Tööotsingud ja -rännakud

Niisiis viisid meie tööotsingud Gattonisse!

Õhtuse Greyhound bussiga sõitsime kohale, kohalikust karavanpargist tuldi meile ilusti vastu. Anti hunnik telefoninumbreid ja öeldi, et kõik on kiiresti tööd leidnud ja et hooaeg on sel aastal hilisem, aga just algas lillkapsa hooaeg ja kohe varsti peaks algama kartuli hooaeg.

Maksame 85$ nädalas karavani eest, mis on nagu väike majake. Vana, aga muidu igati OK, kui välja arvata põrand, mis on sellises seisus, et ilma jalatsiteta liikuda ei saa. Peagi selgus teine probleem - öösiti on väga külm! Aga päeval nii ilus päikeseline ja soe ilm!

Kohale jõudsime õhtul pimedas ja kahekesi Stephanie´ga, sest Rachael oli taas kord araks löönud ja lubas tulla homme! See homme kestis mitu päeva, aga sellest hiljem....

Järgmisel päeval, mis oli laupäev, helistasime neil numbritel, aga ühest kohast paluti tagasi helistada pühapäeval, teisest esmaspäeval, ühes kohas tööd polnud anda ja ülejäänutes ei vastatud. Otsustasime järgmisel päeval sinna ühte kohta helistada ja ülejäänud helistamised esmaspäeva jätta.

Kasutasime imekena päikesepaistelist päeva hoopis linnakesega tutvumiseks. Nagu juba eelmisel õhtul pimedas oli tundunud on tegemist ilusa linnakesega ja piirkond pidi rikas olema, sest suur põllumajanduskeskus Queenslandis. Lootsime, et ehk keegi neist rikastest farmeritest meile ka tööd leiab:).

Väike piknik! Nii mõnus oli peale 55h-seid töönädalaid ostukeskuses väljas päikese käes olla! Nagu maa all oleks elanud selle kuu aega, mis ma Toowoombas olin.

Stephanie´ga.

Kuna lahkusime Toowoombast ootamatult, ei olnud me palju raha koguda jõudnud (me ei saanud ju normaalset palka seal, 300$ nädalas, millest 100$ koha maha rendiks!). Õppisime väga odavalt toime tulema!:P

On ju ilus!

Väga puhas ja korras on see linnake.

Tee linna ei olnudki nii lihtne, sest tuleb minna üle silla, kuhu jalakäijad minna ei tohi. Seda, kust me siis minema peame, ei osanud keegi meile öelda (karavanpargis oli kontor kinni, nad ehk oleks osanud öelda). Märgid näitavad et silla äärest peaks mingi rada minema, aga ei leidnud me seda. Kohalik, kelle käest küsime, ei osanud midagi arvata, ütles, et kogu aeg inimesed käivad jala üle silla (igal pool sildid, et suur trahv, kui vahele jääd!) ja soovitas meil pesumaja töötajalt küsida. See ütles, et LOOMULIKULT ta ise pole jala käinud üle silla (sest kes siis aussidest jala käib!), aga et peab mingi tee olema, et tema meelest minnakse lihtsalt läbi aiaaugu ja üle raudtee!!!

Linna siiski õnnestus autoga saada. Nimelt küsisime karavanpargi ees ühe just töölt tulnud India kuti käest, et kuidas linna saab ja kuna ta oli just IGA supermarketisse teel, siis ta viskas meid sinna ära. Lisaks ta oli nii sõbralik, et lubas küsida oma farmist meile tööd ja vahetasime telefoninumbreid.

See on ikka naljakas, kuidas aussid jala ei käi ja kui küsisime, kus on infopunkt, siis üks kohalik mees näitas suuna kätte, aga hoiatas, et see on väga kaugel!!! Tegelikult oli suhteliselt seal samas, st natuke pidi jah jalutama, aga mitte üle kilomeetri ja ilm oli ju megailus! Lisaks saime nii rohkem linna näha. Neile ei teeks paha ise ka vahest jalutada.... aga noh, vähemalt on inimesed väga sõbralikud ja abivalmis, kõik ka ei saa:)

Jõudsimegi kohale. Selline asjandus oli infokeskuse juures.

Tegemist on ikkagi põllumajanduspiirkonnaga.

Nii lahe raamat!

Selline lahe järveke oli ka infokeskuse juures. Lubasime endale ühed kohvid ja nautisime päikest ja värsket õhku! Helistasime Rachealile, et tulgu ära, kaua ta on ori, et meie naudime super ilma vabas looduses... imeilusas pisikeses linnakeses. (tegelt ikka küla:)) Aga ei mõjunud, st tahab tulla, aga ei julge Yarivile öelda. Kuna ta oli nädala ära, siis ta pole nii suures masenduses ka seal tööl, kui meie, aga ega ta ka sinna jääda ei taha ja ta vihkab üksi majas elamist (Jackie lahkus ka Melbourne´i, kuhu ta juba ammu kibeles).

Selline on Gattoni kohtumaja:)

see on advokaadibüroo.

Lõpuks me avastasime ikka selle jalakäijate tee ka, mis läks kuskilt võsast silla kõrvalt.

Õhel päeval me lihtsalt lebotasime karavanis. Ja siis valdas meid rahutus. Kõige raskem töö otsimise juures on, et kannatlikkust peab olema. Aga meil hakkas raha otsa saama, lisaks on Stephanie väga kärsitu inimene. Nii me otsisimegi muudkui internetist tööd (taotlesime vist igast võimalikust McDonaldsist tööd näiteks), vahepeal lõbustasime end roadtripi planeerimisega (st reis, mis on kavas peale raha kogumist, enne tuleb muidugi töökoht leida).

Ja siis esmaspäeval me helistasime ja selgus, et üheski farmis ei ole kohe tööd, et ehk varsti on ja siis me otsisime veelgi palavikulisemalt netis ja lõpuks leidsime mingi müügitöö Surfers Paradise´is, kuhu meid järgmiseks päevaks kutsuti vestlusele. Lisaks saime kõne Brisbane´ist. Jackie oli meile andnud numbri agentuuri, mille kaudu ta Melbourne´is oli kõnekeskusesse tööle saanud. Meie saime kõne Brisbane´ist, kutsuti samuti võimalikult kiiresti kohale, et tööd on palju pakkuda ja et meil on piisavalt kogemust ja et isegi võib-olla kohe on tööd pakkuda!

Otsustasime siis, et järgmisel päeval ehk teisipäeval, kui Rachealil on vaba päev, tuleb ta meile külla ja on autojuhiks!:) Lisaks pidime Rachealilt raha laenama, et edasi elada.

Teisipäeval sõitsimegi GPS-i, kelle nimeks on Sally muide, abiga Surfers Paradise´i. See on u tund lõunas Brisbane´ist. Ma ei mäleta täpselt, palju sinna sõit aega võttis, aga umbes 2h. Nii, et Surfers Paradise´is ka käidud:). Pilte ma ei teinud, kuigi fotokas oli kaasas. Kuidagi ei leidnud, midagi, mida teha:). Surfers Paradise ise on naljakas koht. Turistikas. Pisike, aga pilvelõhkujatega. Kallis koht. Pidutsemise koht. Terve tänav täis inimesi, kes jagavad flaiereid igasugu üritustele. Ütlesime, et me ilmselt kohe täna ära sealt:).

Läksime siis vestlusele. Selgus, et nn avalik vestlus, kuhu hulgi inimesi tuli. Istusime maha ja otsustasime kõik korraga, et ei taha siin olla:). Tulime lihtsalt välja sealt. Ja sõitsime Brisbane´i.

Võtsime Stephanie´ga Cloud9 hostelis toa, sest see kõige odavam. Olin eelmisel korral, kui Brisbane´is olin, seda hostelit vaatamas käinud. Siis tundus mulle räämas ja kole, aga oli tegelikult täitsa normaalne, va see, et ma sain lutikad, aga need võisid ka karavanpargist kaasas olla muidugi, kuigi mul seal polnud. Igatahes nagu ikka, ainult minul olid. Ei tea, miks sitikad-putukad mind nii väga armastavad.

Järgmisel päeval käisime siis agentuuris ja täitsime vormid ära ja kuigi tibi oli sõbralik ja lubas tööd leida, siis kohe tööle asumisest polnud enam juttugi. Ja selgus, et töö kestvus pole kunagi teada, et vahest ainult paariks päevaks tahetakse, aga võidakse ka 6ks kuuks palgata. Samas palk on alati hea, sest agentuur maksab ja tegemist oleks kontoritööga. Pidime veel oma CV-sid kohendama ja siis pidi Charlotte meid andmebaasi üles panema ja meiega ühendust võtma, kui mingeid tööpakkumisi tuleb.

Leidsime ka taas kord fundraisingu kuulutuse (st annetusteks raha kogumine), õigemini kõndisime mööda tänavat ja üks naine peatas meid ja küsis, kas me otsime tööd. Ütles, et kuna me nii korralikult riides, siis algul kõhkles, kas meid peatada, et ilmselt meil töö olemas:). Aga me olime korralikult riides ainult seetõttu, et tulime ju intervjuult. Meil oli lühike vestlus selle naisega, pidime rollimängu jälle tegema (a la nagu ma eelmine kord telefonis tegin) ja siis järgmisel hommikul tagasi minema.

Hommikul pidime kõigepealt tükk aega ootama (meid kutsunud naine oli väga sõbralik, aga tema ülemus oli natuke ülbe ja tema vist otsustas, kes tööle saab), rahvast muudkui kogunes. Toimus grupiintervjuu, kus algul kiideti oma firmat ja et teistest erinev ja et tunnipalk ja seetõttu valivad väga hoolikalt, et õiged inimesed neil töötaks. Siis pidi igaüks end tutvustama ja ütlema, et miks ta seda tööd teha saab. Õnneks meid värvanud naine oli meile rääkinud, mis seal toimuma hakkab ja teadsime ette. Ikkagi läksin natuke närvi, pole ammu pidanud suure rahvahulga ees rääkima. Stephanie ütles aga, et polnud aru saada, et olin närvis.

Seejärel tuli diskuteerimise foor, kus rahvas jagati pooleks, mina sattusin gruppi, kes pidi arvama, et kohvi on väga hea ja Stephanie sattus kohvi vastaste gruppi. Nõme teema, aga hea, et ma pooldajate poolel olin. Meie grupis igaüks ütles, mida ta tahab öelda, aitasime ka üksteist ja siis lobisesime niisama. Stephanie ütles, et tema grupis olid nagu lapsed kõik ja üldse kõik väga imelik:). Igatahes kandsime kõik omad punktid ette ja siis veel toimus diskuteerimine, ma ka hüppasin ühe korra püsti, ei tahtnud, aga pidi aktiivne olema. Üle ühe korra ei saanud keegi sõna, aga ühe korra vist enamus rääkisid. Ja siis tuli pommuudis, edasi järgmisse vooru sai ainult 2 inimest!!! Olime kõik shokis, sest järgmine voor pidi olema tänaval inimeste peatamine ja see ju palju olulisem, kui kohvist rääkimine... pealegi minu meelest ainult 2 inimest ei saanud diskuteerimisega hakkama ja need 2 inimest ka ei paistnud eriti silma, eriti üks tüdruk. Algul ma arvasin, et tema sõbranna sai edasi, sest ta tundus tublim:).

Tulime koos selle tüdruku sõbrannaga ära, istusime pargis ja arutasime kui üllatunud olime, et ainult 2 inimest said edasi. Kõik olid shokis sellest! Olime suhteliselt masendunud, et isegi sellist tööd ei saa, mida me tegelt ei tahagi teha....

Tagasi hostelisse jõudes, surfasime jälle netis, otsisime farmitööd ja leidsime, et Lõuna-Austraalias Milduras vaja pakkijaid. Selleks hetkeks meil oli ükskõik, kus töö on, peaasi, et tööd saada. Helistasime, selgus, et üks pakkija koht on veel vaba, aga teine saaks korjamist teha. Olime nõus, aga korraga see naine hakkas rääkima, et korjamine ikka nii raske, et me ikka arutaks, kas ma nõus seda tegema (olin nõus, sest ma olen ju ennegi korjanud ja peaasi, et tööd saaks). Pidime talle mitu korda helistama ja kinnitama, et olen nõus korjama (esialgu ta arvas, et tegemist paarikesega ja korjaja oleks mees). Lõpuks ta ei vastanud enam ja oli levist väljas. Siis ütles, et ta sõidab autoga ja helistab tagasi. Me ei kuulnud temast enam kunagi... Vahest on inimesed ikka väga imelikud!

Ja meie olime valmis sinna lendama! Olime juba vanematelt laenu palunud.

Vahepeal oli aga Racheal kuskilt mingeid telefoninumbreid leidnud ning helistasime neid läbi ja saime tööd Bowenis! Täpselt kolm kohta olevat vabad, pakkimine ja pidime kohal olema hiljemalt esmaspäeva õhtul, alustama tööd kolmapäeval!!! Ütlesime, et tuleme.

Orgunnisime kõige odavama transpordi - lennuk Brisbane-MacKay ja buss MacKay lennujaamast Bowenisse. Seejuures kõige odavam lend oli hommikul ja pidime lennujaamas terve päeva passima. Racheal oli ka lõpuks Yarivile ära öelnud ja lubanud veel nädal aega töötada, nüüd ütles talle, et pühapäeva hommikul ta lahkub (et tulla varahommikuse bussiga Toowoombast Brisbane´i).

Ainus probleem oli, et pidime veel kuni pühapäevani Brisbane´is olema. Õnneks sain just siis raha IGA-st, käisin ühel reedel lisaraha seal teenimas ja kaupa üle lugemas (seda tehakse kord kuus), sain meie öömaja eest sellega maksta! Lisaks panid me vanemad ja mõlema õed meile raha teele:).