Täna käisime kolmandat päeva järjest tööl (kokku neljandat päeva)!!! Tublid tööinimesed:).
Eile peale tööd hängisime niisama, üritasime ka magada, aga mul ei õnnestunud peaaegu üldse, sest kogu aeg telefon helises ja rääkida ei saanudki ja ma ei teagi, kes see võis olla, aga üles ajas!:@
Saime uued toanaabrid ja uskumatult normaalsed ka veel. Kõigepealt tuli üks prantslanna, kelle inglise keel oli so-so, aga oli vaikselt ja ppeaaegu märkamatu. Ja isegi rääkis meiega:). Seejärel tulid kaks tüdrukut, üks Walesist ja teine Saksamaalt, tutvusid natuke aega tagasi Austraalias. Olid toredad ja lubasid ka vaikselt olla. Walesi tüdruk võttis isegi pidžaamad kotist välja enne kui nad välja läksid, et meid mitte üles äratada! Neljas tüdruk oli kui kuuvarjutus, ilmus millalgi kui meie juba magasime ja hommikul vara ärkas üles ja läks telekatuppa lugema! (kl 6 hommikul!). Kõik kolm tüdrukut (st kuuvarjutusega me ei rääkinud) otsivad tööd ja said peagi teada, et tööotsijaid on palju. Kusjuures keegi kuskil rääkis, et paljud viinamarjaistandused seoses majanduslangusega kasutavad masinaid inimeste asemel ja seetõttu on vähem tööd kui tavaliselt.
Eile õhtul toimus hostelis barbeque, kuhu kõik hosteli elanikud olid 5 dollari eest oma alkoholiga oodatud (siin paljudes söögikohtades on silt BYO, mis tähendab võta ise oma alkohol kaasa, sest nemad ei müü. Nii harjumatu, aga lahe süsteem). Me kahtlesime terve päeva, kas läheme või mitte, aga ikka ostsime veini (Margaret Riveri regioonist, Witchcliffe, 16 dollarit). Pakkisime (sest pidime täna välja kolima ja hostelit vahetama) ja jõime veini, korraks käisime barbequel ka (ilma raha maksmata, sest pidu oli täies hoos, kui meie lõpuks ärkasime ja pakitud saime ja liha me enam ei tahtnud), aga seal polnud üldse mingit huvitavat rahvast, kõik tundusid mingid uued olevat (va Gary muidugi). Nii et jõime pudeli veini ära (oli hea), jalutasime natuke linnas ja panime magama. Väga hea magus uni tuli:).
Eile päeval selgus, et neljapäevaste viinamarjade eest saime 3.90 ämbri eest, sest väikesed viinamarjad olid vms! Väga tore uudis. Ja kõik päevad sel nädalal oleme korjanud heledaid viinamarju ja sorte, mis pidid kõige raskemad korjata olema (palju lehti ja põimunud).
Mitmel hommikul Inne Townis oleme samade inimestega köögis kohtunud, sest nad ka tööle ja eriti veider see, et nüüd, kui meie käime tööl, just enamus ei käi. Winepoweril pidi olema jälle alates esmaspäevast tööd, aga mitte enne. Lisaks meile ainult kaks inglise tibi ja üks inglise kutt (kes presskannust kohvi joob, mida me oleme kadedalt piielnud), esimesel päeval olid kolm aasialast ka, aga hiljem enam mitte.
Täna hommikul Lida jäi hiljaks, sest magas sisse, aga jäime ainult mõned minutid hiljaks. Täna ma korjasin 20,5 ämbrit, aga ma ei tea, kas see poolik arvesse läheb. Eile mul läks arvestus sassi ja ei tea, palju korjasin. Täna oli meid üks korjaja vähem, sest Lida tütar Lucy oli haige (külmetus). Eile korjasime 5h ja täna 4h.
Täna tahtsime peale tööd randa minna, kauplesime end Danieli auto peale ja sõitsime temaga Yallingupi, kus ta elab ja pidid ilusad rannad olema. Ta on seal juba 8 kuud elanud ja selgitas meile, kus parimad rannad ja söögikohad on ja et kui me midagi vajame, siis me koputaks ta uksele:), aga me seekord siiski talle külla ei läinud. Rand oli ilus ja tuuline, aga mulle ei meeldinud hästi suur laine, mis üle pea käis. Surfajatele oli see rand muidugi paradiis ja neid oli päris palju. Ja boogie-board´e oli ka väga palju. Tuul puhus liiva ka nii, et lõpuks olime üleni liivateradega koos (liiv on siin teraline).
Tagasi tulime häälega – nelja autoga! Esimese kolmega igaühega ainult natuke, viimasega koju:). Esiteks üks mees mikrokaga viis meid ainult natukene edasi, aga teeotsale, et me saaks edasi hääletada. Ise ta pööras ringi ja sõitis tagasi! Teises autos olid mees ja naine, kes pärit Inglismaalt, aga nüüd juba ammu elavad Austraalias. Kolmandas autos olid kaks kutti, kes on idarannikult pärit, aga nüüd elavad läänerannikul. Nendel polnud endal ruumigi, sest tagaiste oli asju täis ja ikka võtsid meid peale! Kõige pikem sõit oli kutiga Tšiilist, kusjuures ma kohe mõtlesin, et tegemist peab olema hispaania keelse inimesega, sest ütles lausete lõppu no´d:). It is nice, no? Tuletas mulle kohe Carlost meelde! Oli nii vaimustuses, et kohtas eestlasi, et pole kunagi varem kohanud ja lubas kohe järgi vaadata, kus Eesti täpselt asub. Idaranniku kutid teadsid täitsa hästi, üks neist oli Rootsis elanud. Tšiili kutt tõi meid ilusti treppi. Ta ise on 2 a siin elanud, algul working holiday visaga ja siis student visaga. Õpib kokaks ja töötab ühes viinamarjaistanduses kokana.
Hostelis selgus, et nüüd me oleme mixed dormis ja hetkel on meie toas lisaks meile ainult poisid (4tk). Vot nii:).
Kui me Inne Townis oma asju käisime ära toomas, siis kohvikutt (see kes presskannust kohvi joob ja hommikuti tööle meiega samal ajal läheb) küsis ega me Margaret Riverist ära ei lähe ja kauaks siia jääme ja et loodetavasti veel kohtume:). Ja Gary sai täitsa šoki! Silmad olid suured ja peaaegu nutma puhkemas, kui meid kottidega nägi. Aga rahunes samuti, kui ütlesime, et lihtsalt teise hostelisse kolime:). Eks meie jääme ka neid igatsema:). Päris kodune tunne tekib hostelis juba paari ööpäevaga, siia hostelisse täna tagasi jõudes (olime siin enne Inne Towni 2 ööd), oli ka suht kodune tunne:).
Homme jälle tööle. Täna saime palgalipiku 2 esimese päeva kohta. Saime palju rohkem kui arvasime! Peale maksude maha arvamist 62 dollarit kätte! Mõlemad olid superlühikesed päevad ju!
p.s viinamarjade korjamine on lihtne, aga hakkab natuke seljale ja täna on mu parema käe pöial kääridest rakkus. Aga oleme väga õnnelikud, et homme jälle tööle ja pärast tööd kavas randa minna jälle!
Eile peale tööd hängisime niisama, üritasime ka magada, aga mul ei õnnestunud peaaegu üldse, sest kogu aeg telefon helises ja rääkida ei saanudki ja ma ei teagi, kes see võis olla, aga üles ajas!:@
Saime uued toanaabrid ja uskumatult normaalsed ka veel. Kõigepealt tuli üks prantslanna, kelle inglise keel oli so-so, aga oli vaikselt ja ppeaaegu märkamatu. Ja isegi rääkis meiega:). Seejärel tulid kaks tüdrukut, üks Walesist ja teine Saksamaalt, tutvusid natuke aega tagasi Austraalias. Olid toredad ja lubasid ka vaikselt olla. Walesi tüdruk võttis isegi pidžaamad kotist välja enne kui nad välja läksid, et meid mitte üles äratada! Neljas tüdruk oli kui kuuvarjutus, ilmus millalgi kui meie juba magasime ja hommikul vara ärkas üles ja läks telekatuppa lugema! (kl 6 hommikul!). Kõik kolm tüdrukut (st kuuvarjutusega me ei rääkinud) otsivad tööd ja said peagi teada, et tööotsijaid on palju. Kusjuures keegi kuskil rääkis, et paljud viinamarjaistandused seoses majanduslangusega kasutavad masinaid inimeste asemel ja seetõttu on vähem tööd kui tavaliselt.
Eile õhtul toimus hostelis barbeque, kuhu kõik hosteli elanikud olid 5 dollari eest oma alkoholiga oodatud (siin paljudes söögikohtades on silt BYO, mis tähendab võta ise oma alkohol kaasa, sest nemad ei müü. Nii harjumatu, aga lahe süsteem). Me kahtlesime terve päeva, kas läheme või mitte, aga ikka ostsime veini (Margaret Riveri regioonist, Witchcliffe, 16 dollarit). Pakkisime (sest pidime täna välja kolima ja hostelit vahetama) ja jõime veini, korraks käisime barbequel ka (ilma raha maksmata, sest pidu oli täies hoos, kui meie lõpuks ärkasime ja pakitud saime ja liha me enam ei tahtnud), aga seal polnud üldse mingit huvitavat rahvast, kõik tundusid mingid uued olevat (va Gary muidugi). Nii et jõime pudeli veini ära (oli hea), jalutasime natuke linnas ja panime magama. Väga hea magus uni tuli:).
Eile päeval selgus, et neljapäevaste viinamarjade eest saime 3.90 ämbri eest, sest väikesed viinamarjad olid vms! Väga tore uudis. Ja kõik päevad sel nädalal oleme korjanud heledaid viinamarju ja sorte, mis pidid kõige raskemad korjata olema (palju lehti ja põimunud).
Mitmel hommikul Inne Townis oleme samade inimestega köögis kohtunud, sest nad ka tööle ja eriti veider see, et nüüd, kui meie käime tööl, just enamus ei käi. Winepoweril pidi olema jälle alates esmaspäevast tööd, aga mitte enne. Lisaks meile ainult kaks inglise tibi ja üks inglise kutt (kes presskannust kohvi joob, mida me oleme kadedalt piielnud), esimesel päeval olid kolm aasialast ka, aga hiljem enam mitte.
Täna hommikul Lida jäi hiljaks, sest magas sisse, aga jäime ainult mõned minutid hiljaks. Täna ma korjasin 20,5 ämbrit, aga ma ei tea, kas see poolik arvesse läheb. Eile mul läks arvestus sassi ja ei tea, palju korjasin. Täna oli meid üks korjaja vähem, sest Lida tütar Lucy oli haige (külmetus). Eile korjasime 5h ja täna 4h.
Täna tahtsime peale tööd randa minna, kauplesime end Danieli auto peale ja sõitsime temaga Yallingupi, kus ta elab ja pidid ilusad rannad olema. Ta on seal juba 8 kuud elanud ja selgitas meile, kus parimad rannad ja söögikohad on ja et kui me midagi vajame, siis me koputaks ta uksele:), aga me seekord siiski talle külla ei läinud. Rand oli ilus ja tuuline, aga mulle ei meeldinud hästi suur laine, mis üle pea käis. Surfajatele oli see rand muidugi paradiis ja neid oli päris palju. Ja boogie-board´e oli ka väga palju. Tuul puhus liiva ka nii, et lõpuks olime üleni liivateradega koos (liiv on siin teraline).
Tagasi tulime häälega – nelja autoga! Esimese kolmega igaühega ainult natuke, viimasega koju:). Esiteks üks mees mikrokaga viis meid ainult natukene edasi, aga teeotsale, et me saaks edasi hääletada. Ise ta pööras ringi ja sõitis tagasi! Teises autos olid mees ja naine, kes pärit Inglismaalt, aga nüüd juba ammu elavad Austraalias. Kolmandas autos olid kaks kutti, kes on idarannikult pärit, aga nüüd elavad läänerannikul. Nendel polnud endal ruumigi, sest tagaiste oli asju täis ja ikka võtsid meid peale! Kõige pikem sõit oli kutiga Tšiilist, kusjuures ma kohe mõtlesin, et tegemist peab olema hispaania keelse inimesega, sest ütles lausete lõppu no´d:). It is nice, no? Tuletas mulle kohe Carlost meelde! Oli nii vaimustuses, et kohtas eestlasi, et pole kunagi varem kohanud ja lubas kohe järgi vaadata, kus Eesti täpselt asub. Idaranniku kutid teadsid täitsa hästi, üks neist oli Rootsis elanud. Tšiili kutt tõi meid ilusti treppi. Ta ise on 2 a siin elanud, algul working holiday visaga ja siis student visaga. Õpib kokaks ja töötab ühes viinamarjaistanduses kokana.
Hostelis selgus, et nüüd me oleme mixed dormis ja hetkel on meie toas lisaks meile ainult poisid (4tk). Vot nii:).
Kui me Inne Townis oma asju käisime ära toomas, siis kohvikutt (see kes presskannust kohvi joob ja hommikuti tööle meiega samal ajal läheb) küsis ega me Margaret Riverist ära ei lähe ja kauaks siia jääme ja et loodetavasti veel kohtume:). Ja Gary sai täitsa šoki! Silmad olid suured ja peaaegu nutma puhkemas, kui meid kottidega nägi. Aga rahunes samuti, kui ütlesime, et lihtsalt teise hostelisse kolime:). Eks meie jääme ka neid igatsema:). Päris kodune tunne tekib hostelis juba paari ööpäevaga, siia hostelisse täna tagasi jõudes (olime siin enne Inne Towni 2 ööd), oli ka suht kodune tunne:).
Homme jälle tööle. Täna saime palgalipiku 2 esimese päeva kohta. Saime palju rohkem kui arvasime! Peale maksude maha arvamist 62 dollarit kätte! Mõlemad olid superlühikesed päevad ju!
p.s viinamarjade korjamine on lihtne, aga hakkab natuke seljale ja täna on mu parema käe pöial kääridest rakkus. Aga oleme väga õnnelikud, et homme jälle tööle ja pärast tööd kavas randa minna jälle!
No comments:
Post a Comment