Praegu oleme hostelis, kus suurem osa inimesi käib viinamarju korjamas ja lahkub seetõttu varahommikul. Oleme kuueses toas, aga üks imelik tüdruk lahkus kohe järgmisel hommikul. Ta vist ei öelnud meile teregi ja ta asjad olid megalaiali ja suure kolina ja hädaldamisega sai oma asjad pakitud. Lisaks vähkres terve öö nii, et me nari kõikus ja kolises (magas minu üleval), lisaks tuli ta voodist nii alla, et hüppas minu voodi äärele ja seega minu teki peale. Eriti magada just ei saanud:)). Ülejäänud toakaaslased, kellega juba kolmandat ööd ühes toas oleme, on jaapanist, koreast ja prantsusmaalt. Korea tüdruk ei oska peaaegu üldse inglise keelt, aga oli sõbralik ja ütles, et ta koreast ja kas me teame koread:). Jaapani tüdruk on kõige sõbralikum ja toredam, ta inglise keel pole ka väga hea, mis raskendab natuke temast arusaamist, aga tema suhtleb meiega kõige rohkem. Viimane ja kõige hullem toakaaslane on prantsusmaalt (me neist kellegi nimesid ei teagi:)) ja tema korraldab siin tõelist terrorit, st sosistab jaapani tüdrukuga ja hullult kolistavad nii õhtuti kui hommikuti, lisaks tal kukuvad kõik asjad kogu aeg kolinaga. Nii õhtul kui hommikul varavalges tööle minnes, äratavad meid oma kolina ja sosistamisega üles, korealane läheb nt praktiliselt märkamatult tööle. Eelmises hostelis ka ainult korraks kuulsin, et toakaaslased ärkasid, aga siis jäin jälle magama. Aga päeva parim uudis on see, et nad kolivad homme välja (korealane ülehomme), sest prantslasel on raha otsas (ta on lausa 2 päeva tööl käinud ja ütles, et viinamarja korjamisega ei teeni üldse palju, ei tea kas lootis kahe päevag miljonäriks saada:))! Lähevad karavanparki ja kui ma õigesti aru sain, siis lausa telki!
Kes teab, võib-olla peame isegi kunagi minema, aga esialgu üritame ikka hostelis olema. Osadel hostelitel on 7s öö tasuta, kui järjest oled, aga me nüüd täpselt ei mäleta, siinses vist pole, aga teises (Margaret River Backbackers), kuhu me laupäeval tagasi kolime (siin oli fully-booked ja sinna ka varem ei saanud), vist on. Ja sinna me panime kirja, et me oleme pikaajalised elanikud, sest vähemalt kogu märts peaks tööd olema.
Hostelites kohtab igasugust rahvast, Margaret Riveris on lisaks väga paljud working holidayl nagu meiegi. Egne sai eile ja mina täna tuttavaks eestlase Mirjamiga, kes liigub koos inglastega ringi (algselt vist tuli siia eesti sõbrannaga ja tema sõbraga) ja ootas 2 nädalat, et tööd saada. Enamus siin töötavad firma Winepower kaudu (kuhu me ka end kirja panime, aga öeldi, et pannakse meid ootelisti), kus hommikul pannakse tiimid kokku ja saadetakse erinevatesse viinamarjaistandustesse. Mirjam ütles, et Winepoweris tuleb kohapeal käia, et sellest ei piisa, kui oma nime kirja paned, nii et meil homme kavas uuesti sealt läbi käia. Teises firmas (Labour Solutions) panime ka end kirja, aga sealt ei antud peaaegu üldse lootust, kuigi olin sinna meie CV-d saatnud (nägin nende reklaami kuskil brožüüris) ja vastati, et tulge läbi. Nende firmadega on meil see probleem ka, et esiteks meil pole autot (mida eelistatakse, kuigi organiseeritakse vist teiste autodele ka) ja teiseks, me ju ühes viinamarjaistanduses tööl, ei tea, kuidas siis teistes saab käia. Aga vaatame seda asja, meie istanduses on järgmine korjamine võib-olla nädalavahetsel, aga mitte enne. Aga huvitav on see nende vahendusfirmade asi küll, enne siia tulemist polnud neist kuulnud ja ei tea, kust neid otsida nt teiste kohtade kohta. Sest Winepower tegeleb ainult viinamarjaistandustega.
Ja siinses hostelis (Inne Town Backpackers) on ka nn maskott Gary, kes on suur Eesti fänn, sest Eesti naised pidid kõik väga ilusad olema:). Ja Eesti fänn oli ta enne meid juba. Kõikide suur sõber on ta ja nt kui mul oli 2 dollarilist vaja 1 dollarilisteks müntideks vahetada, et netti minna, siis muidugi oli tal kohe 2 münti olemas:). Ta on pidevalt pilves, aga kummalisel kombel käib tööl (ehitamas)! Siin on ta juulini ja siis millalgi tuleb Eestisse naist otsima:). Muidu eestlased pidid kõik M-tähega olema, Egne on ainus erand:).
Olulised fakt: Margaret Riveris on 12 000 elanikku ja elanike arv kasvab aastas 4%, asustati 1850ndatel.
Täna magasime kaua, sest hommikune terror ju äratas üles nii, et umbes kell 12 hakkasime liikuma. Otsustasime proovida hääletamist ja minna koopaid vaatama (st ühte koobast, aga polnud kindel millist). Hääletamine edenes väga hästi ja austraallased on ikka tohutult sõbralikud, see on endiselt uskumatu. Esimene auto, mille peale saime (oli üldse neljas auto, mille peale hääletasime), tuli vastassuunast ja seetõttu me seda ei hääletanudki, jäi ise seisma ja küsisid, et kas me vajame küüti (do you need a lift). Autos oli kolm austraallast Perthist, kes olid siin puhkusel ja teel veini maitsma, viisid meid ristmikule ja ise keerasid ümber ja sõitsid tagasi! Ütlesid, et Eesti on nii kaugel, aga naine küsis, kas Hispaania kõrval:). Ristmikult oli ainult 4,5km ja selle käisime jala. Esimene koobas oli lähemal, aga otsustasime Mammuti koopa kasuks, sest see peaks siinkandis kõige suurem olema. Sissepääs maksis 19.50$ ja YHA kaardiga kahjuks alla ei saanud, see-eest sai kaardiga maksta! Koobas oli ilus, aga minu arvates kõik koopad on väga sarnaased oma stalagmiitde ja stalagtiitidega. Egne ei olnud varem käinud ja mina polnud Austraalias varem käinud, aga sellest vast piisab nüüd, va kui tõesti midagi väga erilist kuskil lubatakse:).
Lisaks sissepääsule koopasse, sai sama piletiga ka tuletorn (kaugel) ja Caveworksi (koobaste keskus), kus pidi olema igasugust infot koobaste kohta. See pidi asuma 4km kaugusel nii, et otsustasime seal ka ära käia. Natuke käisime jala, siis saime teise auto peale, mida hääletasime. Mingi kohalik mees, kes ei rääkinud, aga viis meid treppi, selle asemel, et tee otsas maha lasta!!! On ikka inimesed!
Seal keskuses saime aga negatiivse kogemuse ka. Naistöötaja rääkis telefoniga ja ei suutnud nii palju aega leida, et kuulata mida me tahame, vaid ütles, et 3.30 oli viimane võimalus siseneda ja saigi meist lahti! Vaatasime siis natuke suveniiripoes ringi ja tulime ära. Natuke eemal nägime silti, kus oli kirjas, et see keskus ise on viieni lahti ja 3.30 läks viimane tuur Järve koopasse! Nii, et tegelikult oleks me pidanud saama seal keskuses ringi vaadata! Aga tagasi me ka ei viitsinud minna. Jõudsime päris palju jala minna, sest autosid õiges suunas ei sõitnud lihtsalt, aga üks vastassuunas sõitev auto peatus ja mees küsis, kas meiega on kõik korras (are you fine?)! Ja viies auto õiges suunas peatus ja küsis ka, kas meil on kõik korras ja lubas meid Margaret Riverisse ära viia, kuigi ise oli teel Busseltoni (kuhu viis otse tee, Margaret Riverisse pidi ta ringi tegema). Ütles, et ei ole ohtlik, aga ikka paneb muretsema, kui keegi on in the middle of nowhere ja ta mõtles, et äkki on madu hammustanud vms. Kiitis väga Augustat (kuhu ta plaanib Busseltonist kolida) ja Queenslandi osariiki ning küsis, kas me oleme Saksamaalt või Hollandist. Oli päris palju Euroopas ringi sõitnud (vist ühel reisil algusega Türgist ja rongiga), aga peamiselt reisib Aasias, et hea lähedal ja odav. Aga teadis, kus Eesti asub.
Ja olimegi juba enne viite tagasi! Käisime poes ja bakerys, kuhu Egne alati tahab kogemata minna (tänava asemel, st liiga vara ära pöörata) ja vabariigi aastapäeva puhul lubasime endale kumbki tükikese kooki (kuigi sularaha hakkab otsa saama), mida nautisime oma pargis. Oleksin kohvi ka ostnud, aga viiest pannakse kõik kinni.
Viiest pidi algama ühes karavanpargis eestlaste pidu ja Mirjam kutsus meid ka sinna, aga me tõesti ei viitsinud minna. Võib-olla, kui juba kaua olla Austraalias, tekib eriline vajadus eestlastega suhelda, aga praegu küll sellist tunnet pole, et rahvuse pärast peaks kellegagi suhtlemist eelistama. Alati, kui ma Mercedesega reisin, mind paneb imestama, kuidas tal on alati väga hea meel hispaanlasi kohata ja alati hakkab nendega rääkima jne. Minus eestlased küll mingeid tundeid välismaal ei tekita, pigem isegi vastupidi:). Aga eks ma nii kaua enne pole Eestist ära olnud ka. Samas Egnega saan ju eesti keelt rääkida ja telefonis ka (ema lubas iga pühapäeval helistada! Ja Monna ja Oskar helistavad!).
Eile käisime kohalikus raamatukogus, kus me mõtlesime, et ehk on odav internet (tegelikult hoopis väga kallis) ja uurisime, kuidas lugejaks saada, kuna me siin vähemalt kuu aega oleme (peab maksma tagatisraha 77 dollarit ja võtma hostelist mingi tõendi, et elad siin). Ja raamatukogutädi ütles, et ühes tavernis ja ühes söögikohas on tasuta wifi, nii et läksime tavernisse ja tellisime klaasi majaveini (valget) ja ühe juustukoogi, mõlemad olid väga head (tagantjärele selgus, et tähistasime Oliveri sünnat!). Kahjuks ainult minu läpakas ei võimaldanud wifi ühendust. Ma ei suuda aru saada, miks mu läpakas netti ei lähe, aga Austraalias see pole õnnestunud (password on mul olemas, aga kirjutab, et acquires network address ja paar korda on wirewalli mahavõtmist ka nõudnud, aga isegi see ei aidanud), ainult Singapuris sain wifit kasutada. Nii et käisime ikka internetikohvikus, aga seal oli vähemalt väga kiire internet ja sain blogisse pilte laadida. Hostelites on üldiselt hoolimata reklaamist aeglane internet.
Kavatseme oma vabadel päevadel ümbruskonda jätkuvalt uurida, tänu hääletamise edukusele saame ilmselt suht kaugele liikuda. Homsed plaanid pole veel väga paigas, sest sõltub ilmast ka. Täna oli esimene pilves ja jahe ilm, isegi tibutas veidi. Homseks olevat ilmateade äikesetormi lubanud, siis me ei lähe kuhugi:). Aga see kohalik, kes meid viimasena peale võttis ja koju tõi, ütles et veel 4 nädalat peaks siin suve olema!
Nii ja nüüd tundub, et eestlaste pidu on siia kolinud!
Kes teab, võib-olla peame isegi kunagi minema, aga esialgu üritame ikka hostelis olema. Osadel hostelitel on 7s öö tasuta, kui järjest oled, aga me nüüd täpselt ei mäleta, siinses vist pole, aga teises (Margaret River Backbackers), kuhu me laupäeval tagasi kolime (siin oli fully-booked ja sinna ka varem ei saanud), vist on. Ja sinna me panime kirja, et me oleme pikaajalised elanikud, sest vähemalt kogu märts peaks tööd olema.
Hostelites kohtab igasugust rahvast, Margaret Riveris on lisaks väga paljud working holidayl nagu meiegi. Egne sai eile ja mina täna tuttavaks eestlase Mirjamiga, kes liigub koos inglastega ringi (algselt vist tuli siia eesti sõbrannaga ja tema sõbraga) ja ootas 2 nädalat, et tööd saada. Enamus siin töötavad firma Winepower kaudu (kuhu me ka end kirja panime, aga öeldi, et pannakse meid ootelisti), kus hommikul pannakse tiimid kokku ja saadetakse erinevatesse viinamarjaistandustesse. Mirjam ütles, et Winepoweris tuleb kohapeal käia, et sellest ei piisa, kui oma nime kirja paned, nii et meil homme kavas uuesti sealt läbi käia. Teises firmas (Labour Solutions) panime ka end kirja, aga sealt ei antud peaaegu üldse lootust, kuigi olin sinna meie CV-d saatnud (nägin nende reklaami kuskil brožüüris) ja vastati, et tulge läbi. Nende firmadega on meil see probleem ka, et esiteks meil pole autot (mida eelistatakse, kuigi organiseeritakse vist teiste autodele ka) ja teiseks, me ju ühes viinamarjaistanduses tööl, ei tea, kuidas siis teistes saab käia. Aga vaatame seda asja, meie istanduses on järgmine korjamine võib-olla nädalavahetsel, aga mitte enne. Aga huvitav on see nende vahendusfirmade asi küll, enne siia tulemist polnud neist kuulnud ja ei tea, kust neid otsida nt teiste kohtade kohta. Sest Winepower tegeleb ainult viinamarjaistandustega.
Ja siinses hostelis (Inne Town Backpackers) on ka nn maskott Gary, kes on suur Eesti fänn, sest Eesti naised pidid kõik väga ilusad olema:). Ja Eesti fänn oli ta enne meid juba. Kõikide suur sõber on ta ja nt kui mul oli 2 dollarilist vaja 1 dollarilisteks müntideks vahetada, et netti minna, siis muidugi oli tal kohe 2 münti olemas:). Ta on pidevalt pilves, aga kummalisel kombel käib tööl (ehitamas)! Siin on ta juulini ja siis millalgi tuleb Eestisse naist otsima:). Muidu eestlased pidid kõik M-tähega olema, Egne on ainus erand:).
Olulised fakt: Margaret Riveris on 12 000 elanikku ja elanike arv kasvab aastas 4%, asustati 1850ndatel.
Täna magasime kaua, sest hommikune terror ju äratas üles nii, et umbes kell 12 hakkasime liikuma. Otsustasime proovida hääletamist ja minna koopaid vaatama (st ühte koobast, aga polnud kindel millist). Hääletamine edenes väga hästi ja austraallased on ikka tohutult sõbralikud, see on endiselt uskumatu. Esimene auto, mille peale saime (oli üldse neljas auto, mille peale hääletasime), tuli vastassuunast ja seetõttu me seda ei hääletanudki, jäi ise seisma ja küsisid, et kas me vajame küüti (do you need a lift). Autos oli kolm austraallast Perthist, kes olid siin puhkusel ja teel veini maitsma, viisid meid ristmikule ja ise keerasid ümber ja sõitsid tagasi! Ütlesid, et Eesti on nii kaugel, aga naine küsis, kas Hispaania kõrval:). Ristmikult oli ainult 4,5km ja selle käisime jala. Esimene koobas oli lähemal, aga otsustasime Mammuti koopa kasuks, sest see peaks siinkandis kõige suurem olema. Sissepääs maksis 19.50$ ja YHA kaardiga kahjuks alla ei saanud, see-eest sai kaardiga maksta! Koobas oli ilus, aga minu arvates kõik koopad on väga sarnaased oma stalagmiitde ja stalagtiitidega. Egne ei olnud varem käinud ja mina polnud Austraalias varem käinud, aga sellest vast piisab nüüd, va kui tõesti midagi väga erilist kuskil lubatakse:).
Lisaks sissepääsule koopasse, sai sama piletiga ka tuletorn (kaugel) ja Caveworksi (koobaste keskus), kus pidi olema igasugust infot koobaste kohta. See pidi asuma 4km kaugusel nii, et otsustasime seal ka ära käia. Natuke käisime jala, siis saime teise auto peale, mida hääletasime. Mingi kohalik mees, kes ei rääkinud, aga viis meid treppi, selle asemel, et tee otsas maha lasta!!! On ikka inimesed!
Seal keskuses saime aga negatiivse kogemuse ka. Naistöötaja rääkis telefoniga ja ei suutnud nii palju aega leida, et kuulata mida me tahame, vaid ütles, et 3.30 oli viimane võimalus siseneda ja saigi meist lahti! Vaatasime siis natuke suveniiripoes ringi ja tulime ära. Natuke eemal nägime silti, kus oli kirjas, et see keskus ise on viieni lahti ja 3.30 läks viimane tuur Järve koopasse! Nii, et tegelikult oleks me pidanud saama seal keskuses ringi vaadata! Aga tagasi me ka ei viitsinud minna. Jõudsime päris palju jala minna, sest autosid õiges suunas ei sõitnud lihtsalt, aga üks vastassuunas sõitev auto peatus ja mees küsis, kas meiega on kõik korras (are you fine?)! Ja viies auto õiges suunas peatus ja küsis ka, kas meil on kõik korras ja lubas meid Margaret Riverisse ära viia, kuigi ise oli teel Busseltoni (kuhu viis otse tee, Margaret Riverisse pidi ta ringi tegema). Ütles, et ei ole ohtlik, aga ikka paneb muretsema, kui keegi on in the middle of nowhere ja ta mõtles, et äkki on madu hammustanud vms. Kiitis väga Augustat (kuhu ta plaanib Busseltonist kolida) ja Queenslandi osariiki ning küsis, kas me oleme Saksamaalt või Hollandist. Oli päris palju Euroopas ringi sõitnud (vist ühel reisil algusega Türgist ja rongiga), aga peamiselt reisib Aasias, et hea lähedal ja odav. Aga teadis, kus Eesti asub.
Ja olimegi juba enne viite tagasi! Käisime poes ja bakerys, kuhu Egne alati tahab kogemata minna (tänava asemel, st liiga vara ära pöörata) ja vabariigi aastapäeva puhul lubasime endale kumbki tükikese kooki (kuigi sularaha hakkab otsa saama), mida nautisime oma pargis. Oleksin kohvi ka ostnud, aga viiest pannakse kõik kinni.
Viiest pidi algama ühes karavanpargis eestlaste pidu ja Mirjam kutsus meid ka sinna, aga me tõesti ei viitsinud minna. Võib-olla, kui juba kaua olla Austraalias, tekib eriline vajadus eestlastega suhelda, aga praegu küll sellist tunnet pole, et rahvuse pärast peaks kellegagi suhtlemist eelistama. Alati, kui ma Mercedesega reisin, mind paneb imestama, kuidas tal on alati väga hea meel hispaanlasi kohata ja alati hakkab nendega rääkima jne. Minus eestlased küll mingeid tundeid välismaal ei tekita, pigem isegi vastupidi:). Aga eks ma nii kaua enne pole Eestist ära olnud ka. Samas Egnega saan ju eesti keelt rääkida ja telefonis ka (ema lubas iga pühapäeval helistada! Ja Monna ja Oskar helistavad!).
Eile käisime kohalikus raamatukogus, kus me mõtlesime, et ehk on odav internet (tegelikult hoopis väga kallis) ja uurisime, kuidas lugejaks saada, kuna me siin vähemalt kuu aega oleme (peab maksma tagatisraha 77 dollarit ja võtma hostelist mingi tõendi, et elad siin). Ja raamatukogutädi ütles, et ühes tavernis ja ühes söögikohas on tasuta wifi, nii et läksime tavernisse ja tellisime klaasi majaveini (valget) ja ühe juustukoogi, mõlemad olid väga head (tagantjärele selgus, et tähistasime Oliveri sünnat!). Kahjuks ainult minu läpakas ei võimaldanud wifi ühendust. Ma ei suuda aru saada, miks mu läpakas netti ei lähe, aga Austraalias see pole õnnestunud (password on mul olemas, aga kirjutab, et acquires network address ja paar korda on wirewalli mahavõtmist ka nõudnud, aga isegi see ei aidanud), ainult Singapuris sain wifit kasutada. Nii et käisime ikka internetikohvikus, aga seal oli vähemalt väga kiire internet ja sain blogisse pilte laadida. Hostelites on üldiselt hoolimata reklaamist aeglane internet.
Kavatseme oma vabadel päevadel ümbruskonda jätkuvalt uurida, tänu hääletamise edukusele saame ilmselt suht kaugele liikuda. Homsed plaanid pole veel väga paigas, sest sõltub ilmast ka. Täna oli esimene pilves ja jahe ilm, isegi tibutas veidi. Homseks olevat ilmateade äikesetormi lubanud, siis me ei lähe kuhugi:). Aga see kohalik, kes meid viimasena peale võttis ja koju tõi, ütles et veel 4 nädalat peaks siin suve olema!
Nii ja nüüd tundub, et eestlaste pidu on siia kolinud!
No comments:
Post a Comment