Oleme jõudnud Margaret Riverisse
Bunburys hakkas meil korraga kiire, sest Steve oli meilinud, et neljapäeva hommikul kl 7 algab viinamarjade korjamine. Et algul on vähe korjamist, aga paari nädala pärast palju, siis algab hooaeg. Asusime Margaret Riveris öömaja otsima. Leidsime meeldiva hosteli ja saatsime sinna meili, sest neti kaudu bronnida ei saanud.
Seejärel läksime delfinaariumisse, sinna oli jala päris pikk maa. Teel sinna ühes lahesopis nägime täiesti oomatatult delfiini!!! Nii lahe! Ujus mitu tiiru, Egne klõpsis fotokaga (midagi jäi peale ka) ja mina haarasin videokaamera, ainult avastamaks, et aku tühi! Omast arust olin kodus enne reisi ära laadinud ja reisil polnud kordagi videod veel kasutanud! Esmakasutus lükkus taas edasi:). Kilkasime delfiini nähes päris palju, kuni ta lõpuks jalga lasi. Meie suundusime edasi definaariumisse. Vahepeal põikasime mangroovisalu walk´i algusesse, aga kõndima ei viitsinud minna. Väga palav oli ja käidud oli ka juba palju. Delfinaariumis saime pileti tänu YHA kaardile poole hinnaga ehk 4 dollariga. Tutvusime stendidega, kus oli palju infot delfiinide kohta ja siis selgus, et delfiine pole erilist lootust näha, sest nad käivad delfinaariumi rannas kella 8 ja 12 vahel! Igatahes olime oma 4 dollarit mitte millegi eesti maksnud ja see ka ei lohutanud, et pilet kehtib veebruari lõpuni ja soovitati järgmisel hommikul kell 8 tagasi tulla, et siis lootus delfiine näha!!! Ainus lohutus oli see, et olime juba teel sinna delfiini näinud.
Käisime veel shoppamas – Egne ostis töötamiseks lühikesed teksapüksid ja mina ostsin kleidi! Hästi armas ja ma olen ammu tahtnud suvekleiti osta, aga Eesti suved on ju nii mõttetult lühikesed ja muidu reisides ma eriti poodides ju ei käi... nüüd oligi õige aeg osta!;)
Olime õhtuks nii väsinud, et magasime ja logelesime niisama. Ootamatult kadus internet ära! Raha saime tagasi, aga internetti mitte ja meil oli vaja teada, kas saime öömaja või mitte!
Viimasel hommikul Bunburys saime internetti, kus selgus, et hostelist polnud meile üldse vastatudki! Registreerisime end hostelist välja, aga jätsime kotid sinna ja suundusime ise linna peale. Ostsime bussipileti Margaret Riverisse (kl 4ks), vaatetornis (tegime palju pilte) ja vedelesime rannas. Ujusin sel aastal esimest korda ja kohe India ookeanis!!! Väga mõnus oli. Ja peaaegu inimtühi rand oli ka, ainult kajakad. Päevitasime ja hakkasime just ära minema, kui märkasime taas delfiini!!! Jooksime kilgates laavakividele, et pilti teha. Mul õnnestus delfiini uiim kahele pildile tabada, ainult et zuumida tuleb kõvasti. Delfiin ujus päris lähedale, aga ei tea kas meie kilgete peale või miks, läks varsti ära:). Igatahes olime oma 4 dollari eest juba kaks korda delfiine näinud! Ja hosteli nimi oli meil ka Dolphine`s Resort!
Linnas jalutades olime märganud ühte söögikohta, kus reklaamiti fish & chipse, suundusime peale randa sinna sööma. Mina võtsingi fish & chipsid, Egne friikartulid peekoni, juustu ja mozzarellaga (mida me ei tuvastanud). Toit oli hea ja esimest korda tundus, et see ongi austraalia pärane söögikoht, briti fish & chipside, aga ka igasugu barbeque´ga, mis nende suur lemmik pidi olema.
Aega tundus meil kogu aeg laialt olevat, kuni süües korraga avastasime, et kell on juba 3! Ja meil veel vaja poes käia, jäätisekokteil osta ja asjad hostelist ära tuua. Kimasime poest läbi, aga jäätisekokteili järjekorras vaatasime ahastusega, et enne meid oli 10 väikest last oma tellimust ootamas (ja meil oli juba tellimus siis esitatud, aga peale neid!) ja arvestasime, kui kiiresti peame oma suurte kottidega jooksma, et bussi peale jõuda!:). Õnneks saime jäätisekokteilid peagi ja kihutasime hosteli poole, ise samal ajal kokteili rüübates. Terve tee oli meil tohutult lõbus, et meil oli omast arust aega laialt käes ja ikka jääme bussist maha. Olime veel poest valest uksest välja tulnud ja ei saanud kohe aru, kus oleme. Normaalne ju väikeses linnakeses ära eksida, kui eelnevalt oled selle risti-põiki läbi käinud ja niigi iga sekund arvel! Hostelis läks meil u 2 sekundit, et kott selga ja jooksuga bussijaama. Hostelis oli veel kell ees ka ja kartsime seetõttu et jäämegi hiljaks. Bussijaamas selgus, et aega oligi maa ja ilm:), sest ega siin bussid ei pruugi õigel ajal tulla. Saime tükk aega kohalike teismeliste juttu kuulata.
Lõpuks buss tuli, aga meil ei olnud öömaja ju ikkagi:). Telefoni teel ei olnud õnnestunud seda leida, nii et mõtlesime, et läheme Margaret Riveris mingisse kämpingusse sisse ja võtame telgiplatsi, kus ühe öö magamiskotiga ikka üle elab. Bussis aga hakkas üks surfar meiega rääkima ja ütles, et töötab surfipoes ühe hosteli juures ja et omanik tuleb bussi vastu ja siis saaks küsida, kas hostelis on kohti. Me ei jäänud ootama, vaid helistasime ja saimegi toa. Pidime küll maksma tunduvalt rohkem kui olime plaaninud (88 dollarit öö), aga saime soodushinnaga (muidu 109 dollarit) ja nautida täielikku luksust. Kahetoaline ensuite....
Õhtul tegime väikese jalutuskäigu randa. Esialgu tundus, et rand on kahtlaselt kaugel ja mõtlesime, et kuidas saab surfitunde anda (surfar küsis, kas me ei tahaks võtta talt surfitunde), kui rand nii kaugel:), aga lõpuks ikka leidsime. Lihtsalt me poleks arvanud, et kohe küngaste taga saab normaalne rand olla:), neil on siin väga palju treppe igale poole randa ehitatud, nii et saab küll künka taga rand olla ja täitsa ilus rand ka (Bunbury rand mulle meeldib siiski rohkem, aga noh seda ongi raske ületada, sest inimtühi ja delfiiniga:)).
Tellisime endale varahommikuks (6.10) takso, sest hosteli buss viib linna alles alates kella 8.30st, aga meie pidime kl 7 juba tööl olema! Esimesel päeval tuli ju iga hinna eest kohal olla.
Hommikul (täna, neljapäev 19.veebruar) ärkasime kl 5 ja takso oli natuke enne 6.10t kohal. Väljas oli veel täitsa pime ja külm. Aga siin läheb kiiresti nii valgeks kui pimedaks nii, et taksoga sõites nägime oma esimesed kängurud ära!!! Olid lihtsalt tee ääres, ema ja poeg. Taksojuht oli väga sõbralik ja jutukas, nagu nad siin on. Rääkis, et tema käib ka viinamarju korjamas, et mingitel päevadel sõidab taksot ja teistel korjab viinamarju. Natuke raske oli temaga vestelda, sest auto kolises ja siis ta mingi aeg pani veel raadio ka mängima. Aga saime räägitud, sh kust me pärit ja et tema suvel kaheks kuuks Inglismaale puhkama (overseas). Kuna hostel asus linnas kaugel ja veiniaed ka (ja teises suunas), siis läks takso kalliks (47 dollarit), aga midagi polnud parata. Oma karjääri tuleb algul ikka panustada:):):).
Jõudsime natuke vara kohale ja veiniaias polnd hingelistki. Jalutasime natuke ringi, külm oli. Vaatasime viinamarjade ridu.... lõpuks saabus üks auto ja selgus, et tegemist oligi Steve´iga. Läksime kontorisse, kus Steve rääkis meile ohutusest ja andis igasugu pabereid (tööleping, pensionifondiga liitumise leping ja maksuameti ühe paberi – TFN number tuleb siin töötades teha), sh ütles, et kui töötada Austraalias üle 6 kuu, siis on tegemist residendiga (netis selle üle on pikalt vaieldud ja pole kuhugi jõutud; ma ise lugesin ka eelnevalt välja, et üle 6 kuu on ajutine resident ehk siis resident, sest pole täpsustatud, et alaline resident peab olema).
Vaikselt hakkas veel igasuguseid töölisi ilmuma. Lisaks meile oli veel mitmel inimesel esimene tööpäev. Pidime vahepeal väljas ootama, kuni hiljem saabunuid instrueeriti ja dokumendid neile anti. Seejärel jagati välja töövahendid – kaitseprillid (võib nende asemel ka enda päikeseprille kasutada, ma kasutasin oma silmaopi järgseid), töökindad (tasub kasutada ainult ühte, sest ei ole mugav, kui kinnas on käes, milles on käärid; sh kindad on sellised, et käärid ei lõika neist läbi), käärid (kuidagi muudmoodi ma neid nimetada ei oska, kusjuures mu meelest Egnel oli pikema lõiketeraga käärid, kui mul, aga mulle sobisid minu omad väga hästi selgus asja käigus), neoonvest (et kõik sõidukid meid märkaks) ja numbrid (mis tuleb täis saanud ämbrisse panna, et oleks aru saada, et sina oled korjanud. Nimi ja number tuli kirja panna). Ridade vahel olid ämbrid, kuhu viinamarju korjatakse ja öeldi, et kui tühja ämbrit läheduses pole, siis ei tule ise otsima hakata, vaid tule hüüda "ämber" ja siis meile tuuakse ämber. Seda ma selgeks ei saanud, üritasin ikka ise ämbri leida:).
Algul korjasime nii, et võtsime Egnega ühe rea, üks ühel ja teine teisel pool, aga hiljem oli ridu palju vähem ja tegime ridu mitmekesi ja tihti üheltpoolt tuli kõik kobarad kätte saada (lõigatakse kobarate kaupa). Esimese päeva tulemusena ma arvan, et kõige parem olekski korjata üksi üheltpoolt, aga teine võiks olla piisavalt lähedal teisel pool, et kui sa kätte ei saa teistelt poolt kobarat, see kobar ära võtta ja samas et ei pea liiga pikka maad ämbrit tassima, kui pead teisest mööda minema (sest sealt juba korjatud). Töö oli lihtne, algul mul selg andis tunda, aga harjus ära ja alt ma korjasin kükitades. Omast arust olime päris kiired, aga ei saanud teada, kes kui palju korjas. Mina vist korjasin 10 ämbri täit, kusjuures täna oli vähe viinamarju, sest hooaeg pole veel alanud ja korjasime ainult u 2h. Ja meie Egnega käisime vahepeal mütsi toomas ja päikesekreemi määrimas. Sellega läks meil palju aega kaotsi. Üdiselt ei saagi aru, millal peaks päikesekreemi uuesti peale panema, sest kallis tööaeg läheb raisku:), aga võibolla pikematel päevadel tehakse pausid ka, seda veel ei tea ju.
Päris ootamatult sai tänane töö tehtud (oleks teadnud arvestada, et nii vähe, oleks saanud veel kiiremini teha, ei tahtnud end kohe algul täiesti ära väsitada, kui pikk päev tuleb korjata) ja korjatigi juba varustus kokku. Steve ütles, et järgmine korjamine on paari päeva pärast, ta annab teada (enne teevad teste, et kas saab juba korjata või mitte). Kõige naljakam on see, et viinamarju panin ainult kaks korda suhu, et maitsta (erinevad olid) ja et ei tekkinudki tahtmist neid süüa, kuigi olid ilusad tumedad ja magusad viinamarjad. Aga tööhoos polnud aega mõeldagi, et tahaks neid süüa:).
Seoses varakult ärkamise ja lühikese tööpäevaga, olime juba kl 10 Margaret Riveris (saime ühe töökaaslasega sinna) ja asusime asju ajama. Kõige edukam oli pangakaardi tegemine. Teller oli nagu ikka väga sõbralik (ja sümpaatne), küsis kust ja mida jne. Oli eelmisel aastal augustis Egiptuses ühe eestlasega tuttavaks saanud (mingi jooksu raames) ja seepärast teadis Eestit:). Suhteliselt uhkelt teatas, et neil on internetipank ka:) ja päris kaua läks aega, aga väga meeldiv oli ja 5-10 pangapäeva pärast peaks sealt kontorist me oma pangakaardi kätte saama (endale posti teel me seda ei tellinud, sest me vahetame siin Margaret Riveris veel mitu korda elukohta).
Otsisime ka ühe hosteli üles, aga seal oli parasjagu lõunapaus kella 2ni! Nii ei saanudki uurida, kas vabu kohti on. Käisime ka kinnisvarabüroos, aga nendel oli pakkuda ainult pikemaajalisemaid üüripindu ja saatsid meid mingisse teise kohta, kust öeldi, et kahekesi on meil nende kaudu elukohta liiga kallis leida ja soovitas meile karavani. Kõmpisimegi karavani, kus vastuvõtus põrand kleepus ja mutt oli ebameeldiv (suht üllatav austraallase ja veel teenindaja kohta!) ja pakkus meile ööbimiseks cabinit 75 dollari eest (enne veel kallimat varianti), sh peavad endal linad olema. Ütlesime, et me veel ei booki, et helistame. Lootsime ikka veel kuskilt hostelist kohta leida.
Käisime poes, jäätisekokteilist otsustasime loobuda, sest muidu me ei teeni piisavalt raha, et ringi reisida:) nii, et tuleb kokkuhoidlikumalt elada. Ainult šokolaadi lubasime endale:), muidu ostsime vett ja läti maksavorsti (sest see on konkurentsitult odavaim, Lätit siin väga hästi teatakse, ei teagi kas maksavorsti järgi või miks:):):) ja Egne ostis piima, et putru teha (ostis mult pakipudrud ära, sest mulle need ei maitse, eelistan pakisuppe). Väga kokkuhoidlik poeskäik:). Lõunasööki (šoks ja vesi) läksime parki nautima, mis selgus et oligi populaarne lõunastamise koht. Peale kiiret lõunat, viskasime end pinkidele pikali (mina küll esialgu veel istusin) ja tundsime end mõnusalt. Tööriietes (st tennised ja sokid) oli jube palav ja väga mõnus oli tennised jalast lõpuks võtta.... varsti tuli üks vanem naisterahvas ja küsis, kas nad võivad meie lähedale pingile istuda. Milline küsimus!:) Sõbrannadele ütles (kokku oli neid 3 ehk kolm musketäri nagu kõige krapsakam neid nimetas), et häirime jah neid (annoy). Väga vahvad vanadaamid olid, eesti keeles polegi kahjuks head sõna nende kohta, inglise keeles ladies oleks sobiv. Esiteks nad nägid nii nooruslikud välja (ise üle 70ne kindlasti), üks neist oli eriti krapsakas ja domineeriv (aga sümpaatselt), lahedate pärlitega. Üks oli hästi vaikne ja kolmas oli siis jutukas, kui talle sõna anti. Nad tulid oma lõunat sinna sööma ja muuhulgas vestlesid meiega väga sõbralikult. Väga huvitav ja meeldiv vestlus oli, lausa kahju oli, kui nad ära läksid. Uurisid meie plaane ja leidsid, et hea plaan ja millal siis veel niimoodi reisida, kui praegu! Ja et erinevates piirkondades Austraalias kasutatakse isegi erinevaid sõnu, aga et võibolla nüüdseks vähem, sest reisitakse palju. Kõige krapsakam on 50a olnud abielus armeeohvitseriga ja seepärast elanud USA-s ja Austraalia idarannikul, aga sündinud Bunburys ja tahaks sinna tagasi elama minna. Üritab meest nõusse saada ja arvas, et kui sel aastal teda nõusse ei saa, siis on nad mõlemad enne kirstus, sest mees juba 78. Üldse oli neil mõnus huumor ja keskmise naise ameerika sugulastest rääkisid a la rumalad ameeriklased, ei saa aru, et austraalia väga suur, aga muheda huumoriga räägiti seda. Taipasime neil lasta endast pilt teha, kuidas me peale rasket esimest tööpäeva puhkame (kohe algul krapsakas daam küsis, kas meil oli raske öö:)) ja kõige lahedam oli see, et keskmine neist võttis seepeale enda fotoka välja ja ütles, et tehke meist ka!!! Nii lahe!!! Kahju, et meil nendega pilti polnud, aga tol hetkel tundus see veidi kohatu ja pärast nad läksid natuke ootamatult ära:), aga soovisid meile toredat reisi jne.
Siinjuures tahaks seda öelda, et nad nii armsalt poes jne ütlevad darling, dear, doll! Nt ostad midagi ja annad raha, siis ütlevad, thank you, darling. Ja neil tuleb see nii loomulikult. See on nii armas. Ei kujutaks ette, kui Eestis keegi nii teeks:):):).
Lebost sai lõpuks küllalt ja aeg ka juba oli seal maal, et minna bussijaama. Nimelt siit hostelist buss käib iga päev paar korda linnas bussi vastas ja enne olime Mattile (omanik) helistanud ja teada saanud, et 14.30 on buss bussijaamas. Käisime veel mõnes suveniiripoes, sest tahtsin postkaarte osta (ei hakka ütlema, kes saavad postkaarte, aga kõik, kes oma aadressi mulle sokutasid, võivad ju loota! Teiste aadresse ma lihtsalt ei tea...) ja Egne avastas merihobu, mille ta pidi lihtsalt ostma, sest talle merihobud nii meeldivad. Selle shoppamise peale hakkas meil jälle aega nappima ja siis korraga me ei teadnud täpselt, kus bussijaam asub! Ikka leidsime ja siis muudkui passisime ja aeg tiksus ja juba mõtlesime, et ei tulegi Matt oma bussiga, kui korraga kogu bussijaama kogunenud rahvas ära kadus. Olin Oskarile kaarti kirjutanud ja küsisin Egnelt, kuhu kogu rahvas kadus. Selgus, et üle tee parklasse, kus oli valge väikebuss. Pingutasime silmi ja arvasime, et roolis võib olla surfarkutt. Ei jäänud muud üle, kui tähtsa näoga vaatama minna ja kui pole, siis sama tähtsalt tagasi kõndida... õnneks oli:), aga seda me ei saanud küll aru, kuidas me pidime taipama teda see kord teisest kohast otsida!
Jooksime oma sviidist läbi ja randa, kus nägime eestlasi! Mina esimest, Egne teist korda. Päevitasime, ujuma ei viitsinud. Homme on meil päev rannas:). Rannas aga õnnestus mul meile homseks ja ülehomseks öömaja hostelis saada, aga see kord peame erinevates tubades ööbima! Aga mis teha, peaasi, et katus pea kohal ja voodi olemas:) ja päris 20nega ühes toas vast ei pea olema. Nii et kolime jälle:), aga õnneks Margaret Riverisse, kust meie töökaaslane Lida lubas meid tööle minnes peale võtta. Lida kusjuures on Hollandist ja juba 20a siin elanud. Ja korjabki viinamarju igal aastal kui hooaeg on.
Reede, 20.veebruar
Ärkasime 8.30kas, et kell 10 check-out teha oma luksuslikust sviidist:), jätsime kotid Matt´i juurde ja kobisime randa. Lugesin Grishami seal lõpuks läbi ja tulemuseks on muidugi punane selg! Kuigi panin pidevalt päikesekreemi ja vahetasin ka külge vahepeal. Kätel on päikeseallergia, mis mul ikka algul päikese käes tuleb. Aga hea oleks nüüd natuke päikese alt ära olla. Kokku olime umbes 2h rannas, siis Matt´i bussiga linna, kusjuures ta viis meid ilusti meie hosteli ukse ette. Hostelis meil vedas, kuulsime et üks tüdruk tahab tuba vahetada ja nii meil õnnestuski saada ikka ühte tuppa – ja 6sesse, muidu oleks üks pidanud 7ses olema! Hinnavahe on ainult 3 dollarit. Ei tea kas tibil sai raha otsa, aga meil igatahes tänu sellele vedas:).
Täna on väga soe, Margaret Riveris polegi enne nii soe olnud, nii kaua kui meie alles siin oleme olnud:). Nagu saunas. Ja olen ju natuke ära põlenud ka veel. Panin pikkade varrukatega India pluusi selga, et käed rohkem päikest ei saaks. See on õhuke pluus, aga ikkagi... saunas sellega ju ei oleks parema meelega:). Samas ei tohi kunagi kurta, kui soe on, sest Eestis ju nii harva on soe:).
Käisime postkontoris, saatsin Katrinile oma Grishami raamatu (et seda mitte kaasas tassida) ja järjehoidjad (Perthist ostetud, aborigeenide galeriist), koos 4 margiga postkaartidele läks maksma 32.50. Ostsime poest natuke süüa ja sõime samas kohas, kus eile. Kuna aeg oli hilisem, siis kahjuks oma eilseid sõpru ei näinud.
Hostel on uus ja puhas, aga toas on jube külm (algul muidugi hea jahe) ja kondikat ise reguleerida ei saa. Avasime siis akna:) ehk tuleb sealt sooja. Üldkasutatavates ruumides on jällegi palav, sest seal kondikat pole. Ja lockereid siin ka pole, see on halb, sest 6ne tuba. Järelikult pean oma varandust kaasa tassima kogu aeg. Oleme siin 2 ööd ja kui selgub, et järgmine hostel, kus oleme 3 ööd, on parem, siis üritame sinna pikemaks jääda. Toakaaslastest oleme näinud ainult ühte, saksa tüdruk, kes ütles, et selle järgi, kuidas me oma nimesid hääldame, sai aru, et me eestlased (me muidugi ise olime enne öelnud, et me eestlased). Oli varem eestlasi kohanud
Bunburys hakkas meil korraga kiire, sest Steve oli meilinud, et neljapäeva hommikul kl 7 algab viinamarjade korjamine. Et algul on vähe korjamist, aga paari nädala pärast palju, siis algab hooaeg. Asusime Margaret Riveris öömaja otsima. Leidsime meeldiva hosteli ja saatsime sinna meili, sest neti kaudu bronnida ei saanud.
Seejärel läksime delfinaariumisse, sinna oli jala päris pikk maa. Teel sinna ühes lahesopis nägime täiesti oomatatult delfiini!!! Nii lahe! Ujus mitu tiiru, Egne klõpsis fotokaga (midagi jäi peale ka) ja mina haarasin videokaamera, ainult avastamaks, et aku tühi! Omast arust olin kodus enne reisi ära laadinud ja reisil polnud kordagi videod veel kasutanud! Esmakasutus lükkus taas edasi:). Kilkasime delfiini nähes päris palju, kuni ta lõpuks jalga lasi. Meie suundusime edasi definaariumisse. Vahepeal põikasime mangroovisalu walk´i algusesse, aga kõndima ei viitsinud minna. Väga palav oli ja käidud oli ka juba palju. Delfinaariumis saime pileti tänu YHA kaardile poole hinnaga ehk 4 dollariga. Tutvusime stendidega, kus oli palju infot delfiinide kohta ja siis selgus, et delfiine pole erilist lootust näha, sest nad käivad delfinaariumi rannas kella 8 ja 12 vahel! Igatahes olime oma 4 dollarit mitte millegi eesti maksnud ja see ka ei lohutanud, et pilet kehtib veebruari lõpuni ja soovitati järgmisel hommikul kell 8 tagasi tulla, et siis lootus delfiine näha!!! Ainus lohutus oli see, et olime juba teel sinna delfiini näinud.
Käisime veel shoppamas – Egne ostis töötamiseks lühikesed teksapüksid ja mina ostsin kleidi! Hästi armas ja ma olen ammu tahtnud suvekleiti osta, aga Eesti suved on ju nii mõttetult lühikesed ja muidu reisides ma eriti poodides ju ei käi... nüüd oligi õige aeg osta!;)
Olime õhtuks nii väsinud, et magasime ja logelesime niisama. Ootamatult kadus internet ära! Raha saime tagasi, aga internetti mitte ja meil oli vaja teada, kas saime öömaja või mitte!
Viimasel hommikul Bunburys saime internetti, kus selgus, et hostelist polnud meile üldse vastatudki! Registreerisime end hostelist välja, aga jätsime kotid sinna ja suundusime ise linna peale. Ostsime bussipileti Margaret Riverisse (kl 4ks), vaatetornis (tegime palju pilte) ja vedelesime rannas. Ujusin sel aastal esimest korda ja kohe India ookeanis!!! Väga mõnus oli. Ja peaaegu inimtühi rand oli ka, ainult kajakad. Päevitasime ja hakkasime just ära minema, kui märkasime taas delfiini!!! Jooksime kilgates laavakividele, et pilti teha. Mul õnnestus delfiini uiim kahele pildile tabada, ainult et zuumida tuleb kõvasti. Delfiin ujus päris lähedale, aga ei tea kas meie kilgete peale või miks, läks varsti ära:). Igatahes olime oma 4 dollari eest juba kaks korda delfiine näinud! Ja hosteli nimi oli meil ka Dolphine`s Resort!
Linnas jalutades olime märganud ühte söögikohta, kus reklaamiti fish & chipse, suundusime peale randa sinna sööma. Mina võtsingi fish & chipsid, Egne friikartulid peekoni, juustu ja mozzarellaga (mida me ei tuvastanud). Toit oli hea ja esimest korda tundus, et see ongi austraalia pärane söögikoht, briti fish & chipside, aga ka igasugu barbeque´ga, mis nende suur lemmik pidi olema.
Aega tundus meil kogu aeg laialt olevat, kuni süües korraga avastasime, et kell on juba 3! Ja meil veel vaja poes käia, jäätisekokteil osta ja asjad hostelist ära tuua. Kimasime poest läbi, aga jäätisekokteili järjekorras vaatasime ahastusega, et enne meid oli 10 väikest last oma tellimust ootamas (ja meil oli juba tellimus siis esitatud, aga peale neid!) ja arvestasime, kui kiiresti peame oma suurte kottidega jooksma, et bussi peale jõuda!:). Õnneks saime jäätisekokteilid peagi ja kihutasime hosteli poole, ise samal ajal kokteili rüübates. Terve tee oli meil tohutult lõbus, et meil oli omast arust aega laialt käes ja ikka jääme bussist maha. Olime veel poest valest uksest välja tulnud ja ei saanud kohe aru, kus oleme. Normaalne ju väikeses linnakeses ära eksida, kui eelnevalt oled selle risti-põiki läbi käinud ja niigi iga sekund arvel! Hostelis läks meil u 2 sekundit, et kott selga ja jooksuga bussijaama. Hostelis oli veel kell ees ka ja kartsime seetõttu et jäämegi hiljaks. Bussijaamas selgus, et aega oligi maa ja ilm:), sest ega siin bussid ei pruugi õigel ajal tulla. Saime tükk aega kohalike teismeliste juttu kuulata.
Lõpuks buss tuli, aga meil ei olnud öömaja ju ikkagi:). Telefoni teel ei olnud õnnestunud seda leida, nii et mõtlesime, et läheme Margaret Riveris mingisse kämpingusse sisse ja võtame telgiplatsi, kus ühe öö magamiskotiga ikka üle elab. Bussis aga hakkas üks surfar meiega rääkima ja ütles, et töötab surfipoes ühe hosteli juures ja et omanik tuleb bussi vastu ja siis saaks küsida, kas hostelis on kohti. Me ei jäänud ootama, vaid helistasime ja saimegi toa. Pidime küll maksma tunduvalt rohkem kui olime plaaninud (88 dollarit öö), aga saime soodushinnaga (muidu 109 dollarit) ja nautida täielikku luksust. Kahetoaline ensuite....
Õhtul tegime väikese jalutuskäigu randa. Esialgu tundus, et rand on kahtlaselt kaugel ja mõtlesime, et kuidas saab surfitunde anda (surfar küsis, kas me ei tahaks võtta talt surfitunde), kui rand nii kaugel:), aga lõpuks ikka leidsime. Lihtsalt me poleks arvanud, et kohe küngaste taga saab normaalne rand olla:), neil on siin väga palju treppe igale poole randa ehitatud, nii et saab küll künka taga rand olla ja täitsa ilus rand ka (Bunbury rand mulle meeldib siiski rohkem, aga noh seda ongi raske ületada, sest inimtühi ja delfiiniga:)).
Tellisime endale varahommikuks (6.10) takso, sest hosteli buss viib linna alles alates kella 8.30st, aga meie pidime kl 7 juba tööl olema! Esimesel päeval tuli ju iga hinna eest kohal olla.
Hommikul (täna, neljapäev 19.veebruar) ärkasime kl 5 ja takso oli natuke enne 6.10t kohal. Väljas oli veel täitsa pime ja külm. Aga siin läheb kiiresti nii valgeks kui pimedaks nii, et taksoga sõites nägime oma esimesed kängurud ära!!! Olid lihtsalt tee ääres, ema ja poeg. Taksojuht oli väga sõbralik ja jutukas, nagu nad siin on. Rääkis, et tema käib ka viinamarju korjamas, et mingitel päevadel sõidab taksot ja teistel korjab viinamarju. Natuke raske oli temaga vestelda, sest auto kolises ja siis ta mingi aeg pani veel raadio ka mängima. Aga saime räägitud, sh kust me pärit ja et tema suvel kaheks kuuks Inglismaale puhkama (overseas). Kuna hostel asus linnas kaugel ja veiniaed ka (ja teises suunas), siis läks takso kalliks (47 dollarit), aga midagi polnud parata. Oma karjääri tuleb algul ikka panustada:):):).
Jõudsime natuke vara kohale ja veiniaias polnd hingelistki. Jalutasime natuke ringi, külm oli. Vaatasime viinamarjade ridu.... lõpuks saabus üks auto ja selgus, et tegemist oligi Steve´iga. Läksime kontorisse, kus Steve rääkis meile ohutusest ja andis igasugu pabereid (tööleping, pensionifondiga liitumise leping ja maksuameti ühe paberi – TFN number tuleb siin töötades teha), sh ütles, et kui töötada Austraalias üle 6 kuu, siis on tegemist residendiga (netis selle üle on pikalt vaieldud ja pole kuhugi jõutud; ma ise lugesin ka eelnevalt välja, et üle 6 kuu on ajutine resident ehk siis resident, sest pole täpsustatud, et alaline resident peab olema).
Vaikselt hakkas veel igasuguseid töölisi ilmuma. Lisaks meile oli veel mitmel inimesel esimene tööpäev. Pidime vahepeal väljas ootama, kuni hiljem saabunuid instrueeriti ja dokumendid neile anti. Seejärel jagati välja töövahendid – kaitseprillid (võib nende asemel ka enda päikeseprille kasutada, ma kasutasin oma silmaopi järgseid), töökindad (tasub kasutada ainult ühte, sest ei ole mugav, kui kinnas on käes, milles on käärid; sh kindad on sellised, et käärid ei lõika neist läbi), käärid (kuidagi muudmoodi ma neid nimetada ei oska, kusjuures mu meelest Egnel oli pikema lõiketeraga käärid, kui mul, aga mulle sobisid minu omad väga hästi selgus asja käigus), neoonvest (et kõik sõidukid meid märkaks) ja numbrid (mis tuleb täis saanud ämbrisse panna, et oleks aru saada, et sina oled korjanud. Nimi ja number tuli kirja panna). Ridade vahel olid ämbrid, kuhu viinamarju korjatakse ja öeldi, et kui tühja ämbrit läheduses pole, siis ei tule ise otsima hakata, vaid tule hüüda "ämber" ja siis meile tuuakse ämber. Seda ma selgeks ei saanud, üritasin ikka ise ämbri leida:).
Algul korjasime nii, et võtsime Egnega ühe rea, üks ühel ja teine teisel pool, aga hiljem oli ridu palju vähem ja tegime ridu mitmekesi ja tihti üheltpoolt tuli kõik kobarad kätte saada (lõigatakse kobarate kaupa). Esimese päeva tulemusena ma arvan, et kõige parem olekski korjata üksi üheltpoolt, aga teine võiks olla piisavalt lähedal teisel pool, et kui sa kätte ei saa teistelt poolt kobarat, see kobar ära võtta ja samas et ei pea liiga pikka maad ämbrit tassima, kui pead teisest mööda minema (sest sealt juba korjatud). Töö oli lihtne, algul mul selg andis tunda, aga harjus ära ja alt ma korjasin kükitades. Omast arust olime päris kiired, aga ei saanud teada, kes kui palju korjas. Mina vist korjasin 10 ämbri täit, kusjuures täna oli vähe viinamarju, sest hooaeg pole veel alanud ja korjasime ainult u 2h. Ja meie Egnega käisime vahepeal mütsi toomas ja päikesekreemi määrimas. Sellega läks meil palju aega kaotsi. Üdiselt ei saagi aru, millal peaks päikesekreemi uuesti peale panema, sest kallis tööaeg läheb raisku:), aga võibolla pikematel päevadel tehakse pausid ka, seda veel ei tea ju.
Päris ootamatult sai tänane töö tehtud (oleks teadnud arvestada, et nii vähe, oleks saanud veel kiiremini teha, ei tahtnud end kohe algul täiesti ära väsitada, kui pikk päev tuleb korjata) ja korjatigi juba varustus kokku. Steve ütles, et järgmine korjamine on paari päeva pärast, ta annab teada (enne teevad teste, et kas saab juba korjata või mitte). Kõige naljakam on see, et viinamarju panin ainult kaks korda suhu, et maitsta (erinevad olid) ja et ei tekkinudki tahtmist neid süüa, kuigi olid ilusad tumedad ja magusad viinamarjad. Aga tööhoos polnud aega mõeldagi, et tahaks neid süüa:).
Seoses varakult ärkamise ja lühikese tööpäevaga, olime juba kl 10 Margaret Riveris (saime ühe töökaaslasega sinna) ja asusime asju ajama. Kõige edukam oli pangakaardi tegemine. Teller oli nagu ikka väga sõbralik (ja sümpaatne), küsis kust ja mida jne. Oli eelmisel aastal augustis Egiptuses ühe eestlasega tuttavaks saanud (mingi jooksu raames) ja seepärast teadis Eestit:). Suhteliselt uhkelt teatas, et neil on internetipank ka:) ja päris kaua läks aega, aga väga meeldiv oli ja 5-10 pangapäeva pärast peaks sealt kontorist me oma pangakaardi kätte saama (endale posti teel me seda ei tellinud, sest me vahetame siin Margaret Riveris veel mitu korda elukohta).
Otsisime ka ühe hosteli üles, aga seal oli parasjagu lõunapaus kella 2ni! Nii ei saanudki uurida, kas vabu kohti on. Käisime ka kinnisvarabüroos, aga nendel oli pakkuda ainult pikemaajalisemaid üüripindu ja saatsid meid mingisse teise kohta, kust öeldi, et kahekesi on meil nende kaudu elukohta liiga kallis leida ja soovitas meile karavani. Kõmpisimegi karavani, kus vastuvõtus põrand kleepus ja mutt oli ebameeldiv (suht üllatav austraallase ja veel teenindaja kohta!) ja pakkus meile ööbimiseks cabinit 75 dollari eest (enne veel kallimat varianti), sh peavad endal linad olema. Ütlesime, et me veel ei booki, et helistame. Lootsime ikka veel kuskilt hostelist kohta leida.
Käisime poes, jäätisekokteilist otsustasime loobuda, sest muidu me ei teeni piisavalt raha, et ringi reisida:) nii, et tuleb kokkuhoidlikumalt elada. Ainult šokolaadi lubasime endale:), muidu ostsime vett ja läti maksavorsti (sest see on konkurentsitult odavaim, Lätit siin väga hästi teatakse, ei teagi kas maksavorsti järgi või miks:):):) ja Egne ostis piima, et putru teha (ostis mult pakipudrud ära, sest mulle need ei maitse, eelistan pakisuppe). Väga kokkuhoidlik poeskäik:). Lõunasööki (šoks ja vesi) läksime parki nautima, mis selgus et oligi populaarne lõunastamise koht. Peale kiiret lõunat, viskasime end pinkidele pikali (mina küll esialgu veel istusin) ja tundsime end mõnusalt. Tööriietes (st tennised ja sokid) oli jube palav ja väga mõnus oli tennised jalast lõpuks võtta.... varsti tuli üks vanem naisterahvas ja küsis, kas nad võivad meie lähedale pingile istuda. Milline küsimus!:) Sõbrannadele ütles (kokku oli neid 3 ehk kolm musketäri nagu kõige krapsakam neid nimetas), et häirime jah neid (annoy). Väga vahvad vanadaamid olid, eesti keeles polegi kahjuks head sõna nende kohta, inglise keeles ladies oleks sobiv. Esiteks nad nägid nii nooruslikud välja (ise üle 70ne kindlasti), üks neist oli eriti krapsakas ja domineeriv (aga sümpaatselt), lahedate pärlitega. Üks oli hästi vaikne ja kolmas oli siis jutukas, kui talle sõna anti. Nad tulid oma lõunat sinna sööma ja muuhulgas vestlesid meiega väga sõbralikult. Väga huvitav ja meeldiv vestlus oli, lausa kahju oli, kui nad ära läksid. Uurisid meie plaane ja leidsid, et hea plaan ja millal siis veel niimoodi reisida, kui praegu! Ja et erinevates piirkondades Austraalias kasutatakse isegi erinevaid sõnu, aga et võibolla nüüdseks vähem, sest reisitakse palju. Kõige krapsakam on 50a olnud abielus armeeohvitseriga ja seepärast elanud USA-s ja Austraalia idarannikul, aga sündinud Bunburys ja tahaks sinna tagasi elama minna. Üritab meest nõusse saada ja arvas, et kui sel aastal teda nõusse ei saa, siis on nad mõlemad enne kirstus, sest mees juba 78. Üldse oli neil mõnus huumor ja keskmise naise ameerika sugulastest rääkisid a la rumalad ameeriklased, ei saa aru, et austraalia väga suur, aga muheda huumoriga räägiti seda. Taipasime neil lasta endast pilt teha, kuidas me peale rasket esimest tööpäeva puhkame (kohe algul krapsakas daam küsis, kas meil oli raske öö:)) ja kõige lahedam oli see, et keskmine neist võttis seepeale enda fotoka välja ja ütles, et tehke meist ka!!! Nii lahe!!! Kahju, et meil nendega pilti polnud, aga tol hetkel tundus see veidi kohatu ja pärast nad läksid natuke ootamatult ära:), aga soovisid meile toredat reisi jne.
Siinjuures tahaks seda öelda, et nad nii armsalt poes jne ütlevad darling, dear, doll! Nt ostad midagi ja annad raha, siis ütlevad, thank you, darling. Ja neil tuleb see nii loomulikult. See on nii armas. Ei kujutaks ette, kui Eestis keegi nii teeks:):):).
Lebost sai lõpuks küllalt ja aeg ka juba oli seal maal, et minna bussijaama. Nimelt siit hostelist buss käib iga päev paar korda linnas bussi vastas ja enne olime Mattile (omanik) helistanud ja teada saanud, et 14.30 on buss bussijaamas. Käisime veel mõnes suveniiripoes, sest tahtsin postkaarte osta (ei hakka ütlema, kes saavad postkaarte, aga kõik, kes oma aadressi mulle sokutasid, võivad ju loota! Teiste aadresse ma lihtsalt ei tea...) ja Egne avastas merihobu, mille ta pidi lihtsalt ostma, sest talle merihobud nii meeldivad. Selle shoppamise peale hakkas meil jälle aega nappima ja siis korraga me ei teadnud täpselt, kus bussijaam asub! Ikka leidsime ja siis muudkui passisime ja aeg tiksus ja juba mõtlesime, et ei tulegi Matt oma bussiga, kui korraga kogu bussijaama kogunenud rahvas ära kadus. Olin Oskarile kaarti kirjutanud ja küsisin Egnelt, kuhu kogu rahvas kadus. Selgus, et üle tee parklasse, kus oli valge väikebuss. Pingutasime silmi ja arvasime, et roolis võib olla surfarkutt. Ei jäänud muud üle, kui tähtsa näoga vaatama minna ja kui pole, siis sama tähtsalt tagasi kõndida... õnneks oli:), aga seda me ei saanud küll aru, kuidas me pidime taipama teda see kord teisest kohast otsida!
Jooksime oma sviidist läbi ja randa, kus nägime eestlasi! Mina esimest, Egne teist korda. Päevitasime, ujuma ei viitsinud. Homme on meil päev rannas:). Rannas aga õnnestus mul meile homseks ja ülehomseks öömaja hostelis saada, aga see kord peame erinevates tubades ööbima! Aga mis teha, peaasi, et katus pea kohal ja voodi olemas:) ja päris 20nega ühes toas vast ei pea olema. Nii et kolime jälle:), aga õnneks Margaret Riverisse, kust meie töökaaslane Lida lubas meid tööle minnes peale võtta. Lida kusjuures on Hollandist ja juba 20a siin elanud. Ja korjabki viinamarju igal aastal kui hooaeg on.
Reede, 20.veebruar
Ärkasime 8.30kas, et kell 10 check-out teha oma luksuslikust sviidist:), jätsime kotid Matt´i juurde ja kobisime randa. Lugesin Grishami seal lõpuks läbi ja tulemuseks on muidugi punane selg! Kuigi panin pidevalt päikesekreemi ja vahetasin ka külge vahepeal. Kätel on päikeseallergia, mis mul ikka algul päikese käes tuleb. Aga hea oleks nüüd natuke päikese alt ära olla. Kokku olime umbes 2h rannas, siis Matt´i bussiga linna, kusjuures ta viis meid ilusti meie hosteli ukse ette. Hostelis meil vedas, kuulsime et üks tüdruk tahab tuba vahetada ja nii meil õnnestuski saada ikka ühte tuppa – ja 6sesse, muidu oleks üks pidanud 7ses olema! Hinnavahe on ainult 3 dollarit. Ei tea kas tibil sai raha otsa, aga meil igatahes tänu sellele vedas:).
Täna on väga soe, Margaret Riveris polegi enne nii soe olnud, nii kaua kui meie alles siin oleme olnud:). Nagu saunas. Ja olen ju natuke ära põlenud ka veel. Panin pikkade varrukatega India pluusi selga, et käed rohkem päikest ei saaks. See on õhuke pluus, aga ikkagi... saunas sellega ju ei oleks parema meelega:). Samas ei tohi kunagi kurta, kui soe on, sest Eestis ju nii harva on soe:).
Käisime postkontoris, saatsin Katrinile oma Grishami raamatu (et seda mitte kaasas tassida) ja järjehoidjad (Perthist ostetud, aborigeenide galeriist), koos 4 margiga postkaartidele läks maksma 32.50. Ostsime poest natuke süüa ja sõime samas kohas, kus eile. Kuna aeg oli hilisem, siis kahjuks oma eilseid sõpru ei näinud.
Hostel on uus ja puhas, aga toas on jube külm (algul muidugi hea jahe) ja kondikat ise reguleerida ei saa. Avasime siis akna:) ehk tuleb sealt sooja. Üldkasutatavates ruumides on jällegi palav, sest seal kondikat pole. Ja lockereid siin ka pole, see on halb, sest 6ne tuba. Järelikult pean oma varandust kaasa tassima kogu aeg. Oleme siin 2 ööd ja kui selgub, et järgmine hostel, kus oleme 3 ööd, on parem, siis üritame sinna pikemaks jääda. Toakaaslastest oleme näinud ainult ühte, saksa tüdruk, kes ütles, et selle järgi, kuidas me oma nimesid hääldame, sai aru, et me eestlased (me muidugi ise olime enne öelnud, et me eestlased). Oli varem eestlasi kohanud
No comments:
Post a Comment