeval ning alustada roadtripi Perthist koos Jennyga esmaspäeval. Enne Perthi käia Penguin Islandil pingviine vaatamas ja Fremantle´i vanglas ekskursioonil.
********
Ostsime roadtripi jaoks auto 2000 dollariga (Mitsubishi Magna 1993a), kurss on umbes 9 EEK hetkel, nii et 18 tuhandega korralik auto!:). Oleme sellega mitmed korrad rannas käinud (nädalavahetusel oli väga ilus ilm) ja teisipäeval, kui mul oli vaba päev, võtsime ette pikema retke – Nannup, Bridgetown ja Manjimup. Kokku sõitsime 375km. Väga ilus loodus oli. Roheline ja künklik, lisaks ilusad karripuud. Nüüd peaks mul siin kandis enamus kohad käidud olema! Veel üks märk, et aeg edasi liikuda:).
Sel nädalavahetusel avastasime väga ilusa ranna, olin enne käinud Gas Bay rannas, kuid parkimiskohast alati paremale läinud. Selgus, et vasakul on palju ilusam rand:)!
Olen siin olnud kokku 7 kuud! Plaan oli jääda paariks kuuks:).
Kolmapäeval sai ootamatult farmitöö otsa. Farmis, kus me töötasime (Bantry Bay Farm), ei olnud see enam üllatav, et hoolimata sellest, et alles öeldi, et tööd on vähemalt 3-4 nädalat, öeldi ühel õhtul lihtsalt, et nüüd on töö tehtud ja kõik. Mänedžer kusjuures oli haige, nii et supervisor (tööde ülevaataja vms) pidi “hea” uudise edasi andma. Olin miskipärast juba esmaspäevast alates tundnud, et töö vist saab varsti otsa. Tööl valitses kaos ja kuigi väga paljud inimesed olid töölt lahkunud, tundus, et traatide langetamine saab kohe-kohe valmis. Eelnevalt oli räägitud, et peale pruunimist on lisaks traatide langetamisele veel palju erinevaid töid vaja teha, aga muud tööd jätkus ainult pooleks päevaks. Lisaks tekitas üleüldist rahulolematust ja pettumust see, et esmaspäeval öeldi ootamatult, et kuigi lubati, et oleme tunnitööl, saame nüüdsest tükipalka (esmaspäeval see vist minu kohta veel ei kehtinud, sest tegin poistest erinevat tööd)! Kusjuures seda me ei tea siiani, mis see tükipalk siis on (homme on palgapäev, eks siis selgub, palju palka saame). Teisipäeval oli meil ootamatult vaba päev (boss haige ja ei ole otsustanud, mis tööd me järgmiseks teeme), mis süvendas veelgi minu kahtlusi, et peagi saab töö otsa...
Positiivne külg on see, et saab puhata. Pruunimine oli kurnav minu kätele ja pruunimise järgne töö jalgadele (väga palju käimist nii, et hüppeliiges on valus). Kusjuures käed valutavad praegu rohkem kui vahepeal, mil nad juba pruunimisega harjusid. Võõrutusnähud:). Negatiivne külg on see, et olin arvestanud, et saame tunnipalka ja lootnud töötada veel 2 nädalat...
Hostelis töötasin sel pühapäeval viimast korda terve päev administraatorina, sest kuigi algselt oli kavas ära minna kolmapäeval, ei tahtnud ma oma viimasel nädalavahetusel töötada. Siiski ei olnud see pühapäev mu viimane tööpäev, sest Kieran palus mul end asendada neljapäeva õhtul, see on aga ainult 3h ja tähendab, et koristama ma enam ei pea. Administraatorina oli algul huvitav töötada, lisaks on see väga hea CV-sse panna, et ma olen töötanud administraatorina ja koristajana, aga nüüdseks olen juba samast tööst väsinud (5 kuud).
********
Tegin vahepeal ära oma teise aasta viisa ja ostsin lennukipiletid koju! Õigemini alustan 8.detsembril lendu Stockholmi (kohale jõuan 10ndal) ja tagasi Perthis olen 15.jaanuaril (tagasilend Stockholmist 13.jaanuar). Nii, et juba kahe kuu pärast olen kohal!!!
********
Reedel toimub meie äraminekupidu, mis on minu jaoks viimane vodka friday Margaret Riveris! Ära minna on kurb, kuid samas tunnen, et on aeg lahkuda. Enamus inimesi on kas juba läinud või kohe-kohe minemas. Eelmisel reedel näiteks oli viimane pidu Juliette´il, Johnil, Conoril ja Rob´il. Kui meie ära läheme jäävad siia pikaajalistest olijatest ainult Jonas, Suzanne, Argo ja Ahto.
********
Margaret Riverist lahkuda on plaanis pühapäeval ning alustada roadtripi Perthist koos Jennyga esmaspäeval. Enne Perthi käia Penguin Islandil pingviine vaatamas ja Fremantle´i vanglas ekskursioonil.
********
Ostsime roadtripi jaoks auto 2000 dollariga (Mitsubishi Magna 1993a), kurss on umbes 9 EEK hetkel, nii et 18 tuhandega korralik auto!:). Oleme sellega mitmed korrad rannas käinud (nädalavahetusel oli väga ilus ilm) ja teisipäeval, kui mul oli vaba päev, võtsime ette pikema retke – Nannup, Bridgetown ja Manjimup. Kokku sõitsime 375km. Väga ilus loodus oli. Roheline ja künklik, lisaks ilusad karripuud. Nüüd peaks mul siin kandis enamus kohad käidud olema! Veel üks märk, et aeg edasi liikuda:).
Sel nädalavahetusel avastasime väga ilusa ranna, olin enne käinud Gas Bay rannas, kuid parkimiskohast alati paremale läinud. Selgus, et vasakul on palju ilusam rand:)!
Mõned seigad elust Austraalias
Enamasti ei mõtlegi sellele, et olen Austraalias. See meenub tavaliselt, kui näen kängurusid. Näiteks igal hommikul tööle sõites olid põllud täis känguru karju – tõeliselt palju kängurusid, osad neist väga suured. Kängurusid ei olnud näha ainult siis, kui vihma sadas.
Praegusel aastaajal, kui sajab palju vihma, näeb väga tihti vikerkaart, sest väga tihti paistab samaaegselt ka päike. Vahest ka kahte korraga! Sel juhul on teine tavaliselt ainult väike jupp ja tunduvalt heledam, kuid üks kord nägin kahte terve kaarega vikerkaart. See oli tõeliselt ilus (fotokat ei olnud loomulikult kaasas, olin siis pruunimas:)).
Veel üks huvitav asi on siin see, et enamus teed on asfaldiga, kuid osad teed on kaetud vaid kitsa asfaldi ribaga nii, et sõitma mahub ainult üks auto. Selleks, et oleks võimalik siiski kahesuunaline liiklus on teeääres lai kruusariba (mis on pigem oranž liiv), mille peal saab ühe rattaga sõita, kui tuleb koomale võtta ja keegi mööda lasta.
___________
Olen kuulnud palju sellest, et Austraalia on väga bürokraatlik. Tavaliselt ei panegi seda tähele, sest palju seda asjaajamist siin siis ikka on, kui algul on asjad aetud (viisakleeps passi, pangakonto avatud jne). Seda üllatavam kogemus oli uue mobiili ostmine. Tundub väga lihtne asi, aga siin see nii ei ole. Tahtsin osta kõnekaardiga telefoni, sest see on tunduvalt odavam, kuigi mul on mobiilinumber juba olemas. Valisin telefoni välja, läksin kassasse, müüja asus täitma mingt vormi, kus oli vaja elukohta jne ja siis selgus, et vaja on ka passi! Passi ma loomulikult kunagi kaasas ei kanna. Pakkusin ID-kaarti ja seletasin, et tegemist on isikut tõendava dokumendiga (mis on sellel ka inglise keeles kirjas). Ei sobinud. Aidanud oleks nt kaks Austraalia pangakaarti, aga mitte üks Eesti ja üks Austraalia (Eesti kaart on mul veel uhke Sampo panga kuldne krediit-deebetkaart!:)). Juliette pakkus, et ostab siis ise, sest tal oli pass kaasas. Selle peale ütles müüja, et nii ka ei saa, sest ta teab, et Juliette ostab selle mulle!!!
Täiesti uskumatu, aga jäigi mobiil ostmata, sest olime 50km Margaret Riverist, kus asus minu armas passikene! Olin väga pettunud ja vihane, sest olin läinud Busseltoni kindla sooviga osta endale mobiil...
Praegusel aastaajal, kui sajab palju vihma, näeb väga tihti vikerkaart, sest väga tihti paistab samaaegselt ka päike. Vahest ka kahte korraga! Sel juhul on teine tavaliselt ainult väike jupp ja tunduvalt heledam, kuid üks kord nägin kahte terve kaarega vikerkaart. See oli tõeliselt ilus (fotokat ei olnud loomulikult kaasas, olin siis pruunimas:)).
Veel üks huvitav asi on siin see, et enamus teed on asfaldiga, kuid osad teed on kaetud vaid kitsa asfaldi ribaga nii, et sõitma mahub ainult üks auto. Selleks, et oleks võimalik siiski kahesuunaline liiklus on teeääres lai kruusariba (mis on pigem oranž liiv), mille peal saab ühe rattaga sõita, kui tuleb koomale võtta ja keegi mööda lasta.
___________
Olen kuulnud palju sellest, et Austraalia on väga bürokraatlik. Tavaliselt ei panegi seda tähele, sest palju seda asjaajamist siin siis ikka on, kui algul on asjad aetud (viisakleeps passi, pangakonto avatud jne). Seda üllatavam kogemus oli uue mobiili ostmine. Tundub väga lihtne asi, aga siin see nii ei ole. Tahtsin osta kõnekaardiga telefoni, sest see on tunduvalt odavam, kuigi mul on mobiilinumber juba olemas. Valisin telefoni välja, läksin kassasse, müüja asus täitma mingt vormi, kus oli vaja elukohta jne ja siis selgus, et vaja on ka passi! Passi ma loomulikult kunagi kaasas ei kanna. Pakkusin ID-kaarti ja seletasin, et tegemist on isikut tõendava dokumendiga (mis on sellel ka inglise keeles kirjas). Ei sobinud. Aidanud oleks nt kaks Austraalia pangakaarti, aga mitte üks Eesti ja üks Austraalia (Eesti kaart on mul veel uhke Sampo panga kuldne krediit-deebetkaart!:)). Juliette pakkus, et ostab siis ise, sest tal oli pass kaasas. Selle peale ütles müüja, et nii ka ei saa, sest ta teab, et Juliette ostab selle mulle!!!
Täiesti uskumatu, aga jäigi mobiil ostmata, sest olime 50km Margaret Riverist, kus asus minu armas passikene! Olin väga pettunud ja vihane, sest olin läinud Busseltoni kindla sooviga osta endale mobiil...
Friday, September 4, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)