Minu-sari sai mu lemmikuks Minu Hispaaniaga. Praeguseks ma ei mäleta sellest raamatust suht midagi, aga meeles on, et väga väga meeldis. Ja tahtsin veel ja veel Minu-sarja raamatuid lugeda. (Hispaanias olen käinud, aga mitte Valencias)
Järgmisena meenub Minu Argentiina (minul on Argentiina kahe i-ga, eesti keeles kirjutatakse ju pikk vokaal kahe tähega), meeldis, aga mitte nii väga kui Hispaania. Tahtmine Argentiinasse minna oli mul ammu enne juba, ei mäleta, kas see raamat midagi selles osas lisas. Hispaania keele armastust suurendas küll:).
Minu Ameerikat ma ei tahtnud kaua lugeda, põhjus -vastumeelene kaanekujundus! Uus kaas on palju palju mõnusam. See juba kutsuks lugema. Eelmine kujundus tekitas eelarvamuse, et tegemist on mingi tibiraamatuga. Kui lõpuks lugesin, siis järjest mõlemad osad ja meeldis küll. Lemmikuks ei saanud. Häiris ameeriklaste liigne kritiseerimine, just see, et nagu eeldataks, et nad peaksid muutuma, kuna neil teistsugused arusaamad. Mitte, et ma oleks vaimustunud tarbimishullusest või ameeriklastest väga hästi arvaks. Austraalias käis mingil hetkel mulle ameerikla inglise aktsent miskipärast lausa närvidele:). Samas igas rahvuses on ju igasuguseid inimesi. Ja kui mõtlema hakata, siis nt enamus minu lemmikkirjanike on USA-st (Hemingway, Steinbeck, Fitzgerald, Grisham meenuvad esimesena)... Ja USA-s käinud ma ei ole.
Minu Moldova mulle meeldis. Eks kõik on subjektiivne ja sõltub ka ootustest raamatule, aga mulle meeldivad Minu sarja raamatud, mis annavad mulle ülevaate sellest maast eestlase pilgu läbi, kes seal elab. Mind ei huvita kellegi eraelu (täiesti seda muidugi välja ka ei saa jätta, see mind ju huvitab, et kuidas sinna maale elama satuti), mind huvitab see maa. Ja mind huvitab ka poliitika ja üldine elukorraldus ja kohalikud inimesed...
Minu Soome on üks mu lemmikutest. Kirjeldused tekitasid suure soovi Soomesse tiirutama minna (olen käinud ainult Helsingis), ei teagi, kas ratta või autoga. Eelistaks muidugi rattaga, aga siis jõuab ju vähem!:) Ja selles raamatus oli minu jaoks kõige paremini paigas eraelu avaldamise ja mitteavaldamise tasakaal.
Minu Island on ka mulle väga meeldis. Olen ise ka käinud ja kindel soov uuesti minna, see kord ehk rattaga, aga igatahes tahaks palju rohkem näha, kui esimesel korral võimalik oli (tööreis) ning kindlasti suvel, kui saar on roheline. Aga imeline koht oli see ka kevadel. Raamat oli huvitav, eriti põnev oli muidugi lugeda kohtadest, kus ise olin käinud.
Minu Taani meeldis ka. Taas riik, kus olen käinud ja kuhu veel tahaks minna. Taanis veetsin ma kunagi super 2 nädalat ja leidsin mitmed eluaegsed sõbrad... lisaks on see lihtsalt ideaalne maa rattaga sõitmiseks... tahaks jälle tagasi ja seekord rattaga. Esimesel korral sõitsime ainult natuke kahese rattaga:). Raamatust on meelde jäänud see, et oli teistsugune kui teised...
Nii Minu Taanit kui ka Minu Kanadat lugesin Austraalias ja Kanada puhul tekkis mul esmakordselt tunne, et olen vist nüüd ise ka väliseestlane! Samal ajal Sydneys juhuslikult Eesti Majast möödudes tekkis mul ju eriti härras tunne, pisar tuli lausa silma... Mulle raamat meeldis, oli huvitav väliseestlastest lugeda. Aga Minu Taani meeldis rohkem.
Minu Marokot lugesin ka Austraalias. Väga huvitav oli ja meeldis. Naljakas, et huvitav on lugeda nii kaugetest ja Eestist väga erinevatest kohtadest, aga lähedastest ja sarnastest ka...
No comments:
Post a Comment