Pühapäev, 8.märts

Oleme tagasi Inne Townis!!!
Juba ära tules mõtlesime, et võib-olla tuleme tagasi, sest kahju oli siit ära minna, aga otsustasime vaadata, kuidas MR Backpackersis tundub ja siis vaatame, kas tagasi või mitte. Mixed dormis meile meeldis, sest sattusid ainult toredad kutid toanaabriteks, ainus nõme kolis kohe välja:). Seal hostelis pannakse pikaajalised elanikud suurematesse tubadesse, mingi veider loogika, aga tänu sellele saime nõmedast toanaabrist lahti.
Meie toanaabriteks olid mixed dormis:
Sakslane Enrico – väga vaikne, rääkis ainult siis, kui küsisime midagi, aga sõbralik. Otsib tööd, aga ilmselgelt jäi hiljaks Margaret Riverisse jõudmisega. Oli mõni kuu tagasi kaks kuud töötanud kuskil farmis Melbourne`i ja Sydney vahel, hosteli manager oli küsinud lihtsalt, kes tahab tööle ja nii lihtsalt see käiski. Ja töö oli ka lihtne olnud. Tahtsime talt igaks juhuks küsida hosteli nime ja asukohta, aga see jäigi meil tegemata, sest nägime nii harva ja polnud meeles küsida.
Inglane George – väga tore kutt, Egne suur lemmik, ainult et 18 aastane:). Arvas, et meie oleme 24-26. Kiusas meid, et me kogu aeg magame, kuigi ise õhtuti läks samal ajal magama ja lugesime kolmekesi ilusti raamatuid õhtuti (mina Harry Potteri viimast osa, mis mul õnnestus 3 dollari eest osta! Täitsa uskumatu, et nii odav. Ma polnud enne ühtegi Harry Potteri raamatut lugenud ega filmi näinud, aga väga hea raamat. Oleks ainult rohkem aega seda lugeda:) George luges isegi Grishami raamatut!). Lõpuks muutus minu jaoks tüütuks, et ta me magamist kogu aeg kommenteeris (ise vahest jäi isegi varem magama!) ja ta sai vist sellest aru, sest ütles, et niisama nokib vms. Saime teada, et tal vanaema elab Austraalias ja ta läkski peale Margaret Riverit vanaema juurde Manjiup´i ja tuleb kolmapäeval Margaret Riverisse tagasi. Egne juba ootab:). Reisib 4 kuud, lisaks Austraaliale tahab minna Fidžile sukelduma.
Sakslane Philip – hästi lahe kutt, ka kaua olnud seal hostelis, mäletasin teda sellest ajast, kui esimest korda seal hostelis ööbisime. Hästi sõbralik. Küsis, kuidas mul läheb, ütlesin et hästi, ütles, et ta on väga õnnelik seda kuuldes:), endal silmad särasid! Siis oli mures, et ta lühikesed püksid olid praktiliselt ribadeks. Algul oli väike auk olnud, aga iga kükitamisega läks suuremaks kuni enam pükste tagumikust polnud midagi järgi:). Näitas mulle ja ütles, et üritab kokku õmmelda, arutasime, kas on võimalik ja leidsime, et alt vähemalt tagumikuni vast saab õmmelda:). Igatahes sai sellega palju nalja. Ja üks kord tulime koos tuppa temaga ja ta ei märganud, et Egne on ka toas ja rääkis minuga, korraga Egne ütles midagi. Philip ehmatas täiega ära, hüüatas, et üks on veel (another one)!!! Nii naljakas oli:).
Kõige naljakam oli see, et terve üks toanurk oli Philipi asju täis, st põrandal ta asjad laiali ja ta hakkas sealt puhtaid sokke otsima ja ütles: “what a mess!” (milline segadus), sellise üllatunud tooniga, et kes selle küll on tekitanud!:):):) a la, et temal tuba korras kogu aeg ja läigib ja nüüd on keegi sellise segaduse tekitanud:):) See oli nii naljakas!!! Mingid sokid ta sealt leidis, aga ei tea kui puhtad...
Ta pole üldse sakslase moodi, va kui saksa keelt räägib, see kuidagi üldse ei sobi talle:), sest inglise keeles rääkides on ta selline hipitüüp ja sobib tema välimuse ja olemusega inglise keele rääkimine hoopis rohkem!
Kahjuks tema kolis ka varsti ära, kämpingusse telgiga, sest tal seal mingi sõbranna, kellel lai voodi, kus ta saab magada nii, et mõttetu maksta hosteli eest. Kurb, et ta ära läks, aga teda oleme juba tänaval ka näinud:) ja siis ta oli ka nii rõõmus meid nähes (meie ka muidugi).
Philip töötab viinamarjaistanudses, aga korjanud on ainult ühe korra, paneb viinamarja taimedele võrke peale (Margele – küsisin, on jah lindude pärast võrgud), et alles valmistuvad hooajaks.
Sakslane Mario – ka reisil, surfaja. Reisib ainult seal, kus surfata saab. Eriti meeldib talle Gracetowni rand (sinna me pole veel jõudnud, Gracetownis elab meie nõme inglannast töökaaslane, kes tahtis Lidalt ära osta meie kohti tema autos!! Ja ka Japo meie töö juurest, kes ka Gracetowni väga kiitis). Ütles, et surfamine on nii väsitav, et ta teeb iga päev lõunauinaku, seega ei kiusanud meid, et me magame palju:). Normaalne ja sõbralik tüüp, hästi ilusate pruunide silmadega (kusjuures ma tavaliselt üldse silmi ei märka, nii et pidid järelikult väga erilised silmad olema).
Prantslane Eddie – tuli samuti Margaret Riverisse tööd otsima, aga jäi eriti hiljaks, sest saabus alles mõne päeva eest ja nüüdseks pidid kõik töövahendusfirmad juba olema uksed sulgenud ja sildid väljas, et tööd pole. Enricole algul ikka lubati, et võib-olla järgmisest nädalast ehk homsest. Ka sõbralik tüüp ja natuke Marioga välimuselt sarnane. Peagi nad liikusidki juba kahekesi koos:).
Oleme kogu vahepealse aja tööl käinud, viimati oli vaba päev esmaspäev 2.märts (mil ma viimati blogi kirjutasin:)). Peale tööd oleme viimased kolm päeva rannas käinud, enne seda magasime ja lebotasime niisama. Teisipäeval üritasime oma pangakaarti kätte saada, aga öeldi et pole veel tulnud, Peterit polnudki tööl. Kolmapäeval üritasime uuesti, Peter oli kohal, aga kuidagi uimane ja mõku oli seekord! Selgus, et ta oli unustanud muuta, kuhu me soovime kaarti saata, kuigi spetsiaalselt seda küsis meilt! Ja seetõttu olid meie kaardid saadetud Surfpointi (sest tol hetkel panime selle oma elukohaks)! Peter võibolla sellepärast oli ka nii saamatu ja kohmetu, et ta ülemus oli kohe kõrval (naine), kes ütles, et nad helistavad Surfpointi ja küsivad, kas on seal. Siis neil läks sada aastat aega, et telefoniraamatutest otsida Surfpointi telefoninumbrit (ütlesid, et pole selle nimelist ja helistasidki mingi teise nimega kohta, mis osutus õigeks. Meil oli küll Surfpointi nime all see kirjas brožüüris). Mõtlesin juba küsida, et kas neil mingit infotelefoni tõesti pole, kust telefoninumbrit küsida. Peter ka loivas megaaeglaselt riiuli juurde järjekordset telefoniraamatut tooma. Lõpuks ikka sai helistatud ja teada, et meie kaardid on seal. Ja tema arvates oligi nüüd kõik korras, ta ülemus ikka natuke vabandas ja Peter kobises ka mokaotsast, et vabandust. Aga mulje jäi nagu olekski nii normaalne, siin nii harjunud, et vabandatakse ette ja taha isegi mingite suvaliste ja mõttetute asjade pärast , seetõttu oli nii harjumatu selline suhtumine. Ühesõnaga Peter oli meile eelmine kord nii hea mulje jätnud (Egnele veel helistati ja tehti kliendiuuringut, kuidas ta pangateenindusega rahul on ja kuna see oli peale eelmist pangaskäiku, siis Egne andis superhinnangu), aga nüüd jättis väga mõku ja uimase mulje kahjuks.
Helistasime kähku Mattile, et kas nad on linna tulemas, selgus et Chris kohe varsti tulebki ja Matt andis talle meie pangakaardid kaasa! Egne oli väga õnnelik, et just Chris tuleb, mulle meeldib Matt rohkem:). Ja saimegi varsti oma pangakaardid kätte! Kes teab, mis ajast need Surfpointis meid ootasid!!! Me olime nii hädas, et sularaha otsas. Interneti eest saab ainult sulas maksta ja pesumasina eest....
Läksime võtsime kohe sularaha välja ja käisime internetis:) ja poes süüa ostmas. Ja tähistasime pangakaardi kättesaamist – mina ostsin banaani thickshake`i (nagu milkshake, aga jäätisega) ja Egne lagritsa ja makadaamiapähkli jäätise. Nautisime seda oma pargikeses ja tegime ka pildi:).
Järgmisel päeval (neljapäev) selgus tööl, et meil töötab veel üks eestlane ja juba neljandat päeva! Meile ütles seda Frank, kes temaga (Vahur) koos korjas. Vahur ütles, et oli kuulnud üks päev meid rääkimas ja oli meie nimesid ka näinud. Meie viinamarjaistanduse raamatupidaja on eestlane ja selgus, et Vahuri onutütar. Eriti naljakas on see, et kui me käisime Margaret Riveris aborigeenide kunstigaleriis (ühel päeval käisime fotogaleriis ka), siis sealne töötaja ütles, et tal sõbranna Eestist, kes abielus austraallasega. Nüüd selgus, et see sama sõbranna ongi meie raamatupidaja ja Vahuri onutütar! Kusjuures ta ei ela üldse Margaret Riveris, vaid Busseltonis, mis on umbes 50km siit.
Sellega seoses mulle meenub, et Monna juhtis mu tähelepanu sellele, et ma pole Margaret Riverist üldse kirjutanud. Ma ise polnud märganudki! Margaret River on üsna väike koht, ühe suure tänavaga:). Kuskil oli kirjas, et siin 12 000 elanikku, aga see käib ilmselt regiooni, mitte linnakese kohta. LP-s on kirjas 5600, see tundub õigem. Kuskil oli kirjas, et elanike arv kasvab 4% aastas. Katu, vaata palun, kas DK-s on ka midagi Margaret Riveri kohta?
Kohe kui teada saime, et Vahur on Eestist küsisime, kuhu ta sõidab. Selgus, et ta elab Busseltonis. Ütlesime, et ta võtaks meid kaasa ja paneks kuskile tee peale, et me saaks randa hääletada (mõtlesime minna Smithsi randa Yallingupi lähedal). Kõigepealt käisime Margaret Riveris, sest töökaaslane Freya (Inglismaalt) oli mingid võtmed koju unustanud. Siis sõitsime Busseltoni, kus kohtasime veel 3 eestlast, kellega Vahur oli teel siia Londoni lennujaamas kohtunud (nad lendasid täpselt samal kuupäeval kui meie, aga Emirates´iga Dubai kaudu). Nad korjavad ka viinamarju, aga firma kaudu (Bacchus). Ühes istanduses pidi makstama tunnipalka, mis on veider, sest siis ei viitsi ju keegi eriti kiirustada:). Lisaks Vahurile tuli veel üks eestlastest, Silver, meiega randa kaasa. Läksme Yallingupi randa, kus olime juba ühe korra käinud (kui Danieliga läksime). Lained olid seekord väiksemad, mis mulle väga meeldis. Sai ujuda normaalselt. Ja vesi oli ka soojem. Naljakas on see, et Vahuriga rääkisime, et pole mingit erilist huvi eestlasi kohata, et miks peaks oma rahvuskaaslasi eelistama (nagu nt aasialased ja prantslased hoiavad väga kokku ja peamiselt omavahel suhtlevadki), samas veetsime terve päeva eestlastega:). Aga noh ega eesmärk polegi otseselt eestlasi vältida, lihtsalt pole eesmärk siin eestlasi üles otsida. Nagunii näeb neid päris palju siin:).
Reedel tahtsime jälle peale tööd randa minna (sest ilmad olid jälle kuumaks läinud, vahepeal oli ju jahedam ja pilves), mõtlesime küsida Danielilt, kas ta läheb peale tööd koju. Aga Lida oli mures, kuidas me koju saame, sest ta ei saanud meid viia ja hakkas Francois´lt küsima, et kas ta saab meid koju viia. Freya ütles, et ta võib meid koju viia. Ütlesime, et me tegelikult tahaks randa ja selgus, et Freya tahab ka surfama minna! Nii me saimegi temaga randa!:) Margaret Riveri lähedale Redgate´i. Nii et juba teist päeva oli meil transport randa olemas:) Ilus rand oli, ainult väga tuuline. Mõnus suur laine oli, sellega koos oli lahe ujuda!
Tol päeval oli Freya sünnipäev. Tööl ta kutsus paljusid peole (sh meid) ja pakkus kooki, mille ise küpsetas (väga hea oli), st kooki jagas Josh. Sünnapeo tõttu me ei jõudnudki magada, vaid pidime kiirustama. Ostsime kaasa kaks veini (otsisime hinna järgi, et oleks võimalikult odavad, aga tunduks normaalsed:)). Jäime hiljaks, aga kohal oli veel vähe inimesi. Freya majakaaslane (üürivad kolmekesi, aga Freya on juba kaua Margaret Riveris, töötas veiniistanduses juba varem ja tegi erinevaid töid, vahepeal kuu aega polnud tööd istanduses. Nüüd töötab lisaks ka restoranis) Kat, meie töökaaslane jaapanlanna Karri (vähemalt nii häälduse järgi ta nimi kõlas) ja veel üks jaapanlanna, kelle nime ma ei tea ja kes ei rääkinud vist ühtegi sõna, va Karriga jaapani keeles. Jõime algul punši, mis oli väga hea ja maitses nagu limonaad. Varsti tulid rootslased, keda Freya oli hostelis kohanud, st üht neist. Teised olid selle ühe sõbrad - Olle, Pontus, Kim ja Alex – kusjuures kõik peale Alexi nägid väga rootslased välja:). Tutvusime Japoga (pole aimugi kuidas ta nime tuleb kirjutada), kes töötab meie istanduses (ütles, et tööl me oleme kõik mütsi taha varjunud ja ei tunne ära:)) ja on Itaaliast pärit. Ta vahest harva korjab viinamarju (olen vist isegi näinud teda), muidu teeb mingeid muid töid istanduses. Ütles, et juunis saab ta viisa läbi (ka working holiday) ja peab kahjuks koju minema, aga tahaks jääda siia. Kui ma õigesti mäletan, siis tema oli see, kes ütles, et Austraalias on ainult läänerannikul ringi reisinud, muidu siit reisinud Aasias! Ja vist 2 aastat saab juunis täis. Mingi teine kutt tundus ka meie istandusest olevat, aga temaga me ei sattunud rääkima (ainult nimesid vahetasime). Enamus aega rahvas jagunes rõdu ja köögi vahel ja kõik olid suht omaette, kes kellega rääkima sattus. Sellepärast oli natuke igav pidu. Ja Freya ei suutnud kuidagi seda kampa siduda ka, mitmed külalised ei teadnudki kellel sünna on! Ja mingit ühist tegevust ei olnud.
Istusime vahepeal Egnega elutoas tugitoolides, sest välja lihtsalt ei mahtunud (ootamatult olid kõik köögis olijad ka end rõdule pressinud). Siis tuli veel külalisi, üks neist oli Philip Prantsusmaalt. Kusjuures Egne kohe ütles, et ta Prantsusmaalt (mul ei tekkinud sellist seost Prantsusmaaga:)), mille üle ta oli üllatunud, et ta pigem nagu hispaanlane, sest isa hispaanlane (aga ta ise ei räägi hispaania keelt). Rääkis, et on juba 3 a Margaret Riveris ja siin väga meeldib. Algul 7 kuud reisis ringi ja nüüd tundub see aja raiskamisega, et oleks võinud kohe Margaret Riverisse tulla ja jääda. Põhiline oli see, et tema igatseb diskoteeki (sest siin pole ööklubisid) ja kogu aeg üritas tantsima sebida. Mina ei võtnud vedu, ainus kes temaga tantsima läks oli Karri:), aga sellest olevat temale veel vähe. Philip oli ka üks, kes ei teadnud, kellel sünna on:). Lisaks oli veel peol nt üks kutt Zimbabwest ja üks paarike Prantsusmaalt, kelle kohta poleks iial öelnud, et nad Prantsusmaalt. Ja veel üks tibi Jaapanist, kes rääkis vist ka ainult jaapanlannadega (vbl siiski Freyaga ka:)). Vahur pidi ka koos Silveriga peole tulema, küsisime tema palvel isegi Freyalt, kas telkimiskohta on, aga ikkagi ei tulnud. Läksime kell 22.30 peolt ära, sest hommikul oli vaja tööle minna. Freya ei plaaninud tööle tulla, aga Karri jäi veel peole ja järgmisel päeval polnud näha, et tal väga raske olla oleks olnud:).
Oi peaaegu oleks unustanud kõige suurema nalja peolt! Karri kõigepealt küsis, kas meil on orignaaljuuksevärv ja siis rääkis, et tema paneb kogu aeg päikesekreemi. Mina sain algul aru, et selleks, et mitte ära põleda, aga tegelt ta ütles, et selleks, et mitte pruuniks minna!!! Ja siis korraga katsus mu põske!!! Ja siis küsis Egnelt, kas see on OK ja katsus teist ka!!! Appikene, see oli nii veider! Isegi Indias ei käitutud nii ja seal oli ka suur asi, et ma nii valge. Aga jaapanlanna!!! Täitsa uskumatu!
Umbes kl 23 olime ilusti kodus ja tuba tühi, kuigi tuli põles! Naersime, et ilmselgelt poisid ootasid meid koju, et jätsid tule põlema:). Tuppa jõudes avastasin, et mul käekett kadunud, aga mõtlesin, et vbl panin selle juba kuhugi (järgmisel päeval, kui oma kottidele järgi tulime, avastasin, et Jules oli selle leidnud ja stendile kinnitanud! Ütles, et leidis maja eest! Mul oli nii hea meel). Pakkisin veel asjad enam vähem ära, natuke jäi hommikuks ka. Üllatavalt ei olnudki väga raske hommikul ärgata ja meie õnneks oli suhteliselt vähe korjata ka. Juba kell 10 oli töö valmis!
Ja lõpuks saime oma palgalipikud ka ja me saime ootamatult palju palka! Nii lahe! Olime tagasihoidlikult arvutanud, et pärast ei pettuks, aga raske arvutada ka, sest täpset ämbrite arvu ei tea ja hinda ka mitte (aeg-ajalt ainult kuuleb, palju ämbrihind eelmisel päeval oli). Kusjuures Egne sai natuke rohkem palka, kuigi nende arvude järgi, mida me Steve´ilt saime olin mina 3 ämbrit rohkem korjanud. Aga Egne on viimastel päevadel rohkem korjanud ja mina sain eelmisel korral natuke rohkem. Ühesõnaga, me lootsime saada midagi 200 dollariga kätte ja saime üle 400!:)
Üritame võimalikult palju reisimiseks kõrvale panna, aga ei tea palju õnnestub ja ei tea ju palju järgmisel nädalal palka saame, sest arvestus käib neljapäeavst neljapäevani ja uuel nädalal me ainult 2 päeva töötanud, sh viimane päev nii lühike. Ja järjest tuleb uusi korjajaid juurde ka veel! (Karri sai tööle Steve´i kaudu, sest ta korterikaaslase vend pidi Steve olema) Lisaks on meil asju vaja osta, sest mul läksid päikeseprillid katki (Egne viskas neid, sest arvas, et on ainut ümbris, aga tegelt olid prillid ka sees) ja seeliku lukk! Lisaks tahan endale Austraalia päevitusriided osta:). Aga vaatab, seeliku ja päikeseprillid ostan ainult, kui soodsalt saan. Varupäikeseprillid on mul olemas ja Egne vanad ka, sest ta ostis endale siit uued.
Eile peale ülilühikes tööpäeva käisime ka rannas. Seekord läksime taas Danieliga ja tagasi häälega. Daniel ütles, et tal tulid mingid sõbrad külla ja pealelõunal on neil barbeque ja kutsus meid osalema. Me ei öelnud, kas läheme, aga rannas meenus, et me ei saa minna, sest peame kolima. Innesse saab check-in´i teha alates kella 5st ja Oweni juurest pidime hiljemalt kl 8 asjad ära tooma. Nii, et jäi taas kord Danieli juures käimata (üleeile ta ütles ka, et võiks millalgi barbeque´le me tema juurde minna). Daniel on tore, aga ta inglise keel on suhteliselt kehva (eriti kui arvestada, et ta oli 2a Uus-Meremaal ja nüüd Austraalias juba 8 kuud olnud. Philip Prantsusmaalt ütles, et kui ta tuli oli ta inglise keel väga halb, nüüd oli enam-vähem:)). Daniel viis meid ilusti Smiths beachile, aga ütles, et Yallingupi rand on parem. Tal oli õigus, aga tahame erinevaid randu näha. Lisaks oli fotogaleriis Smithsi rannast nii ilusaid pilte, aga midagi nii ilusat me seal ei näinud:). Laine oli hästi suur, nii et mina vette ei läinud, Egne ütles, et külm vesi oli ka (harjus vees muidugi ära), et mitte nii soe kui Yallingupis viimati.
Daniel soovitas meil kõndida Smithsi rannast Yallingupi randa mööda käimisrada ja see oli tõesti väga lahe ja ilus! See oli osa cape to cape trail´ist ehk rajast, mis algab ühest poolsaare tipust ja lõpeb teisest (ülevalt Yallingupi lähedat alla Augusta lähedale), mõlemas tipus on valge tuletorn. Me pole neid veel näinud ja piltide järgi on üks neist hästi ilusate vaadetega, aga ega ma enam ei mäleta kumb:). Nii et cape to cape walki oleme ka natuke teinud. Freya ütles, et tema tegi terve raja ära, 6 päeva võttis aega. Frank ja Lida soovitasid ka seda, et väga ilusad vaated, et mingit osa sellest teha.
Tagasi tulime häälega. Kõigepealt viis üks mees meid natuke edasi, täpselt sinna samasse teeristi nagu me eelmisel korral saime:). Tuli surfamast ja ütles, et Yallingupis on surfivõistlused ja homme (ehk siis täna) finaalid. Seejärel viis üks mees meid päris kaugele edasi, Gracetowni teeotsa. Läks Gracetowni surfama:). Siis võttis meid peale üks keskealine paar, kes olid eriti sõbralikud ja uurisid, mida me teeme ja soovitasid kohti, mida Austraalias vaadata. Ütlesid, et nad käivad ühes linnakeses ja siis Margaret Riverisse ning kutsusid meid kaasa! Egne arvas, et me oleks neile liiga koormaks kaelas ja me ei läinud, aga jäi mulje, et pigem nad hullult tahtsid, et me läheks nendega kaasa, sest naine kogu aeg lobises:). Mehelt kontrollis fakte. Ütlesime, et me ikka ei lähe nendega kaasa ja nad lubasid meid peale võtta, kui meil pole vahepeal õnnestunud auto peale saada:). Tegelikult saime kohe auto peale, kusjuures algul nad sõitsid mööda ja näitasid, et ei saa peale võtta, sest neil lasteistmed tagaistmel! Aga siis jäid seisma ja ütlesid, et me võime taga olla, kui me ära mahume! Õnneks oli ainult 5km sõita, sest ma pidin kükitama:). Algul vaatasin küll, et nii vähe ruumi, et kuidas me ära mahume, aga tegelikult oli ruumi lahedalt:). Me mahume igale poole ära:).
Reedel olime oma pangaarvet õhtul vaadanud ja palk polnd laekunud:), vaatasime automaadist nüüd igaks juhuks uuesti, kuigi oli laupäeva pärastlõuna ja palk oligi tulnud!!! Olime nii rõõmsad. Võtsime sula välja ja tormasime pood:).
Ostsime hunniku süüa ja läksime Inne Towni. Kieranit veel polnud, sest kell oli vähe. Läksime istusime oma lemmikkohta väljas ja sõime natuke, sest polnud peale hommikut ju söönud (mul oli kaks saiaviilu rannas kaasas ja Egnel natuke krõbuskeid). Peagi tuli Gary meie juurde! You are back! (olete tagasi – tõlge on emale-isale:)) Juba enne Gary nägemist oli nii hea siin olla, tunne et oled koju jõudnud! Garyt nähes oli veel kodusem tunne!
Vahepeal märkas Egne, et talle on tulnud Vahurilt sõnum, et nad on Yallingupi rannas, kas ka meie? Vastasime, et oleme juba kodus:).
Istusime ja lobisesime, mingi uus kutt ühines ka vahepeal (rääkis Garyga ainult, ei teagi, kes ta on:)) ja siis tuli korraga kohvikutt!:) Oli megaõnnelik, et me tagasi! Nii naljakas, nemad Garyga olid ju nii kurvad, kui me ära läksime! Garyt me nägime ühel päeval, kui käisime siia kohti bookimas, siis ütlesime talle, et me laupäeval tagasi. Kohvikutile me polnud öelnud, hiljem selgus et ta teadis:). Ütles, et nii tore, et me tagasi ja et ta peab tööle minema, aga näeme hiljem:). Egne küsis, et mis ta nimi üldse on, sest me ei tea ju! Ütles, et see on saladus. Küsisime Garylt, kes ütles, et Harold. Kohvikutt ütles, et ilus nimi, aga me ei usknud, et see tema nimi on. Kui ta tööle oli läinud, siis Garylt saime teada, et tegelikult ta nimi on Mark:). Ütlesime, et see on ilus nimi!
Chillisime ja hängisime natuke veel, siis tuli Kieran ja tegime check-in´i ära ja läksime oma kottidele järele. Kui tagasi tulime nägime Mirjamit, kes ütles, et austraalia kutt nii ootas meie tagasitulekut. Küsisime, et mis austraalia kutt? Vasstas, et see kellega, et hommikuti vestlete!!! Siis me saime aru, et vist kohvikutist käib jutt! Meie arvasime, et ta on inglane! Küsisime igaks juhuks üle, et mis ta nimi ja Mirjam ütles, et Mark! Et ta oli kurtnud, et ta ei olnud meilt numbrit küsinud ja et me nii lahedad ja ilusad. Aga Mirjam oli teda lohutanud, et me laupäeval tuleme tagasi!!!:):):)
Vot kuidas meid oodati!:)
Ja väga tore on tagasi olla!
Täna on meil vaba päev (Steve eile messis, et homme tööle), algul mõtlesime randa minna, aga pole rannailma, nii et hängime niisama. Egne magab praegu, mina kirjutan blogi:). Kavas on natuke poodides käia, nii palju, kui neid avatud on pühapäeval. Mulle nüüd meenus, et pühapäeviti on ju turg, aga nüüdseks ilmselt läbi:). Ja interetti kavas minna üle pika aja, selleärast pidingi praegu blogi kirjutama, kuigi magaks ise ka hea meelega.
Hommikust sõime taas Gary meeldivas seltskonnas. Lasi meile muusikat ja laulis kaasa, küsisin, kas võin teda filmida (tõin juba kaamera ka), aga ta ütles, et hiljem, et ta oon tegelikult tagasihoidlik ja see jäi praegu ära, sest üks kutt tuli sinna ja siis see moment läks mööda, et filmida (kuigi vahepeal Gary lausa tantsis ja laulis mulle). Ehk millalgi hiljem. Gary tantsis ja laulis mulle ühte muusikali, ta oli šokis, et ma ei tea ja lubas täna selle filmi laenutada. Nii, et kui ta ära ei unusta, on meil filmiõhtu täna kavas (ta oli valmis kohe minema tooma, aga ütlesin, et meil natuke tegemist)!
Oi ja selgus, et kohvikutt töötab õhtuti restoranis. Mina sain aru, et selles samas, kus Freya! Aga ei jõudnud eile seda üle küsida talt. Kusjuures Freya ütles, et ta töökaaslased restost on tööl ja ei saa peole tulla. Nii et peaaegu oleks Marki Freya peol kohanud:). Margaret River on ikka väga väike!:)