postitan nyyd varem valmis kirjutatud juttu:)

Bunburysse
Oleme Perthi bussijaamas, Fremantle’i asemel suundume Bunburysse, sest selgus, et Fremantle’is oli võimatu öömaja saada. Ega Bunburyssegi polnud lihtne saada, aga siiski õnnestus, aga seekord siis naudime kahese toa luksust! Eile õhtul tormasime veel pärast netti, kui selgus et Fremantle’is öömaja ei saa (enne surfasime netis, aga bookida neti kaudu ei saanud nii, et pidime helistama ja siis selguski, et pole vabu kohti) ja otsisime mingit kohta ookeani ääres, kuhu minna ja leidsimegi Bunbury, mis on piirkonna suuruselt neljas linn, nii et ehk ei olegi väga väike:).
Praegu bussipiletit ostes küsiti, kas me sinna tööle, mis tekitas meis kohe huvi, et huvitav kas ja mis tööd seal siis pakkuda on:). Hostel peaks olema 150m rannast. Bussipileti saime tänu YHA kaardile 10% soodsamalt ehk maksis 22.50$. Hea et ikka YHA kaardi Eestis tegime (190kr), kuigi see oli esimene kord, kui seda kasutasime. Öömaja peaks ka YHA kaardiga odavamalt täna saama. Kuna esimest korda Austraalias oleme kaheses toas, siis maksame ka seni kõige rohkem – 33 dollarit per nina.
Perthi Esplanade’ i bussijaamas oli superluks WC, millest Egne palus mul blogisse kindlasti kirjutada. Seda on raske kirjeldada, aga kõik käis nuppudega, mängis muusika ja mingi onu ka rääkis, mh et maksimaalselt on aega 10 minutit:) ja vesi tuleb peale automaatselt, kui käsi pesed või juhul, kui ei pese käsi, siis kui väljud WC-st. Ja see luksus on tasuta ka veel.
Valgusfoorid Perthis on eriskummalised. Kõigepealt roheline tuleb hirmsa vilina ja pauguga, et ehmatad ära, aga ehmunud olemiseks pole aega. Tuleb kohe teele tormata, sest KOHE hakkab PUNANE vilkuma!!! Kohalikud ise on teel juba enne rohelist tuld:), aga me ei julge küll seda veel teha, niigi ei saa ju aru, kust autod kõik tulla võivad. Maa alt ja maa pealt:).

Bunburys
Oleme kohal. Bussisõit möödus mul enamus aega magades, aga ega vaadata polnudki aknast midagi eriti. Esiteks kupatati meid esiistmelt ära, kuhu me olime end ilusti sättinud, et välja näha, sest kuskil peatuses tulevat jalavigastusega tüdruk peale. Ja muidugi paluti meil teine koht otsida (if you don´t mind) ja mitte teisel esiistmel istuval kohalikul mehel. Selleks hetkeks polnud enam ühtegi vaba istet, sest kõik istusid üksi ja pidime viimasele istmele end pressima. Välja sealt eriti hästi ei näinud, aga algul oligi asustus kogu aeg (vähemalt tund aega küll) ja hiljem olid tee ääres enamasti puud, nii et kaugemale ei näinud. Vahepeal siiski nägime mõnda jõge, hobuseid ja lehmi ka. Maa on siin väga kuivanud, nii et rohelist muru näeb vaid linnas, kus kastetakse.
Selline süsteem on siin, et pagasile paned sildi külge, kuhu reisid ja kõikide sihtkohtade sildid on erinevat värvi ja bussijuht selle järgi grupeerib pagasi ja tõstab õiges kohas välja. Bussijuht oli koomiline, sest tal olid lühikesed püksid ja valged põlvikud!!! Nagu koolilaps:).
Bunburys kobisime bussist maha ja ei teadnud, kuhu suunas tuleb minna. Õnneks oli bussijaamas kohalik kaart, kust oma hosteli ilusti leidsime ja asusime teele umbes selles suunas, kus see hostel võiks asuda. Õnneks sattusimegi kohe õigele tänavale. Natuke ajas segadusse see, et numbrid vähenesid, mitte ei suurenenud, aga küllap siin alustatakse tänavate nummerdamist ookeanist:). Üks kutt Melbourne`ist oli ka meie bussi pealt maha tulnud ja otsis sama hostelit, aga ei leidnud kuidagi. Palus, kas ta võib meile sappa võtta, et ta ei jälita meid ega midagi (mingi imelik huumor). Jõudsimegi oma raskete kompsudega kohale. Hostel asub pisikeses majas, mis tekitas kohe koduse tunde. Vastu võttis meid Sarah, kes koos oma mehe Ianiga (keda seni näha pole õnnestunud) seda kohta peab. Sarah oli väga sõbralik ja tekitas kohe meeldiva tunde, et siia tulime. Esmalt aga väike ehmatus, nimelt oli ta meie broneeringut just näinud ja kahest tuba enam polnud! Selle asemel saime aga peretuppa, kust kasutame magamiseks lastetuba (nari ja üks voodi), aga sööme nt teises toas (kuigi uksel silt, et süüa-juua toas ei tohi. Väikeseid sipelgaid on siin tohutult palju). Vannituppa on veidi ebamugav minna, sest peame minema läbi elutoa, kus hoolimata kellaajast telekat vaadatakse (vahest ka internetti kasutatakse).
Sarah andis meile ka kohaliku kaardi ja seletas, mida kus vaadata tasub. Kaardile oli lisatud kommentaar vaatamisväärsuste kohta. Küsisime ka rattarendi kohta ja selgus, et ühe päeva saab ratast tasuta rentida! Panime end kohe tänaseks kirja ja läksime rattaid/kiivreid valima (kiivri kandmine siin kohustuslik). Rattad olid suht väsinud olemisega ja roostes, lisaks oli vaja mul sadulat veidi alla lasta ja Egnel üles tõsta. Sarah ei saanud hakkama, nii et kutsus mingi prantsuse kuti, kes pidavat väga hästi süüa teha oskama:). Sadulad ta sai ka paika ja lisaks andis miskipärast mulle oma kiivri kasutada! Kuldne ja puha:), aga selline nagu trikiratturitel käib. Ma ei saanud kuidagi ära ka öelda. Prantslane ütles, et mul käiguvahetus ei tööta ja esipidurit ka ei soovita mul eriti kasutada, et töötab, aga mitte eriti:). Jätsime rattad ja kõndisime randa. Rand on siin tõesti lähedal ja lained olid ookeanile omaselt suured. Paljud surfasid, aga meie arust oli vesi ujumiseks liiga külm (õhtu oli ka juba), nii et me võtsime päikest natuke, aga vist küll midagi peale ei hakanud, sest õhtu oli ju:). Siin rannas on laavakivi jäänused kunagisest vulkaanilisest tegevusest ja selliseid kohti on Austraalias ainult kaks (seda infot polnud, kus teine koht on) ja sealsamas laavakivide juures käivat päikeseloojangu ajal delfiinid! Eile me jõudsime randa tagasi liiga hilja, kui oli juba pime, aga täna üritame uuesti:). Lisaks on siin delfiinide keskus, kus saab delfiine näha ja neile süüa anda vms. Selle me selgitame millalgi välja, YHA kaardiga pidi poole hinnaga saama!
Rannast tõttasime kohvikute-restoranide tänavale, kust leidsime pizzakoha! Mina võtasin Aussie pizza – juust, sink, peekon ja midagi oli veel:). Väga hea oli ja vähemalt mitte jälle aasia köök!:) Peale seda läksime otsima bensiinijaama, mis pidi 24h lahti olema. Mina sain aru, et see on kuskil lähedal, Egne, et see on koht mis 30 minuti kaugusel, kahjuks oli õigus Egnel:) Üks mõnus pikk jalutuskäik, mille ajal läks pimedaks ja kadus lootus täna delfiine näha. Aga bensujaamas maksime kaardiga, st mina maksin ja Egnel ei läinud kaart läbi ja selle peale kutt võttis oma tipitopsist 2 dollarit ja võttis selle võrra Egnelt vähem raha!!! Uskumatu!:)
Tormasime kodust läbi, võtsime rummi pudeli (mille töökaaslased mulle kinkisid, aitäh! Suht raske on olnud seda tassida, aga oli seda väärt:)) ja läksime randa. Jõime topsikese rummi, st Egne kruusitäie, mina supitopsi täie. Nimelt ma ei viitsi tassi kaasas tassida ja seepärast teel Mallorcale ma ostsin Easyjeti lennukis topsi suppi ja võtsin topsi kaasa. Tops teenis mind ilusti Mallorca reisil ja jõudis ka siia, kuigi veidi muserdatuna:). Kokteil oli väga hea (minul schwepps lemoniga, mis oli algul veidi hapu) ja nautisime taevatähti, mitte et me neist väga palju teaks. Seda teame, et on teised tähed, kui kodus:). Arutasime ka maa keerlemist ja pöörlemist jms tähtsaid küsimusi kuni jahe hakkas ja uni tuli nii, et tulime koju magama.
Kui koju hakkasime tulema nägime rannas 4 jänkut! Väga armsad pisikesed silkasid ringi, meid eriti ei kartnud:). Hostelis pani Egne magama ja mina lugesin natuke Grishamit! Ei suutnud Londonist viimast Grishut ostmata jätta, Eestis olin nii kurb, et just oli amazonis, et saab seda tellida, ilmus veebruaris, aga nüüd vedas, sest Londonis sain pehmete kaantega (küll mingi imelik suurus). Amazonis on neil imelik komme, algul saab ainult kõvade kaantega, hiljem tuleb pehmeteg (ja odavam) ja kuna ma ei suuda ju oodata, on mul viimased Grishud kõvade kaantega:(.
Uni oli väga magus ja magasime mõlemad sügavalt, Egne poole 10ni, mina 10ni.
Esmaspäev, 16 veebruar
Käisime dušši all, sõime eilsest jäänud pizzaviilud ja ratta selga. Igatsesin väga oma ratast (nii, et Priit pole ainuke, kes Marini hülgas!:(), aga tasuta asjast ei tasugi palju ju tahta ega viriseda:). Päikesekreemi panime ilusti, aga pärast olime ikka põlenud ja väga laigulised. Algselt oli plaan minna Donnybrook´i, meie arvasime, et see asub u 20km kaugusel. Teel olles selgus, et 32km kaugusel. Me jõudsime Bunbury lennujaamani, umbes 14 km sõitsime edasi-tagasi! Aga Donnybrook´i me poleks kindlasti jõudnud või vähemalt sealt tagasi ja nii tundus mõttetu edasi rassida. Pealegi kehvade ratastega ja Egne pole ammu rattaga sõitnud ka. Tagumik on tal praegu mõnusalt valus. Mul jäid randmed valusaks. Sarvi sel rattal muidugi ka polnud ja rattakindad oleks ära kulunud.
Nii et tegime kuskil puu all pildid ära ja keerasime tagasi:). Tagasitee tundus palju lühem, natuke seiklesime linnas, kuni jõudsime poodi, mis asus selle 24h service´i kõrval, kus me eile käisime. Mina jõin ühe cappucino kohvikus (neil on ikka nii eriline aktsent ja sõnad: mate, no worries, cheers) ja nad on tõesti sõbralikud. Teenindaja küsis, et kas meil raske päev, et tundume väsinud:). Poest ostsime süüa, sh läti maksavorsti!!! Maitses nagu eesti oma. Ja ma vaatasin, et nt pähklivõi on siin odavam, kui eestis. Ostsime ka koti täie porgandeid, ei jõua neid ju kumbki paari kaupa osta:). Porgandid on siin tõesti maitsvad ja asi pole isegi porgandidieedis enam:). Kihutasime koju, seljakotid kraami täis. Kahjuks muidugi pakiraami neil ratastel ka polnud ja pidime seljakotte seljas kandma. Õnneks polnud kodu enam kaugel.
Dušši alt kähku läbi ja pidusöök võis alata. Meie lõuna-õhtusöök oli täna mitmeviljasai, maksapasteet ja tomativiilud, kõrvale rummikoks. Magustoiduks Egnel ploomid ja minul nektariinid. Lisaks oli meil kummalgi 1 šokolaad. Peale pidusööki käisime internetis, tegime tuludeklaratsiooni ära. Egnel jooksis arvuti kinni ja ta sai kogu oma raha tagasi!!! Tegelikult oli tal ainult 5 minutit veel alles aega!
Kui tuppa tagasi jõudsin (mul läks tunduvalt kauem netis aega, mh kuna ma pidin deklaratsiooni kui korteriomanik kauem täitma:@), oli Monna mulle helistanud. Orgunnisin nii, et ta helistas mulle siia automaati. Õigemini Oskar helistas!!! Nii lahe! Küsis, mida ma teen praegu mitu korda:) ja rääkisime täitsa pikalt. Ehk jõuavad vanemad ka mulle siia veel helistada.
Pesime pesu, mina kirjutasin blogi ja Egne tukastas hetkeks. Siis tormasime randa, et ehk delfiine kohata. Neid muidugi ei näinud, aga tegime hunniku pilte, sest tuul oli tugev ja laine vägev, lisaks saime laavakividel pilti teha. Jalutasime tuletorni ja vaatetorni juurde ja siis rannaäärt mööda kodu poole. Kõik on siin väga korras ja ranna ääres oli pikniku ala (katusealused) ja korraga isegi korralikud WC-d (natuke ehmatas süstalde kogumise kast seal). Ühte jänkut nägime ka täna.
Korraga avastasime, et jube kaua olime kõndinud ja rannas laavakivi juba otsa saanud, et peame olema oma teeotsast mööda kõndinud. Õnneks ainult natukene:).
Naljakas on see, et alles nädal tagasi asusime Eestist teele, aga selline tunne, nagu oleks tükk aega Austraalias olnud. Juba Bunburys nagu oleks nädala olnud. Me ei tea veel, kui kauaks siia jääme, esialgu bookisime 3ks ööks. Kõik sõltub tööst ehk homme selgub midagi.
Aga Bunburys meile väga meeldib ja siinne hostel ka.