Kui Eestist tagasi jõudsin, oli korjamise hooaeg juba alanud, aga esimesel töönädalal oli veel vähe korjamist ja tööpäevad lühikesed (raha ka vähem). Peale seda on olnud enamasti pikad tööpäevad, vahepeal oli kolm vaba päeva, muidu oleme muudkui töötanud.
Algul korjasime epamiselt virsikuid, nektariine ja ploome, nüüdseks on nektariinid ja ploomid korjatud ning lisandunud on õunad ja pirnid. Lisaks korjamisele ka pakime ning aegajalt voldime karpe, millesse puuvilju pakitakse (vahest aga pakitakse plastmastist kastidesse).
Virsikud on vastikult karvased, ajavad naha sügelema. Nii mul kui Piretil tekkis juba harvendades allergia. Algul käsivartele ja kõhule, aga vahetult enne koju lendamist tekkisid mul punnid käelabale ja peopessa. Selleks ajaks, kui Rootsi jõudsin, oli asi juba päris hull. Nahka tuli maha ja sügeles kohutavalt. Apteegist mingit asjalikku rohtu ei õnnestunud saada ja kuna arstiabi on Rootsis välismaalasele kohutavalt kallis (visiiditasu 1500SEK-i!), siis pidin nädal aega ootama, kuni Eesti jõudsin ja kohe nahaarstile läksin. Rootsis määrisin igast salve ja võtsin allergiatablette, kusjuures Claritin ei mõjunud juba Austraalias.
Kui allergia esmakordselt tekkis, ostsin pikkade varrukatega tööpluusi (kaitseb ühtlasi ka päikese eest), aga kuidagi pääseb ikkagi tolm jne natuke nahale ligi. Eestist ostsin lisaks töökindad, natukene on ikka sõrmedele allergiat tekkinud, aga ei ole võrreldav sellega, mis enne oli. Mind paneb imestama, et siin farmis ei kanta töökindaid, viinamarjaistandustes oli kohustuslik. Siin nt võib väga kergelt küünega puuvilja vigastada, rääkimata allergiatest... Siin on ennegi töötajatel allergiaid olnud ja isegi Angelol (vanaperemees).
Korjamine ei ole nii lihtne, kui nt viinamarjade korjamine oli, sest igat puuvilja tuleb veidi erinevalt korjata ja kõik viljad ei valmi üheaegselt, st ei korjata ühe korraga puud tühjaks, vaid korjame alati vähemalt kolm korda. Alles viimasel korral on strip off ehk puud tühjaks:). Erisuseks on teatud pirnisordid, kus korjame kohe kõik ära, muidu tuleb pirnide puhul järgida suurust. Roheliste õunte (grannyd) puhul samuti, aga punaste õunte puhul nt värvi. Punaseid õunu (royal galas) tuleb pakkida erinevalt, nn battern pakkimine, kus tuleb õunu laduda kasti vaheldumisi 3-2-3-2 jne. Pattern pakkimist tuleb aga teha ainult teatud suuruses õuntega (õnneks on olemas sorteerimismasin, mis puuviljad suuruste järgi ära sordib ja puuviljad tulevad suuruse järgi vastavatele liinidele). Lisaks tuleb jälgida, et õunad kasti ilusti mahuks ja ei tohi jääda loksuma!:)
Virsikute, ploomide ja nektariinide puhul tuli jälgida värvi, kui on kollane, siis on valmis, kui roheline, ei korja. See muidugi puuviljati ja päeviti erines, kord ei tohtinud üldse olla rohelist, kord võis seda päris palju olla... kord on vaja 100% värvi (nt teatud sorti ploomide puhul)... Aga iga kord antakse juhised kätte, eks üritame hakkama saada. Read on ka muidugi erinevad, kord on rohkem, kord vähem korjata. Kui liiga toored on, et korjata, siis on küll päris nõme neid valmis või peaaegu valmis puuvilju otsida...
Tavaliselt mina ja Piret korjame alt ja poisid masinatega üleval, aga vahel peame minema platvormile Nielile appi (harvendamine käis kogu aeg nii, et kõik koos alt ja siis kõik ülevalt). Muidu korjame kastidesse, mis on meil kärude peal. Tavaliselt tõstame täis kasti maha ja poisid hiljem korjavad need traktori järelkärule kokku, aga vahest korjatakse suurtesse kastidesse (ploomid ja pirnid) ja siis peame oma kastid suurde kasti (bin) tühjendama ja siis muutub käru (trolley, sama nimi mis ostukärudel:)) päris raskeks, sest ega ei hakka ju iga kasti ükshaaval tühjendamas käima. Õunu aga korjame kottidega, sest need saavad väga kergesti muljumisplekid peale ja siis pole nendega enam midagi teha. Nii, et nendega peab ettevaatlikum olema. Esialgu kartsime, et kotiga on raske korjata, aga polegi väga hull olnud. Natuke ikka õlad ja turi jäävad kangeks, aga enamasti me ei korja kotti täis. Vahest satun hoogu ja kott saab lausa kuhjaga täis, aga tavaliselt muutub kott nii raskeks, et tuleb meelde, seda tühjendama minna. Siis on muidugi probleemiks, et traktor on kaugel või teises vahes, kuigi enamasti ikka jälgitakse, kus me oleme ja Brownie või Niel ajab traktori meile lähemale.
Kärude ja kottidega saame all enamasti rahulikult omas tempos korjata, aga kui peame platvormile minema, siis tuleb Nieli kiires tempos püsida. Kui tal paha tuju on, siis on tal eriti kiire tempo... vaata, et kogemata ennast okste vahele korjama ei unusta. Paaril korral on mul tekkinud natuke ohtlik olukord, kus ta juba sõidab edasi ja pean end kiiresti põõsast tagasi tõmbama...
Pakkime nii, et igaüks on ühe liini juures ja tuleb ebasobivad välja korjata, st on olemas ka teine sort, kuhu lähevad mingi täkke või kriimustustega ja kui on täitsa mäda või linnuhammustustega, siis tuleb see panna eraldi liinile, kuhu läheb praak. Praak viiakse pärast põhjapõtradele! Tuli välja, et keegi siin kasvatab põhjapõtru! Kui algul öeldi, et viiakse põhjapõtradele, siis ma mõtlesin, et tehakse nalja!!!!:)
Siin kasvavad puuviljad on kõik väga mahlakad ja maitsvad, juba kardame, et selliseid ju Eestis küll poest ei saa. Isegi siin on poes palju kehvemad müügil.
---------------------------------------
Viimasel ajal on meil siin palju kängurusid ringi liikumas. Pidevalt hüppavad meie puuviljaaias (orchard) ringi. Vahel laseb Niel mõne maha ka, sest kui nad puude alt läbi hüppavad, siis kukub palju vilju maha (ja vist söövad ka neid). Tegelikult peab luba olema, et kängurusid jahtida (üks kord Margaret Riveris kutsuti farmi roo hunter ehk kängurukütt, kui seal liiga palju kängurusid oli).
Tavaliselt ei peaks kängurud dinimesi ründama, aga ühel hommikul juhtus Mary olema valel ajal vales kohas. Känguru sattus aianurka, kust tal polnud kuhugi minna ja koerad ründasid teda ning siis känguru ründas Maryt. Õnneks õnnestus Maryl kuidagi siiski pääseda...
No comments:
Post a Comment